Ja raha muudkui sajab

Osa 6. Näiteid argielust ja baaritantsijate elust

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 5 eelmistes postitustes)

6.1

S. Mehta: Enam ei lähe me kellegi juurde õhtusöögile enne poolt kümmet. Esimesel Mumbai aastal läksime kaheksaks, nagu New Yorgis, ja istusime närviliselt jooki rüübates, samal ajal kui perenaine püüdis end riidesse saada, süüa teha ja meiega vestlust ülal hoida.

Indias lähenevad mu lapsed võõrastele enesekindlalt, nad asetavad oma käed meie külaliste põlvedele, mängivad naiste sallidega. Nad peavad õppima hoidma suuremat distantsi enda ja teiste vahel, kui me tagasi Ameerikasse läheme. Nad peavad õppima, et inimestele ei meeldi, kui neid katsutakse.

Kõik Mumbai lapsed on suure osa ajast haiged. See tuleb halvast õhust, halvast veest, halvast toidust – ja riigis on siiski üle miljardi inimese.

Mis meid esimesel aastal endast välja viis, ei häiri meid enam sugugi – me tõuseme vara, et veenõud vett täis lasta, kui koristaja ei anna end nädal aega näole, koristame ise, kui wc loputuskast pooleks läheb, ei kutsu me enam torumeest vaid elektriku, kes toob ise kaasa torumehe ja kui ta näeb, et too on tavapärasel tasemel, ajab ta minema ja parandab kasti ise tsemendiga ära.

Väga vähe annab korda saata anonüümselt, suure massi osakesena – sa pead asja ajama kellegi kaudu. Ja sa ei või minna otse kellegi jutule või helistada kellelegi, kes sind ei tea. Üks sõber käis Londonis ja oli šokeeritud, et ta võis veeta terve päeva – osta metroopileteid, minna teatrisse – ilma, et tal oleks kordagi olnud vaja luua personaalne kontakt.

Rikastel on teater, peod, välisreisid. Vaestel on nende lapsed, kes nende meelt lahutavad.

Indias võid sa tellida ka masala Cola – sellesama kihiseva musta vedeliku, ent koos sidruni, kivisoola, pipra ja vürtsköömnetega.

*****

6.2

Mumbai pakub midagi iga maitse, iga fetiši jaoks. Mumbai öös on absoluutselt igasuguseid ja igasuguse hinnasildiga tüdrukuid, mitte keegi ei pea tundma üksindust või frustratsiooni. Kõige põhjas on odavad nepaali hoorad, kelle juures käivad Põhja-India härrad, makstes poole tunni kaupa. Gängipoiste jaoks kõlbavad vaid baaride tantsutüdrukud. Mumbais on mitusada baari, mida kutsutakse õllebaarideks või naistebaarideks või tantsubaarideks. Nende tüdrukute tähelepanu ja seltskonna nimel on poisid paljuks valmis. Pärast pikka – pikka kutsumist ja veenmist õnnestub ehk tüdrukuga väljaspool baari kokku saada, kohvile minna. Kuid see tähendab sageli kohtingut ostukeskuses, kus tütarlaps ilusatest asjadest mööda käies muudkui õhkab ja noormees ei saa ju teisiti, kui palub need esemed ära pakkida. Küsimata enne hinda, sest see oleks piinlik. Nii saavad omale kingitusi ka tüdruku pereliikmed. Pesupoes tuuakse tüdruku kihistamise saatel välja kõige uhkemad ja kallimad mudelid, mida ta siis eputades oma riiete peale asetab. Müüjad on selliste olukordadega tuttavad ja mängivad hästi kaasa. Mõlemale tellitakse külma koolat, nii et neiul on rohkem aega pesuesemeid välja valida, ja kuna noormehel on piinlik hinda küsida, mõeldakse hinnad välja sealsamas. Järgmisel päeval tuleb tüdruk ostudega tagasi ja kaupleb kõvasti, et tulu poemüüjaga ära jaotada. Noormees aga istub kodus ja unistab tüdrukust kõigis neis pitsitükikestes, olles kindel, et peagi näeb ta teda neid kandmas ja siis üldse mitte midagi kandmas. Niisugune osturetk võib väga kalliks maksma minna, nii et tuleb taas gängi nimel kedagi maha lüüa või peksta. Sestap uristab noormees väljudes tüdrukule – täna õhtul pärast tööd tuled sa minuga!

Heal õhtul võib Mumbai baaritantsija teenida kaks korda rohkem kui kõrgklassi strippar New Yorgis. Erinevus on selles, et Mumbai tantsutüdruk ei pea kundedega magama, ei tohi neid baaris puudutada ja kannab rohkem riideid kui tavaline Mumbai sekretär laial tänaval. Kliendid sõna otseses mõttes viskavad tantsijate peale raha. Üks tantsijanna näiteks mängib ühe kliendiga loteriid – ta tantsib ning valib siis teiste seast paberikese, kuhu on kirjutatud teatud summa, see võib olla paarist tuhandest saja tuhandeni, ja ta saab selle summa.

Kui sa avastad, et raha on kõik, mis tüdrukut huvitab, võid teha sellise žesti, et viskad talle pataka raha näkku või siis viskad kõige ükskõiksema näoga rahatähti üle õla tema suunas ning jalutad siis baarist välja, kõigi silme all.

Miks nad seda kõike teevad, mida need mehed vastu saavad? Viis minutit tähelepanu. Isegi suvaline mehaanik võib tulla ja saada nende tüdrukute tähelepanu. Loeb ainult raha. Aga baarides käivad ka rikkad ärimehed, keda ümbritsevad päev otsa meeskolleegid ning õhtuti nende paksud naised. See võib olla nende ainus võimalus imetleda ilusaid noori tüdrukuid. Hetkel, mil klient sisse astub, saab temast staar tema enda loodud muusikavideos. Need kaks tundi võib ta olla Shah Rukh Khan, kuitahes kole või paks ta on.

Enamik baaritüdrukuid tuleb maalt ja see juhtub juba 13-14 aasta vanuselt, mil vanemad, õde või agent nad baaritööle toimetab. Enamik neist säästab raha, et saata seda kodukülla vanematele. Iga rahateenija kohta on 50 sööjat...

Kui klient hakkab ihalema süütut tantsijatari, võtab ta esmalt ühendust tolle emaga. Ta saab teada, mis tüdruku hetkehind on. Kui soovijaid on rohkem, üritab ema veidi kaubelda – ta ütleb – las tüdruk kasvab veel veidi. Vahepeal tehakse tüdruku perele rohkelt sisseoste/kinke, mõnikord aastaid.

Tantsutüdrukute lemmiknarkootikum on köhasiirup. Üks sõltlane tarvitas seda lõpuks 8-9 pudelit päevas. Mõistagi mitte tagajärgedeta. Nende isiklik ajalugu on kirjutatud nende randmetele, armide näol siis. Ühe siirupisõltlase, kes oli tegelikult mees, aga esines naisena, viisid sugulased ükskord siirupiuimas Pune linna, kus ta ühe tütarlapsega paari pandi.