Kohvrid lennukisse ja suveks maale

Mõni nädal tagasi püüdsin ajaarvamist korraldada selle järgi, mitu korda peame veel korterit koristama ja mitu joogatundi on jäänud. Mida väiksemaks need numbrid muutusid, seda rõõmsamaks ma läksin, sest kojulend tuli aina lähemale. Ja nüüd ongi nii, et ma ei pea siin enam kaks kuud koristama ning enne reisi on jäänud vaid üks joogatund! Seekord ma tõesti olen nagu meeleheitel pagulane ja mitte ainult enda, vaid samamoodi ka Sofia pärast. Me lihtsalt peame siit linnast ja siit korterist mõneks ajaks ära pääsema. Päevad läbi kodus ninapidi koos, kuude kaupa ... Akud on päris tühjaks saanud. Asi pole ainult selles, et Sofia mind ja Taagot hästi kuulata ei taha ning me riidleme rohkem kui sünnis oleks, vaid ma näen, kuidas ma ei suuda talle piisavalt tegevust pakkuda, kuidas ta igatseb vanavanemate ja omakeelsete laste seltskonda ja kõiki neid väikseid toredaid tegevusi, mida siin pole võimalik teha. Ehk siis viin kirjeldamatu rõõmuga oma mudilase suveks maale vanaema(de) juurde ja lähen ise sama rõõmsalt kaasa, olgu see „maa“ siis 6700 km kaugusel :)

Nädal tagasi oleks peaaegu juhtunud, et Taagol oleks tulnud korraks Tallinnase põigata. Selle vahega, et tema Eesti pinnal viibimine oleks kestnud kõige rohkem 13 tundi. Midagi nii tobedat polnud ma ammu kuulnud. Läksin trenni ja hakkasin seal jooksulindil higistades siis mõtlema, kuidas ta võiks seda reisi maksimaalselt ära kasutada. Ent koju jõudes selgus, et oli siiski leitud üks kullerpoiss Albrecht Saksamaalt, kes kohvritäie kiirkorras vajaminevaid jubinaid ära saab tuua. Taagol tuli siiski laupäeva õhtul Chennaisse lennata, et öösel, kui kuller saabub, igaks juhuks lennujaamas kohal olla. Mine tea nende tolliasjadega. Kuid neid polnudki ja ta läks selle kohvriga lihtsalt oma Radissoni tagasi, et see hommikul üle anda. Juhtub.

Aga oli see Chennai või mõni tundmatu pahalane, igatahes veetis Taago emadepäeva päris põdurana. Minu ja Sofia suutis kuidagi pildile püüda, aga kavatsetud sidrunikoogist sai suure vaevaga vaid või sulatatud ja sidrunikoore riivitud. Kuid kuitahes vilets on Taago enesetunne, paar ampsu kooki suudab ta alati ära süüa. Kasvõi kõhuvaluga. Kes pole veel piltidest osa saanud, aga tahaks, siis www.flickr.com/photos/iluotsija

Kuumus vaheldub juba mõnda aega vihmaohtu päevade ja pikseküllaste õhtu – ja öötundidega. Mangohooaeg on tuurid üles võtnud. Pisut kergem on olla, ent ootan siiski põnevusega neid Eestimaa tagasihoidlikke soojakraade. Vahelduseks võiks olla väga huvitav kleidi peale jakk panna :)

Eile kutsusin pundi lähemaid tuttavaid viimast korda enne reisi teed jooma ja ahjusooja kooki sööma. Sofial oli võimalik mängida neljaaastase, kuueaastase ja peagi üheaastase tüdrukuga ja ta oli ääretult rahul. Ma ei tea, kas asi on eestlaste teistsuguses temperamendis, suuremas kinnisuses või aeglasemas mõttevoos, aga kui ma siin külalised kutsun, siis on väga raske isegi küsida, kas keegi veel piimaga teed soovib, sest vestlusse lihtsalt ei teki pause! Kõik räägivad kõigiga koguaeg. Ja kõik on väga rahul. Igatahes oli tore ja hea-paremaga oleme nüüd küll kuni reisini varustatud.

Meie reis algab laupäevahommikuse Delhi lennuga. Pole just ülearu mõistlik minna Delhisse maikuus, mil väljas on 40 kraadi (ma ei liialda), aga kuna otsustasime seekord lennata läbi Delhi ja Helsingi (ei pea 6 tundi Frankfurdis passima ja 22 tundi teel olema), pidasin siiski arukaks pealinnas kasvõi üks päev veeta. Kui me juba seal oleme. Aga võimalik, et veedame need kaks päeva kuumast ogaratena hotellitoa vannis suid maigutades. Kui ei, siis jalutuskäigu kaugusel on suur park, muistsed varemed ning väikene Hauz Khas Village, linna hip’imaid paiku, mis koosneb disainipoodidest, butiikidest, galeriidest, stuudiotest, kohvikutest ja muust säärasest. Ja veidi põhja poole jääb Dilli Haat – igapäevane laadaplats, kus võimalik tutvust teha toidu ja käsitööga kogu Indiast. Aga jah, ilmateadetki lugeda on valus, mis siis veel laat...(minu isiklik kõrgeim temperatuur vabas looduses ei ole ületanud 34-35 kraadi).

Uue nädala alguses poetab Taago meid lennujaama ning sõidab ise Delhi külje alla Noidasse kohtumisele. Ning kuu aja pärast siis tema kauaigatsetud Bangalore – Delhi – Helsinki – Tallinn.

Näeme! 

Sofia Isadora:

Loeb numbreid, 1 - 19 on kõik okei, siis tuleb kümmeteist! (tänase seisuga tunneb kümneid ja saab aru, et nt enne 53 tuleb 52)

"Kullake, see haige lapse laul on viimane." Ei mina tea, millal plaadil see laul tuleb ja ega me nüüd ootama küll ei jää selle järele. "Küllap ta tuleb, küllap!"

Helistab mängutelefoniga:"Tere kolmeaastane tüdruk! Kolmeaastane tüdruk, kas sa jõudsid lugeda lõvipere ... kassi juttu? Ei jaksa ... Siis mine metsa. Mine metsa."

Sofia, mis sa Eestisse kaasa võtad? "Mõned plaadid ja raamatud."

Mänguhoos:"Kõik läheb suurepäraselt, kõik läheb suurepäraselt..."

"Kas ma pole mingi teistsuguseks aastaseks saanud?" (selgub, et ihaleb oma kõrgel riiulis asuvaid vanematele lastele mõeldud lauamänge)

 Mängib suures voodis Taagoga magamismängu. "Mine, mine, siin on sinu koht. Sa võid nüüd silmad kinni libistada."

Mulle hommikul:"Ära küsi, ole vait, suuga ole vait!"

Ma lihtsalt ei või :DDD

                               Sofia külas Ladinal