New Delhi. Uus lennujaam on õnneks igati meeldiv ja
tänapäevane, kui tuhandeil ruutmeetreil laiutav tõepoolest maitsetu vaipkate
välja arvata. Kohvrid käes, varustame end lennujaamapoes hambapasta, Marie Claire ajakirja, kahe
karbivõileiva, vee, mahla ja kuldses purgis Coca Colaga (loe: mina valin, Taago
maksab). Ja taksot otsima. Taago jääb seisma ainsa lahtioleva autorendifirma
juures, mina näen klienti kõrvalasuvas ettemakstud taksode letis ning tüürin
vaatama. Miks siis mitte ettemakstud takso. 290 ruupiat (€ 4,1) ja sõit on
meie.
Saan siis oma sõidu. Taksoks on palju päevi näinud
lükanduksega junn, mille aknad avanevad paremalt vasakule ning juhi jalgade ja
liikluse vahel on vaid sületäis juhtmeid ja veidi plekki. Noh, tüüpiline India
takso, kuigi oleme ka paremaid kogenud (loe: sõitnud nt vanemat tüüpi Tata
Indicaga :D). Juhi aknad on lahti ja aeg-ajalt pühib ta lapiga nägu ning
alguses üritame ka tagumisi aknaid praokil hoida, kuid suuremat mõtet sel vist
ei ole, kuna sealt näkku peksev tuul on kuum nagu föön. Ilma liialduseta. See õhk
on nii kuum, et Sofia põsed muutuvad roosaks ja enamuse sõidust veedab ta Taago
süles teise suunda vaadates. Kui oleksime Mumbais, oleksime juba autosse
istudes läbimärjad olnud, ent tänu Delhi kuivale õhule (veel ei saja ka)
õnnestub kössitada nii, et keha vaid vaikselt aurab. Väljas on 37 – 40 kraadi. Kus
taksojuht pädevuse kaotab, tuleb appi nutitelefon ja õige pea oleme hotelli
värava taga.
Peatuspaigaks olen ma valinud kuue toaga omapärase
butiikhotelli vaikses elurajoonis. Mitte vaid seetõttu, et seda peavad
prantslased (hommikusöögiks krepid!) ning et see on mõnusalt indiapärane – iga tuba
eri piirkonna stiilis – Amarya Haveli on lähim viisakas hotell Hauz Khas Village’le. Viimatinimetatu on
pisike tänavatepunt, mida ääristavad disaini-, antiigi-, käsitöö-, kitši- ja
rõivapoed, galeriid, ateljeed ja mõned euroopapärased kohvikud. Lisaks ümbritseb
piirkonda suur park ja varemed. Kuigi kaugel ei ole ka igapäevane käsitöö- ja
toidulaat Dilli Haat. Nii et kaheks päevaks peaks tegevust jaguma, kui selle
kuumaga üldse toast välja saame.
Saame. Enne aga jahutame end veidi oma Jodhpuri
stiilis toas, joome kergelt jõulumaitselist suurepärast jääteed ning itsitame
Sofia võrevoodi üle. See on tehtud peenest pambusest ja takunöörist ja tal on neli
posti baldahhiini jaoks. Niisugust eksootikat juba Radissonis või Hiltonis ei
leia. Ja noh, väikse antiikse kirjutuslaua peal on viimane Vogue.
Hauz
Khas Village on täpselt väikse rikšasõidu kaugusel. Jälle
föön näkku, seekord küll väiksemal võimsusel. Väga huvitav tunne on see siiski,
kui varem pole kogenud. Village on
vaatamata indiapärasele lohakusele, rippuvatele elektrijuhtmetele,
kaootilisusele ja mõningasele hämarusele siiski päris põnev paik ringi
kolamiseks. Muidugi soovime, et saaksime seda teha ilma kolmeaastase lapseta,
aga soovida võib igasuguseid asju. Igatahes saab see kolmeaastane omale ühest
võluvast butiigist kauni ja õhulise jumpsuit’i,
kuid satub kassa juures kokku tundmatu lendava putukaga, kes teda käeservast
väga valusasti hammustab. Pärast väikest draamat on käsi õnneks unustatud ja
rohkem vaeva ei tee. Mina pääsen hammustusteta, kuid saan omale mälestuseks siiski
armsa ehtekomplekti. Kell viis õhtul ronime üles linna kõige prantsusepärasema
kohviku kitsast ja hämarast trepist. On aeg akusid laadida. Elma’s Bakery on sõbralik, romantiline
ja austajatest tulvil. On tunne, nagu
viibiks suurel ja vanal verandal, mille ühes nurgas on valge klaver ja
teises pagaritöökoda. Sofia valib omale kõige uhkema väljanägemisega
koogilõigu, mis osutub puna-valge-pruunile välimusele vaatamata väga maitsvaks.
Roosakas taimetee serveeritakse vanaaegsetesse lilledega tassidesse. Kogemata peamegi
kellaviieteed. Tagasiteel põikame läbi luitunud ja vihmavaevas pargist,
jäädvustame veidi aega seal aset leidvat spontaanset ja ekstaatilist kontserti/kogunemist/happeningi ja suundume tagasi oma
havelisse.
Pühapäevahommik ei saaks palju kaunim olla. Meiega kooskõlastatult
tuuakse lauale klaasid 6-7 sorti värskete puuviljatükkidega, värskeltpressitud
maguslaimimahl, tee ja kohv, munad ja juustuga omlett, jogurt, röstitud leivad
ja suurepärased moosid, mesi ja šokolaadikreem. Ning muidugi paberõhukesed
pannkoogid. Kõik maitseb nii hea, et ütlen äärmiselt sümpaatsele ja vahva aktsendiga
peremehele – merci beaucoup, c’est
magnifique.
Varemete vahel on palav, õhk seisab. Tegemist on
kellegi hauakambrikompleksiga, vaatega tumerohelisele kunstlikule tiigile. Turnime
ja piilume akendest, kõnnime mööda kohtama tulnud paarikestest ja ühest
lõbusast makiga noormeesteseltskonnast. Ükski trepp aga tiigi juurde ei vii. Läheme
siis parki samast väravast, kust eelmisel õhtulgi ning peagi vaatamegi tõtt
tähniliste hirvekestega, keda seal mitme traataiaga eraldatult peetakse. Peale ühe
paabulinnu me rohkem kedagi ei kohta ning kuna kuumus teeb oimetuks ja Sofia
kipub pidevalt sülle, peame mõistlikumaks hotellituppa naasta, koos tuppa tellitud
jääteega mõistagi.
Tütarlaps kolmeaastane ei uinu ka seekord ja
mõningase siesta järel tellime takso (konditsioneeriga Indica, kuna Sofia
keeldub sõitmast millegi lennujaamatakso sarnasega ja temaga tuleb nõustuda),
et sõita peremehe soovitatud hauakambrit ja parki nautima (Delhis on hauakambrid ja nende varemed vist peamine vaatamisväärsus). Teel rikume eeskirju
ja taksojuht käib välja allkirjad ja sajaruupiase rahatähe. Delhis on palju
laiu tänavaid, magistraale ja viadukte, ehitustihedus näib ka kordades hõredam
kui Bengalurus. Aga see pole muidugi kesklinn, vaid Lõuna-Delhi ja mõeldudki
suureks linnaks. Bengaluru lihtsalt kasvas suureks, ammu ebaadekvaatsele
infrastruktuurile vaatamata.
Pargi väravas selgub, et on ka pilet. 10 ruupiat
kohalikele, 250 välismaalastele. Väga rõõmustav. Läheme siiski sisse, et mis
imet siis selle eest näha saab. Saab näha muru ja puid, fotosid ja jooniseid ja
potikillukesi, imperaator Humayuni ja kaaskondsete hauakambreid. Tegemist on
India ja lähialade esimese aed-hauakambriga. Suurt midagi vaadata siiski ei
ole, temperatuur on aia nautimiseks liig mis liig ja nii kõmbimegi pärast
väikest ringkäiku parkla poole. Mõttes on Dilli Haat, aga enne võiks teha
väikse elustamispeatuse mõnes tee peale jäävas kohvikus.
Mida aga pole, on
kohvik. Mitte ühtegi! Lepime ja laseme end laadale viia. Peatume asutuse ees
nimega Delhi Haat. Kahtlustan kurja juba siis, kui sõit ebaloogiliselt pikaks
venib, aga seda nime nähes kahtluseuss lausa närib mind. Kurnatud ja näljasena
muutun ma niisuguse apsaka peale väga väga pahuraks. Et mitte öelda sisisevaks.
Ta ei tea, kus on Dilli Haat, üks linna väheseid atraktsioone (pealegi poolel
teel meie hotelli ja Humayuni aedade vahel), kuid ta teab, kus on Delhi Haat,
mingi suvaline riideturg! Edasi sisisedes istun ma autos ja teen otsuse, et parem
on pöörduda hotelli kui sellise juhiga edasi seigelda. Ühel hetkel oleme
ootamatult aga Dilli Haat’i väravate juures ja lunastame siiski pääsmed.
Kuna kõhud
kisavad, hakkame toidu järele ringi vaatama hoolimata teadmisest, et enamik
inimesi saab Delhist muu hulgas mälestuseks suurema või väiksema kõhupisiku. On
saadud isegi lennujaama piimakohvist. Esindatud on igasuguste India osariikide
köögid, menüüd küll suures osas juba tuttavad. Otsustame, et pudelivesi,
pudelipepsi, tandoori kana (elus
tulega ümmarguses ahjus tehtud jogurtimarinaadis kana) meile ja butter naan (sama ahju seina küljes
küpsetatud valge leib võiga) Sofiale on enamvähem turvaline valik. Maiaid herilasi
tekib liiga palju ja pärast sööki sätime end pikemalt aega viitmata minekule. Päevapalavus on
vähemalt järele andnud ja on täitsa tore õhtu, kuid ehted-sallid-vaibad-anumad
jms kordub kioskist kioskisse ja miskit eriti põnevat silma ei jäägi, kõik
tuttav kaup. Küll aga jääb silma kohalik jäätis kulfi. Riskime ka sellega, sest pika peene pulga ümber vormitud
heleda karamelli karva maius on vastupandamatu.
Kulfi valmib piimast, kondenspiimast,
rammusast koorest, suhkrust, maisitärklisest, veest ja maitseainetest (nt pistaatsia,
kardemon, roos, mango jms). Segu keedetakse ega klopita pärast õhuliseks, vaid
lihtsalt külmutatakse vormides. Mõni teeb ka vaid piimast ja suhkrust ja
maitseainetest. Konkreetselt meie kulfi on jumalik ja pärast seda võibki hakata
rahuliku südamega lahkumisele mõtlema, või siis teisipidi mitte nii rahuliku
südamega, sest külmkapp-kärusse jäi neid ju veel hea hulk...
Väikese takso saab
Delhis neljaks tunniks 550 ruupiaga (hotelli kaudu 700-ga), see teeb 8 eurot. Aga
noh, isegi Bengalurus ei kohta selliseid enesehävituslikke hindu, mis siis
Euroopast kõnelda.
Öösel ärkab Sofia kell neli ja läheb pissile. Enam magama
ei jää. Kell viis lausub lootusrikkalt, et juba läheb valgeks. Kuidagi suudan
ta kaissu saada ja endaga koos magama meelitada. Muidugi ei tee ta teist
nägugi, kui meie kell seitse tõusma hakkame.
Taago saadab meid lennujaama, ootab
ukse taga (mitte-reisijad Indias lennujaama ei pääse), kuni meil kõik
kontrollid kenasti läbitud (läheb kiirelt, rahvast on vähe) ning sõidab siis
edasi lähedalasuvasse Noidasse kokkusaamisele.
PS: Pildid ilmuvad galeriisse lähipäevil!
No comments:
Post a Comment