Killukesi palgamõrtsukate elust

Osa 5. Mustkraed

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 4 eelmistes postitustes)

Üks gängiliige, Moshin, selgitab gängis olemise eeliseid: kui keegi ta maha laseb, saab ta pere vähemalt 100,000 ruupiat. Politsei tappis ühe ta sõbra ning kui tolle sõbra õde pool aastat hiljem abiellus, saadeti talle 300,000 ruupiat (tänases vääringus ca 4400 €). Kui politseinikud Moshin’i üles leiavad, helistavad nad gängi peamehele ja küsivad, kui palju too oleks nõus maksma oma palgamõrvari vabakslaskmise eest. Kui läbirääkimised nurjuvad, piinab politsei oma kinninabitut. Politseinikud joovad kõvasti, kui kinnipüütuid piinavad. Kui kedagi pekstakse, koguneb terve jaoskond vahtima. Samamoodi nagu kogunetakse siis, kui kuskil kitse tapetakse.

Moshin veetis vanglas kolm väga mugavat aastat. Pidevalt pilves, peamiselt köhasiirupist. Allilma poistele olid seal eraldi alad. Nad võisid vaadata telekat, hängida koos, kaks korda päevas tuli kompanii poolt toit, nad said tüdrukuid, alkot, tuli vaid valvuritele veidi maksta. Iga kuu saadeti talle 7000 kulude katteks ning perele 10,000.

Erinevatel palgamõrvaritel on oma tööga toimetulekuks erinevad viisid. Mõned joovad pärast tulistamist. Mõned tõmbavad end pilve. Mõned veedavad aega tantsutüdrukutega baarides. Kuid üks neist, Satish, sööb pärast mõrva alati suure täiesti taimse eine. Ta läheb koju, peseb end, talitab religioosse rituaali oma jumala ees ning istub siis sööma täiesti mittevägivaldset einet. Ühel tema sõbral on siiski olnud raskusi mõrvade järelefektidega. Kui ta kedagi tappis, tuli ja istus tapetu hing tema rinnale ning tahtis tema südant seest kiskuda. Siis soovitas maag neid hingesid ninapidi vedada ning hoopis külili magada, mees teebki nii ja kui näeb hinge tulemas, võtab sisse kaitsva looteasendi.

Kui mees puudutab oma tapja jalgu ning palub end ellu jätta, oma väikeste laste nimel, on see halvim argument, mida ta pakkuda saab. Vähesed mõrtsukad on isad. Vähestel on olnud oma isadega häid kogemusi. Nende jaoks ei tähenda midagi isa ja lapse sideme murdmine.

Satish: Ainult nõrgad inimesed usuvad pattu ja voorusse. Mu isa töötab palju. Mina mitte. Ma istun, saan telefonikõne, lähen ja lasen kellessegi kuuli ning saan selle eest suure summa. Minu jaoks ei ole see suur asi, aga mu isa pole võimeline seda tööd tegema. Nõnda annab ta oma hirmule nime – patt.  

*****

Stiilinäide Punjabi (osariik põhjas) politsei külalislahkusest. Politseiniku kodus on uhke õhtusöök. Pärast söömingut viipab politseinik oma teatud asjaoludel heaks tuttavaks saanud gängipoisile, nad hüppavad mootorratta selga ja põrutavad linnast välja. Peatuvad ühe maja ees ja politseinik koputab uksele. Mees avab ukse ja politseinik asetab püstoli vastu ta pead. Mehe selja taga seisab tema naine ja politseinik ütleb oma sõbrale, et too võib nüüd selle naisega tahatuppa minna. Sõber ajab asja kähku ära. Siis on politseiniku kord. Sõber istub sealsamas voodiäärel. Siis teeb ta seda jälle. Naine karjub eiei, kuid politseinik käsib tal koostööaldis olla, kuna tegemist on külalisega. Naise abikaasa ja tütar on samal ajal teises toas. Punjabis võivad politseinikud teha, mida heaks arvavad.