Nagu kilud karbis

Osa 9. Elamise iseärasusi Mumbais

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 8 eelmistes postitustes)

Agulikodu: metallist klapptool, taburet, metallvoodi, metallriidekapp, gaasiballooni alus, telekas, laud, mõned riiulid. See on seitsme inimese kogu mööbel. On püha ja kõik naudivad korraga kodus olemist. Pojad magavad kordamööda voodi ühel poolel, samal ajal kui voodi teisel äärel istutakse. Perepoeg Girishil pole kunagi oma elus olnud tervet voodit vaid iseenda jaoks. Kaudselt tajuvad kõik pereliikmed, kuidas jagada oma aeg kodu vahel, sest korraga kõik seal toimetama ei mahu. See juhtub vaid öösel, kui liikumist on minimaalselt. Siis magab kaks vanemat poega voodis, kaks nooremat põrandal, ema-isa köögis, õde laua all. 1990. aastal oli 73% Mumbai inimeste jaoks kodu kõigest üks tuba. Magamiseks, söögitegemiseks, söömiseks, elamiseks. Keskmiselt elas linnas 4,7 inimest ühe toa kohta. 
Toal olid pambusseinad ja mudakatus, kui pere sisse kolis. Aastate jooksul on nad üht-teist teinud – paigaldanud plekk-katuse, krohvinud seinad. Girishi isa on alati soovinud, et kõigil lastel hästi läheks. Vanimal lähebki, kõik see on tema palgast. Girish ei saa midagi anda, tema äril ei lähe hästi. Ja isa ei hoia end tagasi seda mainimast. Girish on 25 ja peaks koju raha tooma, aga ta ei too, olles seega tegelikult majapidamisele koormaks.
Girishi pere aasta kõrghetk on nende iga-aastane reis oma kodukülla. Need on 2 – 3 õndsat nädalat, mille nad veedavad oma väikses talus, kus kasvab suhkruroog, suvikõrvits, nüüd ka riis. Girish ütleb, et see on suur maja, selles on rohkem kui üks tuba.
Esimest korda põlvkonna jooksul kolib perekond agulist välja. Nad on kraapinud kokku nii palju raha, et osta ühe magamistoaga korter uues asunduses, mis paikneb täpselt Mumbai piiril. Selle piirkonna kortermajad on peamiselt fassaad – sisu on mäda. Uued seinad juba lekivad, paljudes majades pole liftiaugus lifti. Väline peaks tekitama tunde, et sees on rohkem kui seal on. Pole sõidetavaid autoteid. Aga Girishi kodus käib nädalate kaupa pidev pidu – inimesed tulevad ja lähevad – peamiselt endised naabrid, sugulased, vanemate poegade kolleegid, õe õpilased.
Sisse kolides rehkendati välja uus luksuslik magamiskorraldus: magamistoas vanim poeg (kelle rahaga korter osteti) ja üks ta vendadest voodil, ema elutoa diivanil, isa madalamal leentoolil, Girish tema lähedal, peretütar köögi kõrval madratsil. Üks poegadest töötab mujal, aga käib sageli külas... Nende jaoks on kaks väiksemapoolset tuba puha palee. Harjunud pead-jalad koos magama, on uudne magamiskorraldus nende jaoks võõras ja nii uinuvad nad enamikel õhtutel ikkagi kõik elutoas, vaadates oma uut telekat, mis lülib end 30 minuti möödudes välja. Neile meeldib uinuda tuttavate inimhäälte sees. Olles kasvanud üles ühes toas, ei oska nad teisega midagi peale hakata, nüüd mil see neil lõpuks olemas on.   
Vesi tuleb kraanidesse igal teisel päeval. Linna – joogivesi saabub mahutites vaid kord nädalas. Nii tuleb kasutada eratarnijaid, et vett oleks iga päev. Elanikud peavad maksma ka erapühkijale, et too koguks kokku prügi ja viiks selle jumal teab kuhu. Munitsipaalprügikast tehakse tühjaks ainult kord kahe nädala jooksul. Äärelinna ei käi linna bussid. Rahateenija poeg: „Agulis ei andnud ma sõpradele kunagi oma aadressi, ma ei saanud kutsuda oma töökaaslasi ega käinud ka nende juures. Nüüd saame kõiki kutsuda, sugulased saavad ööseks jääda. Igaüks võib millal tahes tulla.“ Tal kulub töölesaamiseks kaks tundi.  
Kui Girish õhtul 10 paiku töölt koju jõuab, läheb ta naabermajja ja toob sealt kaasa oma tuttava kaheaastase tütre, kellega ta lõõgastuseks pool tundi mängib. Siis viib ta mudilase tagasi ja läheb magama. Tal ei ole kunagi olnud tüdruksõpra. Sõbrad arvavad, et naist on ikkagi vaja, kasvõi aeg-ajalt ja soovitavad talle Tip Top Juuksureid, kus naisjuuksurid alustavad peamassaažiga ja liiguvad välja lõunasse.
S. Mehta: Girishi vanem vend tuleb ükspäev mu ukse taha, et kutsuda mind oma pulma, oma kodukülla Gujaratis. Küsin, kas ta tunneb rõõmu oma kihluspäevadest ja käib pruudiga mööda linna ringi. Ta vastab: ma ei ole temaga kohtunud. See tähendab, et ta ei ole tüdrukut näinud rohkem kui korra, kui ta oma vanematega tüdruku kodus käis, kus nad sõnagi ei vahetanud. Nad abielluvad neli nädalat pärast teineteise esmakordset ja ainsat nägemist. Kas ta on ilus? Tavaline. Mis siis tema juures köitis võrreldes teiste pruudikandidaatidega? Peamiselt oli tegu õige ajastusega. Noormees on ennegi tüdrukuid „üle vaadanud“, aga seni polnud ta abieluks valmis. Nüüd on ta üle 30 ja oma järge ootab neli õde-venda. Õe jaoks hakkab juba hiljaks minema abiellumine. Aga ta ei saa seda teha enne kui ta vanem vend.
Kogu päeva laulavad külanaised pulmalaule. Valjuhääldid levitavad nende atonaalset, häälestamata häält üle kogu küla. Külarahvas teeb samuti söögi ja majutab oma kodudesse pulmalised. Selles külas ei ole pulmad abiellujate isiklik asi, isegi mitte perekonna asi, need on kogu küla asi. Ja peole on kutsutud suurem osa küla. Girish viib mu veidi eemale põllule ja näitab üht tsementmoodustist, oma kodukülast saadava suurima mõnu – õues sittumise – asupaika. Kuni korterisse kolimiseni pidi ka kasutama aguli ühiskempsu – pimedat uberikku augu kohal, keegi alati uksele kloppimas ja palumas kiiresti teha. Siin võib oma asja ajada rahulikult, kiirustamata, nautides samal ajal ümbritseva looduse ilu, ninasõõrmeis värske õhk.
Enne Ameerikasse tagasi kolimist kohtun Girishiga viimast korda. Tema vennanaine on lapseootel ja perekond vaatab tema poole ja ootab raha, et osta naaberkorter. Kas Girishi õele on peigmees leitud? Ta on selle ise valinud. Paari isikliku poega moedisainer. Küllaltki jõukas ja heast perekonnast. Aga selle valiku pärast pole vennad õega mitu kuud rääkinud. Nad on oma ainsa õe peale pahased, et too tahab abielluda väljapoole oma kasti. Ta on häbimärgistanud oma isa reputatsiooni tema ühiskonnas.

*****
Inimesed Mumbais võtavad ette: näiteks on koht, kuhu saab viia vanu räbaldunud rahatähti. Annad 24 ruupiat räbalaid ja saad tagasi 20 korralikku. Mumbais on teenus absoluutselt igale inimvajadusele. Võtame või kirjakirjutajad. Nad toimivad nagu postkontor nende jaoks, kelle kodu on tänaval, täidavad ankeete ja muid dokumente nende jaoks, kel pole kogemusi bürokraatliku asjaajamisega ning kirjutavad kirju koduküladesse nende eest, kes ise kirjutada ei oska. Algselt olid nende põhikunded prostituudid, kes saatsid koju kirju: „Mul on linnas hea töökoht. Teie tütrel läheb sekretärina hästi. Siin on veidi raha. Palun harige venda, palun pange õde mehele. Saadan raha iga kuu“. Kirjakirjutajad võimaldavad inimestele vajadusel ka tagasi saatmise aadressi. Aeg-ajalt tulid vanemad maalt linna last vaatama, koperdasid antud aadressi (kirjakirjutajate nö kontor tänava ääres) peale kohale, kaasas korvide kaupa aiasaadusi. Nähes sääraseid segaduses nägudega vanemaid inimesi, said kirjutajad kohe aru, milles asi ja palusid neil istet võtta ja teed juua, seni kuni käskjalg jooksis kiiresti prostituudi juurde sõnumiga – ruttu, su vanemad on siin. S. Mehta: Minu lahkudes teeb armastuskirjade ekspert grimasse. Olin tutvustanud end kui Ameerikast tulnut. Saddam, ütleb ta, mulle meeldib Saddam.
Mumbai agulid on täis noori, kes õpivad arvutil programmeerimist. See on uus ja külalislahke maailm nutikate noorte inimeste jaoks, mis võimaldab neil välja pääseda, nagu poksimine või korvpall Harlemis.
Maalt Mumbaisse tööle tulnud mehed võivad oma naisi näha vähem kui üks kuu aastas. Linnas levib sellise olukorra kirjeldamiseks jutt: aedniku naine sai kodukülas poja. Aga mees polnud naist kolm aastat näinud. Siiski oli ta väga õnnelik. Kui talle mainiti, et laps ei saa kuidagi tema oma olla, ütles ta, et laps on tema nimel ja pole tähtis, kes seemne istutas, viljad kuuluvad talle :)

Miks inimesed ikkagi Mumbais elavad? Iga päev on nagu rünnak inimese meeltele, alates ühistranspordist ja kontoritest kuni pakutava meelelahutuseni. Õhk on saastest paks, kõikjal puudutavad ja nühivad sind inimesed, tegemist on mereäärse linnaga, kuid ainus aeg, mil enamik linlasi kusagile mere lähedusse saab, on tunnike pühapäeval räpasel rannal, öösel tulevad sääsed ja allilmategelased, rikaste pidude valjuhääldid ja vaeste festivalid. Kuid inimese ebamugavus on siin linnas investeering. Ohverdatakse oma isiklik heaolu perekonna edu nimel. Tüüpilises peres ei ole indiviide, on organism. Kõik, mis tehakse, on kuidagimoodi pere hüvangu nimel.
Kodust ära karanud noor luuletaja: ta hüppas bussile, mis ta rongijaama viis, kaasas vaid kilekott kõigi oma luuletuste, voodilina ja isa alussärgiga. „Ma armastan oma isa, võtsin tema alussärgi, mälestuseks.“ Ta võttis kampa suure inimmassiga, kes kõik Mumbai rongi ootasid. Reis kestis kaks päeva – esimese päeva veetis ta seistes ja teise, püüdes hoida oma väikest põrandalapikest broneeringuta reisijate sektsioonis. Niimoodi tulevad inimesed Mumbaisse – 110 istekohta ja 2000 inimest, vaesed inimesed, töölised, vagunites nagu loomad, inimesed inimeste otsas.
Söögi- ja kempsuraha teenib luuletaja tänaval raamatumüügilettides töötades. Praegune tööandja maksab talle 50 ruupiat päevas. Raamatuleti lähedal on väike kingamüügiputka. Õhtul rullib omanik müügileti kinni, laotab tüki kilet maha ja sellest saab vabaõhu - magamistuba 4 – 5 inimesele. Sealhulgas omanikule endale ja luuletajale.
Ühes telgis keedavad higised mehed pidevalt pajas toitu – see on koht, kust saab riisi ja kastet vähem kui 10 ruupia eest, et elada järgmise päevani. Tuelattide ees looklevad järjekorrad, mis on eriti pikad hommikuti, pärast kaht minutit kempsus hakatakse uksele põmmima. Tuleb tõusta enne poolt seitset, et rahus tualetis käia. End pestes ei ole privaatsust – tuleb pesta aluspesus, sajad silmad sind piidlemas. Nepaallane, kes pesukohta peab, küsib 5 ruupiat pesu eest ja 1 ruupia tualetikasutuse eest. Kuidas luuletajale selline elu kõnniteel meeldib? „Mulle meeldib see väga. Mul ei ole probleeme. Ma ei taha kodu, ma olen vabam kõnniteel.“
Uuring näitas, et 2/3 linna kõnniteedest ei ole jalakäijale kasutuskõlblikud, suures osas seal elutsevate inimeste pärast. Nii käib võitlus õiguse eest kõnniteedele, kus osalevad jalakäijad, seal magavad kodutud, seal kaubitsejad, seal parkivad autoomanikud.

*****
Mumbai on tihedalt asustatud linn, inimesed on harjunud tihedalt olema. Meie (S. Mehta ja ta pere) kortermajas New Yorgis tundus inimestele veider, kui naise vanemad tulid kuueks kuuks meie juurde. Meie ühe magamistoaga korterisse. Korteriomanik pidas kinni osa meie deposiidist, et korvata kulumist, mille tekitavad kaks lisa täiskasvanut. Mumbais ei küsi keegi, mitu inimest hakkab korteris elama – on loomulik, et külas käivad sugulased, sõbrad ja sõprade sõbrad, ja kuidas neid majutada, on igaühe enda asi.
Tihedasti asustatud linnas nagu Mumbai pole inimestel muud varianti kui kohastuda. Kui oled Mumbai rongides uus sõitja ning pead teatud peatuses maha minema, pead valjusti hüüdma oma peatuse nime ja sind juhendatakse seisma täpselt õigesse kohta, kust sul on võimalik oma peatuses maha saada. Kui sinu peatus saabub, pead olema valmis maha kargama juba enne kui rong peatub, sest kui sa ootad täieliku peatumiseni, lükkavad peale tulevad rahvahulgad sind sisse tagasi.
Mainin Girishile mingit loetud statistikat, et Mumbai rongides reisib 10 inimest ruutmeetril. Rohkem, arvab ta. Tipptunnil pole võimalik allalastud kätt üles tõsta. Riiklikel andmetel vedas 1990. aastal 9-vaguniline rong tipptunnil 3408 inimest. Sajandi lõpuks oli see arv 4500. Rongid on ka vilgas äritegemise koht – näiteks müüvad naised rongi naiste sektsioonis aluspesu. Hiiglaslikud üle kõhu ulatuvad püksikud käivad ringi ja raha ulatatakse käest kätte, kuni see müüjani jõuab. Mõned naised hakivad õhtusöögi jaoks juurvilju...
Rongiliinide idaharu jookseb teatud piirkonnas põhimõtteliselt inimeste magamistubadest läbi ehk hurtsikud paiknevad seal kohati rööbastest vähem kui meetri kaugusel. Väiksed lapsed tulevad toast välja ja luusivad rööbastel. Rongid tapavad aastad enam kui tuhat agulielanikku. Teine võimalus surma saada on neil, kes reisivad rongi välisküljel, akendest kinni hoides – vahel on elektripostid liiga lähedal ja põmaki. Üleüldse tapavad rongid ses linnas umbes 4000 inimest aastas. Kui rongiliinide esindajalt küsiti kord, millal see süsteem areneb niikaugele, et võib vedada oma kuut miljonit igapäevast reisijat mugavates tingimustes, vastas ta – mitte minu eluajal.
Inimesed on aga väga abivalmid. Kui sa oled tööle hiljaks jäämas ja jõuad jaama selleks ajaks, kui rong just kohalt võtab, leiad sa hulganisti käsi, mis rongist välja sirutuvad, et sust kinni haarata ning aidata sind ka pardale. Kui sa jooksed rongiga kaasa, tõmmatakse sind kuidagimoodi sisse ja leitakse tibatillukene koht avatud ukse serval su jalgade jaoks. Mõelge nüüd natuke, mis see just oli. Sinu kaasreisijad, pakitud niigi tihedamalt kui kariloomad eales võivad olla pakitud, särgid juba niigi märjad, olles seisnud võibolla mitu tundi, on piisavalt empaatilised, teades, et kui sa sellest rongist maha jääd, võib su ülemus su peale karjuda või palka vähendada, ja leiavad sinu jaoks ruumi seal, kus seda tegelikult pole enam võimalik leida.