Vabastav vihm ja õõvastav nuhtlemine

Osa 8. Lapsepõlv – mussoonid ja koolivägivald 

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 7 eelmistes postitustes)

Ainus sündmus Mumbai ilmastikus on mussoonvihmad. Kui ma (S. Mehta) väike olin, oli nõnda, et neli päeva müristas kõu, kõik me vahtisime helehalli taevasse. Nii loomad kui inimesed hingasid sügavalt, tundes ühtaegu nii kuivust kui niiskust. Tuuled ilmusid järsku, keerutasid üles maaslamava tolmu ja kandsid selle väikeste keeristena laiali. Päev päevalt kasvas pinge taevas. Mõnikord oli kõik mattunud petlikku musta, linnud lendasid kiiresti-kiiresti ...

Linnas sai vesi otsa. Öösiti nägid vihmade ootamisest väsinud inimesed unes jõgesid ja koski, kinos silmitsesid nad vaikselt ja aplalt mägede lund ja kunstlikus vihmas läbiligunenud sarisid. Nad ostsid ja jäid magama plaatide saatel, millele olid salvestatud ookeanide ja ojade hääled. Ja siis ühel päeval sa teadsid. Nägid seda tulemas üle mere. Tõusis võimas tuul ning tohutu tolmupilv, kogu maailma tolm paiskus sisse avatud ustest ja akendest. Väljas mängivad lapsed pidid katma oma suu ja silmad. See tungis juustesse ja ninna ja kehas oli meeletu suvetüdimus, tunne, et ei kannata suve välja enam sekunditki kauem. Pilved sõitsid tohutu kiirusega üle taeva. Siis esimene piisk, nii õrn, et võis tunduda pelgalt kujutlus. Puude oksad ja lehed olid marus, aknad paukusid kinni-lahti, kõlas puruneva klaasi hääl. Linnud teadsid. Nad tiirlesid metsikult taeva all, püüdes meeleheitlikult jõuda oma pesadesse. Suur kärgatus taevas ja teine võimas möire maa poolt – sadade tuhandete laste suust kogu linnas, kelle peale vihmavaling langes. Vanemad olid küll keelanud esimeses vihmas hullata, sest see on tolmust ja saastest must ja teeb sind haigeks, kuid lapsed ei hoolinud.

 *****

Kui olin 14, lõi üks õpetaja mind kõvasti näkku, kuna olin klassiruumi ukse vahetunnis kinni pannud. Siis lohistas ta mind direktori kabinetti, kus asedirektor kirjutas lahkumissertifikaadi. Ta lasi mul paar päeva praadida ja pärast minupoolseid rohkeid kahetsusavaldusi, võttis sertifikaadi tagasi. Väike sadistlik lõbu.

Õpetaja tunnistab: Muidugi me ei tee seda enam nii palju (laste füüsiline karistamine), aga aeg-ajalt mõne laksu/kõrvakiilu ikka anname. Ajaleheartikkel kirjutab kaheksanda klassi poisist, kes ei olnud kodutööd ära teinud. Õpetaja kiskus tal klassi ees särgi seljast, siis tahtis, et ta püksid jalast võtaks, tõmmates samal ajal pükste lukku...noks jäi vahele. Kui poiss koju läks, heitis ta voodisse. Ta ei saa nüüd normaalselt urineerida. Teises koolis unustas üks seitsmeaastane tüdruk vihikusse rongipildi kleepida. Õppetunniks läks kunstiõpetaja talle puust joonlauaga kallale. Vaikselt vanaema juurde kõndinud tüdruk oksendas järgmisel päeval verd, mitmes kohas olid verevalumid, tema maks on kahjustatud ja veenid otsmikul võivad iga hetk purskuda. Kui ta elama jääb, kaaluvad vanemad ta kooli tagasi saatmist, sealsamas õpib veel kolm selle pere last. Õpetaja arreteeriti, kuid lasti kautsjoni vastu vabaks ja uuesti tööle.  

Vägivald algab varases nooruses. Kui täiskasvanut lüüakse, meenub talle otsemaid kooliaeg. [Kui klassi tagaotsas kostus lärmi, sai karistada kogu klass. Kaks laksu joonlauaga pihupessa. Et vähem valus oleks, oli mõistlik hõõruda käsi oma õlitatud juustes ning hoida neid teatud nurga all, nii et joonlaud nagu kergelt libiseks mööda nahka. Suures vihas õpetajad sageli murdsid joonlaudu meie kätel.] Kindlasti oli joonlauakaristust oodata päevil, mil vihikuid kontrolliti. Üles tuli kirjutada iga sõna, mis õpetaja tunnis rääkis (ehk mis ta oli riiklikust õpikust lugenud). Ma pesin, panin selga puhta koolivormi, jõin oma hommikuse klaasi piima ning lahkusin kodust, särav ja kena, et kõndida majja, kus mind hakatakse peksma. Oli ka üks geniaalne karistus, mida õpetajad hästi valdasid. Valge papitükk, millel seisis suurte tähtedega MA EI OLE OMA KODUST TÖÖD ÄRA TEINUD, ja mis tuli kaela riputada. Imestasin, miks mööda seda papitükki jooksid tumedad nired. Selle sildiga pidi seisma nii oma klassi kui ka kõigi teiste sama korruse klasside ees. Alguses üritad naerda, kuid siis saad teada, mis nired need on, sest lisad kõikidele eelmistele ka oma pisarad.