Jainism - äärmuslikkus kuubis

Osa 10. Viimane osa. Jainid oma sõgedustega

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 9 eelmistes postitustes)

Nad on jainid. Esindavad usku, mida 2500 aastat on ehitatud ekstreemsele vägivallast lahtiütlemisele. Nad püsivad toas kogu vihmahooaja neli kuud, sest kui nad tahtmatult astuvad veeloiku, võtavad nad elu – mitte ainult veeorganismidelt, vaid ka vee ühtsuselt.

Teemantikaupmeeste pere Mumbais. Ühes nurgas istub tume sale peente vuntsidega mees oma neljakümnendates, ta kannab kullaga tikitud siidkurtat ning teemante sõrmedes ja kõrvades. See on Sevantibhai Ladhani, pere patriarh, kes peagi loobub kõigest. Kuu aja pärast tema viieliikmeline pere – tema ja ta naine, 19-aastane poeg ja 17-aastased kaksikud, poiss ja tüdruk – jätavad oma kodu, oma linna ja kõik, mida nad omavad. Nad veedavad oma ülejäänud elu uidates maapiirkondade teedel, naised ja mehed eraldi, saamata enam kunagi kokku, olemata enam kunagi pere. Lapsed lõpetavad isa kutsumise isaks. Kokku saada võivad nad vaid siis, kui teel kokku peaksid juhtuma. Nad teevad seda, et katkestada kõik sidemed samsara’ga ja saavutada moksha. Lühidalt öeldes tähendab moksha seda, et pole vaja enam uuesti sündida. Kuu aja pärast lähevad nad oma linna Gujaratis ning annavad ära kõik, mis nad siiani kõrvale pannud on – 2-3 miljonit dollarit.

See oli pöördeline, kuid mitte ootamatu otsus. Viimasel ajal oli Sevantibhai järk-järgult loobunud moodsatest asjadest. Pärast kaksikute sündi olid nad mingis valus ja Sevantibhai läks ajurveedilise arsti juurde, kes andis talle lehma pissi. Isa andis seda beebidele juua 21 korda päevas ja neil hakkas parem. Siis kadusid diisel ja bensiin. Ta loobus autodest. Siis elektrist. Viimased seitse aastat on Sevantibhai elanud oma uhkes Mumbai korteris ilma elektrivalguse või –seadmeteta. Ta loetleb patte, mida elektri tarbimine kaasa toob.

Värsked jaini mungad, nagu tema olema hakkab, ei saa Mumbaisse jääda. Süüa tohivad nad vaid seda, mida peredest neile antakse. Avatud uste kaudu võivad nad majapidamistest süüa paluda ja ainult niipalju, et pereema ei peaks uut sööki keetma hakkama, sest uue tule ülestegemine läheks patuna munga hinge peale. Kord päevas käib munk läbi mitu maja, segades kõik, mis ta saab – juurviljad, riisi, kastme, chapatid – kokku ühte või kahte potti ja sööb neid külmalt, ainsaks põhjuseks ellujäämine.

Nad hakkavad lakkamatult kõndima, järgides viit tõotust – ei vägivallale, valele, varastamisele, seksile, sidemetele. Nad hakkavad kandma kaht valget õmblusteta riidetükki, iga kuue kuu tagant tõmmatakse nende juuksed välja, neil pole kingi, sõidukeid, telefoni, elektrit. Päeval, mil nad oma teekonnaga alustavad (take diksha), pesevad nad end puhtaks – see saab olema viimane kümblus nende elus. Nad ei aseta oma jalga loiku, nad elavad ühes ja samas kohas kogu vihmahooaja, nad ei suple jõgedes ega tiikides ega meres, ja saju ajal jäävad nad tuppa. Aeg-ajalt, kui neil on väga palav, on lubatud pühkida nahka niiske lapiga. Oma riideid võivad nad pesta kord kuus.

Aga miks ei tohi pärast dikshat oma sugulasi näha? Sest sidemed ja kiindumused tuleb katkestada, vaid nii võib jõuda mokshasse. Pärast nunnadeks saamist võivad ema ja tütar uidata kustahes, välja arvatud Mumbais. Delhi, Calcutta ja teised linnad on okei, kuid Mumbai on jaini usu Soodoma ja Gomorra. Kord läksid kolm jaini organisatsiooni esindajat kohta, kus koeri ja teisi hulkuvaid loomi tapeti. Nende rasv sulatati ja müüdi tahke rasvana 16 ruupiat kilo kehvema kvaliteediga rasva eest ning 22 ruupiat kilo parema kvaliteediga rasva eest. Kes küll ostaks sellist asja, küsisid jainid. Asutuse juht vastas, et tal on eeltellimused linna juhtivatelt snäkikaupmeestelt.

Perekond kannab Sevantibhai oma õlgadel kodust välja, selleks protsessiooniks on kokku kutsutud kogu ümbruskonna muusikud. Esmalt trummarid, simbelistid, trompetite puhujad, ja siis mees kaameli seljas, kes mängib kaht tohutut kurkumiga määritud trummi. Siis tulevad rikkalike tikanditega kaunistatud hobused. Kaks väikest turbanitega poissi ratsutavad lumivalgetel veohobustel. Salk külatüdrukuid kannab peas messingpotte. Järgmisena sõidavad kaamelite veetud vankritel mööda laiendatud perekonna liikmed. Iga vanker on kui tilluke õlgkatusega hütt. Viimaks tulevad maisest elust loobujad ise, neile eelnevad hõimukostüümides mehed, kes mängivad torupille (kõikidest maailma pillidest!). Lapsed istuvad tohutute linnuskulptuuride keskel, iga lind istub vankril, mida veab elevant. Nende taga on vanemad, istumas kõrgetel troonidel teise elevandivankri peal. Kaht mõõka kandev mees järgneb neile, nagu ka tohutu rahvahulk, sest mees ja naine sõna otseses mõttes viskavad raha laiali. Rahvasumm sirutab oma käsi, püüdes haarata riisiga segatud kuld- ja hõbemünte ning paberraha.

Sevantibhai külalisi toidetakse seitse päeva. Viimasel, kaheksandal päeval on piirkonna kõikide 57 küla inimesed kutsutud viimsele uhkele söömaajale. 35,000 inimest istub külg külje kõrval telkides, mehed ja naised eraldi. Kõik pärineb kohapealt. 21. sajandi eelõhtul on veel võimalik valmistada rangelt jaini usule vastuvõetav eine, kasvatatud ja küpsetatud kohapeal, ning toita 35,000 inimest minimaalse kahjuga planeedile. Söögis pole sibulaid, küüslauku ega kartuleid – ei midagi sellist, mille saamiseks tuleks maa üles tuhnida. Vesi, mis klaasidesse valatakse, on liivast sogane.

S. Mehta: ööbin oma vanaisa vanade sõprade juures ja arst, kelle maja see on, istub verandale maha, et mind jainismi koha pealt veidi harida. Ta on arvamusel, et see, mida kõnealune perekond teeb, on üks jant. Ta on ise ka jaini usku, aga mitte samas, iidoleid kummardavas sektis. Ta ütleb, et vaid 10% munkasid on ehtsad. Ülejäänud hoiavad kusagil ikkagi sääste, juhuks, kui nad enam ei soovi munga- või nunnaelu elada. Ja kannavad hoolt, et samal ajal, kui nemad paigast paika sammuvad, saadavad neid ees või taga omaste autod kõige vajaminevaga. Ja et lapsed teevad seda ainult seepärast, et isa nii ütles. Kõik teavad seda, aga sellest ei või avalikult rääkida.

Järsku, keset juubeldamist, kuuleme me valju nuttu. Sevantibhai vanim vend nutab. Ta ulub ja kõik ruttavad lohutama. Ootamatult saab pulmameeleolust matusemeeleolu.

Algab heategevuslik oksjon. Kogu publik ootab tulevaste munkade ja nunnade uute nimede teatavaks tegemist, sest seniste nimedega nad enam ei jätka. Pakkumine algab õigusele avaldada Sevantibhai uus nimi, see õigus ostetakse 361,000 ruupia eest.

Tagasiteel põikan läbi sugulaste juurest Ahmedabadis. Pereisa on tööl, ta töötab teemantivabrikus ja lõikab teemante. Enamikel päevadel ta ei näe oma hiljuti sündinud last, ta lahkub kodust varavalges ja tuleb vastu ööd. Ta töötab ka enamikel pühapäevadel (Indias on ainult pühapäev puhkepäev). Talle makstakse iga lõigatud kivi eest ning kogu selle töö ja vaeva eest saab ta vähem palka kui autojuht Mumbais.

Seitse kuud hiljem lähen vaatama, kuidas Sevantibhail mungana läheb. Tal on just esmakordselt eemaldatud juuksed ja näokarvad – karv karva haaval, mitme tunni vältel. Ta peanahk veritseb. Karvad tõmmatakse välja käsitsi, et muuta keha tugevaks ja et oleks lihtsam mõista teiste kannatusi. Öösiti magavad mungad sealsamas, kus istuvadki, kuid nad ei tohi uinuda paigas, kuhu puhub värskendav tuuleõhk, kuna see tapaks elud selles tuulepuhangus. Kui aken on kinni, ei tohi nad seda samadel põhjustel avada. Enne kui Sevantibhai maha istub, pühib ta tolmuharjaga istekoha, et eemaldada sealt võimalikud elud. Sevantibhai ja poisid sõid vaid kord päevas, kuid siis tekkis nooremal pojal kollatõbi ja edaspidi võib ta süüa kaks korda päevas. Keha tuleb ikkagi elus hoida, ent mugavust ei või olla.

Munkade väljaheited peavad kuivama 48 minutiga pärast kehast väljumist, sest pärast seda hakkavad neisse tekkima elud. Seepärast ei saa niisugust elu elada näiteks Ameerikas või Belgias, kuna kogu aasta jooksul on suhteliselt niiske. Munkadel on halb hingeõhk, neil on keelatud hambaid pesta, sest see tapab baktereid. Jaini mungad, sadhud, tohivad juua vaid keedetud vett, kuid seda ei tohi keeta spetsiaalselt nende jaoks. Teed on teine probleem, pole enam palju jäänud sillutamata teid ja sillutatud teed on jalgade vastu karmid. Sevantibhai näitab oma taldu – need on pragunenud, rakku hõõrutud, lõhenenud ja tumenenud, justkui kuumaastik. Aga ta ei tohi oma jalgadele mõelda.

Sevantibhai noorem poeg, olles isa käest pragada saanud, kirjutab kirju nunnale, kes oli ta ema. Ja too kirjutab vastu. See on nende iganädalane kirjavahetus. Ema ei või iial enam puutuda poissi, kelle ta ise ilmale tõi. Seal, kus istub mees, ei või naine istuda järgmised 144 minutit ja vastupidiselt 48 minutit, sest keha aura ei lahku nii kiiresti.         

Sevantibhai on kindel, et oma praeguses elus ta mokshasse ei jõua. Kõik, mis ta teha saab, on võtta ette dramaatilisi samme sinna jõudmiseks ning keskenduda kogu südamest. Moksha õndsuses ei ole ihasid. Pääsemine on ihade puudumine.

*****

Mumbai võitlus on iseenda võitlus rahvamassi vastu. Linn on üksikute unistuste kuhjumine, rahvahulkade massiunistus. Selleks, et linna unistuste elu püsiks elujõulisena, peab iga üksik unistus püsima elusana. Baaritantsija peab uskuma, et temast saab miss India, politseidetektiiv peab uskuma, et ta põgeneb politseist, agulipoiss peab uskuma, et tast saab arvutimagnaat. Põhjus, miks inimolend suudab elada Mumbai agulis seejuures mõistust kaotamata, on asjaolu, et tema unistuste elu on suurem kui tema armetu eluase. See täidab palee.

Kuid mida iga indialane veel ihkab, salaja või avalikult, on pühendada oma elu ühisusele/kogukonnale, suuremale kui ta ise. 

*****

Ongi kõik. Puhh, oli see tükk pusimist! 

Mul on hea meel, kui "Maximum City" katked teie pilku avardasid.