Bollywoodi uskumatud telgitagused

Osa 7. Bollywood 

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 6 eelmistes postitustes)

Tants ümber Coca Cola purkide 

Filmivõtted. Tosinaid inimesi istub võtteplatsi kohal kõrguval plekk-katusel, peaaegu täiesti serva peal, paljad jalad praadimas säriseval plekil. Et vaid näha. Filmis kaasategev näitlejanna Preity Zinta uurib gängipoiste kohta, kes sealsamas. Kas nad on kedagi tapnud? Paljud neist ilmselt küll. Oh, kas sa saaksid osutada kellelegi, kes on tapnud? Ta on niisama palju põnevil gänsterite üle kui nemad tema üle.

Kohtumised staaridega on miski, millest India inimesed elu lõpuni räägivad, millest nende lapsed räägivad. Minu isa kohtus Preity Zintaga, Mahesh Bhatt tuli meie poodi, näed siiasamasse. Kui keegi kohtub Amitabh Bachchaniga, küsitakse veel aastaid pärast seda – milline ta välja nägi, kuidas ta kõndis? Oma hiilgeajal oli Bachchan hindi filmide suurim staar ja kui ta filmivõtetel viga sai, palvetas terve riik ta tervekssaamise nimel ning kümned tuhanded inimesed kogunesid haigla juurde, et talle verd annetada. Tema maja ümber on alati inimrühmi, kes loodavad teda silmata.

Ilma suurema hoiatamiseta ütleb Bachchan ära ühest Vinod Chopra filmist. Ta saadab faksi. Kuna nad ei ole arutanud filmi paljusid aspekte. Või hoopis rahalisi aspekte? Chopra läheb Bachchani koju sületäie valgete roosidega, ümber veenma. Tulutult. Sellest on kahju, sest Bollywoodis ei ole kuigi palju väärikalt vananevaid meesnäitlejaid. Nad lähevad paksuks ja kaotavad oma juuksed, kuid nõuavad enda kõrvale ikka kahekümnendates eluaastates kangelannasid.

Momendil (s.o 2003 - 2004) on suurim staar Indias ja kogu regioonis Shah Rukh Khan. Kord võtsid India sõdurid piiril kinni kaks Pakistani poissi, kes olid illegaalselt üle piiri tulnud. Nad riskisid eluga, et tulla ja näha oma iidolit. Nad kavatsesid reisida Mumbaisse, et näha Shah Rukh Khani.

Shah Rukh Khanile pakuti rolli eest Chopra filmis 3 miljonit, selleks oleks tulnud mitu kuud reisida ja tööd teha. Samas teenib ta kolme päevaga Pepsi reklaamis osalemise eest kümme korda nii palju. Kuid filme on vaja, et nägu oleks tuntud. Nõnda toetab reklaamitööstus filmitööstust, rahastades staaride elustiile. Samuti leiab India filmides otsest reklaami, mis nt Hollywoodis oleks mõeldamatu. Näiteks võivad peaosalised viis minutit tantsida ümber suurte Coca Cola purkide. Keegi ei pahanda.

Et Shah Rukh Khani asendada, on Chopra valinud kellegi täiesti uue, kellegi, kes on teinud vaid ühe filmi. Tema nimi on Hrithik Roshan. Hrithikust saab aga väga järsku suurim staar üldse. Kõigest ühe filmiga. Raipuri kinoomanik helistab ta isale, et oleks kiiresti vaja 200,000 pilti Hrithiku näo ja autogrammiga – suur naistesumm on kinomaja ümber piiranud. Kord einestab Hrithik äärelinna restoranis oma sõbratariga, kui rahvasumm koguneb ning mööduv kahekordne buss tühejeneb – kõik tormavad sisse, et teda näha. Režisöörid ja produtsendid võtavad järjekorda, et teda oma filmidesse saada. Honorarid on nüüd hoopis teised. Osaliselt on tema fenomenis „süüdi“ ka tavapärased „jumalad“ - kriketimängijad, kellel sel ajal kehvasti läheb. Paljud neist on mähkunud skandaalidesse. Kui nüüd Hrithik ja populaarseim kriketimängija koos rahva ette astuvad, aplodeerivad massid näitlejale. Seda kõike pärast ühtainsat filmi.

Pärast viit aastat režisööri assistendina töötamist, viletsa toidu söömist ja võtetel telkides magamist saab Hrithikust ühe nädalaga miljardise rahvaarvuga riigi suurim staar. Ning nii juhtub ühel päeval, et Hrithiku kallis isa istub autosse ja kaks meest tulistavad tema pihta kuus kuuli. Ta jääb elama. Hrithik on nii populaarne, et ühe gängi peamees soovib teda oma filmi. Isa eitava vastuse peale juhtub see, mis juhtus. Roshanid kaaluvad gängiga kokkulepet. See oleks küll väga veider – isa saab kuuli, aga kättemaksu asemel hakkab poeg tulistajate filmi staariks. Ta ei pruugi küll oma osa tavapärase entusiasmiga mängida, kuid sellest pole midagi, sest ainuüksi tema nägu paneb naised minestama ja gäng teenib ikka oma raha.

Režisöör saab kõne gängilt. Nüüd tuleb tal endal teha palju kõnesid, kuni siseministrini välja. Lühikese ajaga on tema autos komando ja džiibitäis relvastatud politseinikke saadab tema autot. Turvamehed tema kodu ümber, kontoris ja võtetel. Järgmisel päeval on asi lahendatud. Keegi kuskil on niite tõmmanud. Selleks osutub üks filmi näitlejatest, kes istus gängi eest kaks aastat vangis.

Enamik Bollywoodi filme ei saa pangalaenu, neid finantseeritakse eraviisiliselt. Gängid on seejuures väga rõõmsad, nähes oma „musta“ raha muutumas unistusteks kinolinal. Ilma allilma rahata kukuks hindi filmitööstus kolinal kokku.

Legaalsed kokkulepped ei loe filmitööstuses midagi. Leping, mille staar ja režisöör allkirjastavad, ei tähenda midagi. Ja tasu staarile oleneb palju sellest, kas tema viimane film oli hitt või ebaõnnestumine. Nõnda töötavad nad igaks juhuks korraga mitme filmi kallal. Väljavõte režisööri kirjast näitlejale: Ma maksan sulle 2,5 miljonit ruupiat. Siiski arvesta palun sellega, et kui filmi ei saada edu, maksan vaid 0 ruupiat. Loodan, et oled sellega nõus. Parimate soovidega ... (kõige all käsitsi kirjutatud read: Boonus 2,5 miljoint, kui film on edukas). Hrithiku teise filmi puhul on kõne all 1,1 miljonit, kui film tuleb ots-otsaga kokku, 100,000 kui ei tule ja boonus üks miljon, kui film on hitt. Sarnased kokkulepped on ka kaamerameeste ja teiste meeskonnaliikmetega. Mõnikord teeb režisöör saamata jäänud tulu tasa, makstes näiteks kunstilisele juhile kolmekordse tasu mõne reklaamfilmi tegemise eest.

Kui Hrithiku kolmas film välja tuleb, võtab tema kuulsus maniakaalsed proportsioonid. Koolitüdrukud kraabivad tema nime oma kätele sirkliga. Kolkata politsei peatab rohkem kui tosin teismelist, kes üritavad rongidele ja lennukitele pääseda, et Mumbais Hrithikut näha. Õpetajad püüavad konfiskeerida meeletut hulka tema postreid, üsna tulutult. Mõned ametnikud panevad ette, et staari võiks kuidagi ära kasutada hariduslikel eemärkidel.

Ei mingeid üllatusi 

Tuhat filmi, 40,000 tundi TV programmi ja viis tuhat muusikapala, mida India aastas toodab, eksporditakse 70 riiki. Iga päev vaatab 14 miljonit indialast kinos mõnd filmi. Hollywoodi filmid moodustavad kohalikust turust vaid 5%. Enamik hindi filme on muusikalid, milles näeb keskmiselt 5 – 15 muusikalist vahepala. Lääne publikule ei saa sääraseid filme toota, sest nad on selleks liiga küünilised. Kuid India ja mitte ainult – ka Lähis-Ida, Venemaa ja Kesk-Aasia kinopublik pole veel jõudnud küünilisuseni. Nad usuvad siiani emadusse, patriotismi ja tõelisesse armastusse. Hollywood ja Lääs on edasi liikunud. Bollywoodi filmides on aga minimaalselt konflikte, palju muusikat ja vabalt võib üks film olla põhimõtteliselt laiendatud/pikendatud pulmavideo.   

Hindi filmi käsikiri ei ole mitte niivõrd kirja pandud kui läbi arutatud. Režisöör peab seejuures väljendama oma ideede suhtes tohutut entusiasmi.

Hindi filmides ei ole lubatud riigi positsioonide kahtluse alla seadmine või provotseerimine, poliitilised teemad tuleb suures osas välja rookida. Samuti ei või filmis riivata mingi kogukonna tundeid. Poliitiliste ja muude tundlike teemade filmist eemalhoidmine on ka majanduslikult kasulik, sest nii lubatakse filmi vaadata ka alla 18-aastastel ja kuna Indias käiakse kinos peredega, on see väga oluline. Tsensuur on kõva ja näiteks hella teema kohta tõtt rääkimine võib tähendada, et film ei linastu kunagi.

Enamik Bollywoodi filme on kiidulaul emadusele – see on miski, mille üle ei või hindi filmis kunagi küüniline olla. Tüüpiline film on sellest, kuidas „ühendpere“ (tüüpiline mitmest põlvkonnast koosnev suur pere) lahku läheb ja taas kokku saab. Kui autor pakub ühele filmirežisöörile standardist veidi erineva idee, ütleb režisöör, et seda ideed ei saa filmis kasutada, muidu põletab publik kino maha. Nad kisuvad toolist maast lahti ja panevad maja põlema. Ta ei liialda. Indialased võtavad oma filme sama tõsiselt kui itaallased ooperit. Kui nad näevad, et nende kangelased käituvad oodatust väga erinevalt, võivad nad minna füüsiliseks. Näiteks ei tule kõne alla, et mõlemad peaosalised lõpus surma saavad. India vaatajale ei meeldi üllatused.

Iga stseen peab endas kätkema ka dramaatilist väärtust, mitte ainult infot edasi andma. Kunagi ei maksa unustada, et käimas on hindi filmi tegemine. Kui film oleks inglisekeelne, oleks see hoopis teistsugune film. Kui näiteks LA Confidential oleks hindi film, ei jookseks see kinodes päevagi – see on liiga „ajudega“. India publik mõtleb südamega ja edukas film paneb inimeste südamed kloppima. Kuid inimesed filmide taga on märksa nutikamad kui nende toodetavad teosed. Nad suruvad alla oma intellekti, et teha edukaid filme hindikeelsele publikule. Vastasel juhul poleks neil raha, et oma lapsed kooli saata. 

Nutt ja jutt kinosaalis  

Kinodes üle kogu India on vaatajatel nagu sisseehitatud taju selle kohta, millal film lõpeb. Seda taju abistavad juba viis minutit enne filmi lõppu avanevad uksed ja õrna valguse süttimine. Lastega inimesed peavad varakult lahkuma, et saada takso või rikša peale. Nii et viimased viis minutit filmist on nii või naa kaotsis, isegi kui sa püsid oma toolil, sest vaatjad su ees tõusevad püsti. Sellepärast lõpeb enamik filme lauluga või filmi kõrghetkede ülekordamisega.

Kinosaalis ei või kellelgi paluda vait jääda. Igaüks räägib, millal soovib, mõni peab näitlejatega lausa dialoogi. Kui ekraanile ilmub jumal, võivad inimesed visata münte või vahekäigus lömitada. Beebid karjuvad. Laulu ajal võib pool saali minna fuajeesse suupisteid ostma. Keeruline dialoog ei toimi, sest suurema osa ajast publik ei kuule seda. Enamike kinode heli on nii kehv, et sosistamine filmis ei tule kõne alla ning heli on alati põhjas. 

Põlev sõnnik ja pisarad  

Bollywood on algselt punjabi ja sindhi päritolu tööstus, millele panid aluse India-Pakistani lahutamisel tekkinud põgenikud. Partitsioon kui selline oma kõrgendatud emotsioonide ja traagikaga on samas kui valmis süžee Bollywoodi filmile.

Mumbais töötab filmitööstuses kaks miljonit inimest. Pole juhus, et Bollywood paikneb Mumbais, mitte Delhis, sest film on publiku massiunistus ja Mumbai on India inimeste massiunistus. Filmitööstuses domineerivad kesk – ja kõrgem keskklass ning uustulnukad, kes ei räägi hästi inglise keelt, peavad kiiresti õppima hakkama. Enamik juhendamist võtteplatsil käib inglise keeles, samuti sisu arendus, haukuvad käsklused võttemeeskonnale.

Mõni režisöör töötab kirjaliku käsikirja alusel, aga see pole vajalik, et näitlejatega kaubale saada. Tuleb füüsiliselt kohale minna ja lugu neile ette jutustada. Kui näitleja peaks küsima näha käsikirja, on see peaaegu sama hea kui küsida diskvalifikatsiooni. Kes sa selline oled? Kas sa arvad, et me teeme mingit sitta?

Filmivõtted. Kohal on umbes 150 inimest. Valgustuspoisid, helimehed, näitlejad, assistendid, ja suur hulk inimesi, kes ei tee mitte midagi. Ainult paar inimest tunneb oma tööd. See pole nagu Hollywood, kus kõik on hästi väljaõpetatud. India filmitööstus, nagu iga teinegi tööstus, hoiab palgal märksa rohkem inimesi, kui vaja oleks.

On näitlejaid, kellega on keeruline. Näiteks üks näitlejanna kippus koguaeg tõstma pea juurde vasakut kätt, ehkki tal paluti tõsta paremat. Lõpuks läks režisöör ta juurde ja hammustas ta vasakut, et valu tuletaks talle meelde, kumba ta kergitama peab.

Alkoholipudeleid on hindi filmides täidetud Coca Colaga, vaesemates filmides Coca ja vee seguga, udumasina pulbri otsasaamisel on põletatud lehmasõnnikut, mis omakorda säästis glütseriini, sest pisarad tulid selle peale loomulikul moel. Ühe filmi võtetel sõid näitlejad valmispakitud toitu kilekottidest, mille pidid enne hammastega katki rebima. Stseenis, kus naisnäitleja jões upub ja karjub, polnudki näitlemisoskust vaja, sest ta tõesti ei osanud ujuda ja võitles päriselt oma elu eest.

Filmalaya Studios’ kohvik. Täielik sara, aga viietärnisara, kuna seal on viis ventilaatorit.

Filmi levitaja Indias saab 10% tuludest, millised iganes need tema andmetel tema piirkonnas on. Peamiselt sularahas. Režisööril ei ole mingeid vahendeid, et tegelikku piletite läbimüüki kontrollida.

Filmitegijad näevad kurja vaeva, et kaitsta oma filme piraatluse eest. Inimeste eest, kes müüvad DVD-sid veel enne, kui film väljas on. Mõnikord reisib režisöör isiklikult mööda maad ja teeb koostööd kohaliku politseiga, et takistada filmide ebaseaduslikku kaabel TV-sse jõudmist. Kord Ahmedabadis rivistas politsei üles linna juhtivad kaabel TV operaatorid, sest seal oli filmi telekas ebaseaduslikult näidatud. Politseinik küsis, et mida nendega teha. Režissöör vastas – murdke nende jalad. No problem, ütles ohvitser.

Esimene tulu, mille filmi produtsent saab, tuleb filmimuusika müügist plaadifirmadele. Näiteks müüb ta muusika 30 miljoni eest enne, kui võtted on alanud, saab 20 miljonit avanssi ning finantseerib selle rahaga osaliselt filmi tootmise. Indialastele meeldib, kui meeshääled on sügavad ja naishääled kõrged. Aga tänapäeval ei tea just paljud inimesed lauljaid, kes nende laulude taga on. Samuti on moodsa elektroonika pealetung tekitanud olukorra, kus süntesaator võib laulus olla tähtsam ja tähelepandavam kui lauluhääl.

Ema, küll ma varsti kuulsaks saan 

Näitlejaks pürgijad elavad Mumbais sageli kindlates hotellides ja külalistemajades, mida seostatakse hea õnnega. Nad jäävad ellu tänu odavale „riisitaldrikule“ – s.o riis, kuus purit või kaks chapatit, üks dal. Nii nagu on linn täis näitlejahakatisi, on teist sama palju käsikirjakirjutajaid. Nad otsivad võimalusi produtsentidega kohtuda ning mängivad siis oma loo neile reaalajas väga elavalt ette. Nutavad ja hüppavad kui vaja. Kaugekõnekabiinid on täis noorukeid, kes helistavad koju ja räägivad, et nende läbimurre on kõigest nurga taga.

Üks näitlejahakatis käib iga päev jõusaalis või jooksmas ning on sunnitud kulutama riiete peale, sest tal tuleb edu nimel hea välja näha. Tema auto on haletsusväärne, kuid ta peab seda siiski pidama, et filmistuudiotesse sisse pääseda. Kui sa tuled rikšaga, küsib valvur sinult küsimusi, kui tuled jalgsi, ei lase ta sind sisse. Samuti tuleb pürgijal olla väga mesise ja aupakliku jutuga. Meespürgija kadestab naispürgijaid, sest nende jaoks on asi lihtsam – alati on olemas voodi.