Uudis, mis muutis suve

Palju õnne mulle nimepäevaks!

Nii. Eesti siis. Puhas ja karge. Siia jõudes tabas silm harjumatult rohelised maastikud. Nii rohelised, et kannatas vaevu vaadata. Ja neoonkollased rapsipõllud ja pidulikult valged õunapuud, võililleväljadest, tulpidest ja margareetadest rääkimata. Oskasime ikka uhkel ajal saabuda. Kui olin aklimatiseerumise nohust-köhast enamvähem vabanenud, tegin kohe ühe ligemale 10 km kõnni ning vaatasin põhjamaist loodust hoopis teise pilguga. Et kohe tee ääres on metsatukad, kuhu võib julgelt sisse astuda, muru, millele vabalt istuda, lilled, mida rõõmsalt noppida. Indias tunduks selline asi muinasjutt. Varsti tulevad veel marjad ka ja siis ongi Eesti tõesti nagu üks pisikene muinasjutt.

Esimesel juunil, kui olime end Sofiaga just Saaremaal sisse seadnud, tabas meid aga ootamatu uudis. Uudis, mida kõigi eelduste kohaselt poleks pidanud tulema. Aga mõnikord sünnivad otsused suhtkoht üleöö. Taago teatas, et tema töö Indias on lõppemas. Et 30. novembri asemel peame Eestisse naasema hiljemalt augusti lõpuks, kuid võib ka kohe, sest suuremaid tööalaseid pingutusi keegi temalt enam eeldada ei saa. 

Nii me siis kohanesime selle mõttega, seedisime seda, vaatlesime igast küljest. Esialgu oli tunne väga ärev ja segane, aga umbes nädalaga muutus mõte juba rahulikuks. Paratamatute asjade üle pole ju mõtet põdeda. Küpses plaan, et Taago lõpetab Indias oma asju nii palju, kui saab, tuleb siis Eestisse meile järele nagu pidigi sündima, ja seejärel sõidame kahekesi tagasi nii, nagu pidime sõitma kolmekesi. Sofial pole enam vähimatki põhjust pikka reisi ette võtta. Meie Taagoga tõmbame Bengalurus otsad kokku, joogatame viimased joogatamised treener Asthaga, anname oma varanatukese kolimisfirma hoolde, jätame hüvasti ... ja läheme reisile.

Ühest nädalasest Aasia reisist enne tagasi kolimist olime mõelnud pikalt, kuid andsime endale aru, et koos väikese lapsega tuleb teha palju kompromisse ning kui vähegi saaks, ei väsitaks last üldse sellise seiklusega. Ühtäkki on meil võimalik kahekesi teele asuda. See on tegelikult päris tore üllatus. Rõõmsaid üllatusi on veelgi. Augustis oleme palutud  Taago lapsepõlvesõbra pulma, Eesti reisi plaanivad selleks ajaks tema Austraalia sugulased (sh kolmeaastane tüdruk ja mõnekuised kaksikud poisid) ... oleks olnud väga kahju niisugustest sündmustest ilma jääda.

Ehk leiame sügiseks Sofiale lasteaia, selle ja kogu ülejäänud ümberasumisega on kahtlemata suvisel ajal kergem tegelda kui keset pilkast talve ... nii et mitmeski mõttes hea ajastus. Nõnda me siis suve nautimisega vaheldumisi oma Uut Eesti Elu sisse seadma asume. Loodan, et kivid ja kännud ei saa olema liiga suured. Oleme ju India muretu eluga päris ära hellitatud :)