Föön näkku ehk kuidas me esimest korda Delhis käisime

New Delhi. Uus lennujaam on õnneks igati meeldiv ja tänapäevane, kui tuhandeil ruutmeetreil laiutav tõepoolest maitsetu vaipkate välja arvata. Kohvrid käes, varustame end lennujaamapoes hambapasta, Marie Claire ajakirja, kahe karbivõileiva, vee, mahla ja kuldses purgis Coca Colaga (loe: mina valin, Taago maksab). Ja taksot otsima. Taago jääb seisma ainsa lahtioleva autorendifirma juures, mina näen klienti kõrvalasuvas ettemakstud taksode letis ning tüürin vaatama. Miks siis mitte ettemakstud takso. 290 ruupiat (€ 4,1) ja sõit on meie.

Saan siis oma sõidu. Taksoks on palju päevi näinud lükanduksega junn, mille aknad avanevad paremalt vasakule ning juhi jalgade ja liikluse vahel on vaid sületäis juhtmeid ja veidi plekki. Noh, tüüpiline India takso, kuigi oleme ka paremaid kogenud (loe: sõitnud nt vanemat tüüpi Tata Indicaga :D). Juhi aknad on lahti ja aeg-ajalt pühib ta lapiga nägu ning alguses üritame ka tagumisi aknaid praokil hoida, kuid suuremat mõtet sel vist ei ole, kuna sealt näkku peksev tuul on kuum nagu föön. Ilma liialduseta. See õhk on nii kuum, et Sofia põsed muutuvad roosaks ja enamuse sõidust veedab ta Taago süles teise suunda vaadates. Kui oleksime Mumbais, oleksime juba autosse istudes läbimärjad olnud, ent tänu Delhi kuivale õhule (veel ei saja ka) õnnestub kössitada nii, et keha vaid vaikselt aurab. Väljas on 37 – 40 kraadi. Kus taksojuht pädevuse kaotab, tuleb appi nutitelefon ja õige pea oleme hotelli värava taga.

Peatuspaigaks olen ma valinud kuue toaga omapärase butiikhotelli vaikses elurajoonis. Mitte vaid seetõttu, et seda peavad prantslased (hommikusöögiks krepid!) ning et see on mõnusalt indiapärane – iga tuba eri piirkonna stiilis – Amarya Haveli on lähim viisakas hotell Hauz Khas Village’le. Viimatinimetatu on pisike tänavatepunt, mida ääristavad disaini-, antiigi-, käsitöö-, kitši- ja rõivapoed, galeriid, ateljeed ja mõned euroopapärased kohvikud. Lisaks ümbritseb piirkonda suur park ja varemed. Kuigi kaugel ei ole ka igapäevane käsitöö- ja toidulaat Dilli Haat. Nii et kaheks päevaks peaks tegevust jaguma, kui selle kuumaga üldse toast välja saame.

Saame. Enne aga jahutame end veidi oma Jodhpuri stiilis toas, joome kergelt jõulumaitselist suurepärast jääteed ning itsitame Sofia võrevoodi üle. See on tehtud peenest pambusest ja takunöörist ja tal on neli posti baldahhiini jaoks. Niisugust eksootikat juba Radissonis või Hiltonis ei leia. Ja noh, väikse antiikse kirjutuslaua peal on viimane Vogue.

Hauz Khas Village on täpselt väikse rikšasõidu kaugusel. Jälle föön näkku, seekord küll väiksemal võimsusel. Väga huvitav tunne on see siiski, kui varem pole kogenud. Village on vaatamata indiapärasele lohakusele, rippuvatele elektrijuhtmetele, kaootilisusele ja mõningasele hämarusele siiski päris põnev paik ringi kolamiseks. Muidugi soovime, et saaksime seda teha ilma kolmeaastase lapseta, aga soovida võib igasuguseid asju. Igatahes saab see kolmeaastane omale ühest võluvast butiigist kauni ja õhulise jumpsuit’i, kuid satub kassa juures kokku tundmatu lendava putukaga, kes teda käeservast väga valusasti hammustab. Pärast väikest draamat on käsi õnneks unustatud ja rohkem vaeva ei tee. Mina pääsen hammustusteta, kuid saan omale mälestuseks siiski armsa ehtekomplekti. Kell viis õhtul ronime üles linna kõige prantsusepärasema kohviku kitsast ja hämarast trepist. On aeg akusid laadida. Elma’s Bakery on sõbralik, romantiline ja austajatest  tulvil. On tunne, nagu viibiks suurel ja vanal verandal, mille ühes nurgas on valge klaver ja teises pagaritöökoda. Sofia valib omale kõige uhkema väljanägemisega koogilõigu, mis osutub puna-valge-pruunile välimusele vaatamata väga maitsvaks. Roosakas taimetee serveeritakse vanaaegsetesse lilledega tassidesse. Kogemata peamegi kellaviieteed. Tagasiteel põikame läbi luitunud ja vihmavaevas pargist, jäädvustame veidi aega seal aset leidvat spontaanset ja ekstaatilist kontserti/kogunemist/happeningi ja suundume tagasi oma havelisse.

Pühapäevahommik ei saaks palju kaunim olla. Meiega kooskõlastatult tuuakse lauale klaasid 6-7 sorti värskete puuviljatükkidega, värskeltpressitud maguslaimimahl, tee ja kohv, munad ja juustuga omlett, jogurt, röstitud leivad ja suurepärased moosid, mesi ja šokolaadikreem. Ning muidugi paberõhukesed pannkoogid. Kõik maitseb nii hea, et ütlen äärmiselt sümpaatsele ja vahva aktsendiga peremehele – merci beaucoup, c’est magnifique.

Varemete vahel on palav, õhk seisab. Tegemist on kellegi hauakambrikompleksiga, vaatega tumerohelisele kunstlikule tiigile. Turnime ja piilume akendest, kõnnime mööda kohtama tulnud paarikestest ja ühest lõbusast makiga noormeesteseltskonnast. Ükski trepp aga tiigi juurde ei vii. Läheme siis parki samast väravast, kust eelmisel õhtulgi ning peagi vaatamegi tõtt tähniliste hirvekestega, keda seal mitme traataiaga eraldatult peetakse. Peale ühe paabulinnu me rohkem kedagi ei kohta ning kuna kuumus teeb oimetuks ja Sofia kipub pidevalt sülle, peame mõistlikumaks hotellituppa naasta, koos tuppa tellitud jääteega mõistagi.

Tütarlaps kolmeaastane ei uinu ka seekord ja mõningase siesta järel tellime takso (konditsioneeriga Indica, kuna Sofia keeldub sõitmast millegi lennujaamatakso sarnasega ja temaga tuleb nõustuda), et sõita peremehe soovitatud hauakambrit ja parki nautima (Delhis on hauakambrid ja nende varemed vist peamine vaatamisväärsus). Teel rikume eeskirju ja taksojuht käib välja allkirjad ja sajaruupiase rahatähe. Delhis on palju laiu tänavaid, magistraale ja viadukte, ehitustihedus näib ka kordades hõredam kui Bengalurus. Aga see pole muidugi kesklinn, vaid Lõuna-Delhi ja mõeldudki suureks linnaks. Bengaluru lihtsalt kasvas suureks, ammu ebaadekvaatsele infrastruktuurile vaatamata.

Pargi väravas selgub, et on ka pilet. 10 ruupiat kohalikele, 250 välismaalastele. Väga rõõmustav. Läheme siiski sisse, et mis imet siis selle eest näha saab. Saab näha muru ja puid, fotosid ja jooniseid ja potikillukesi, imperaator Humayuni ja kaaskondsete hauakambreid. Tegemist on India ja lähialade esimese aed-hauakambriga. Suurt midagi vaadata siiski ei ole, temperatuur on aia nautimiseks liig mis liig ja nii kõmbimegi pärast väikest ringkäiku parkla poole. Mõttes on Dilli Haat, aga enne võiks teha väikse elustamispeatuse mõnes tee peale jäävas kohvikus. 

Mida aga pole, on kohvik. Mitte ühtegi! Lepime ja laseme end laadale viia. Peatume asutuse ees nimega Delhi Haat. Kahtlustan kurja juba siis, kui sõit ebaloogiliselt pikaks venib, aga seda nime nähes kahtluseuss lausa närib mind. Kurnatud ja näljasena muutun ma niisuguse apsaka peale väga väga pahuraks. Et mitte öelda sisisevaks. Ta ei tea, kus on Dilli Haat, üks linna väheseid atraktsioone (pealegi poolel teel meie hotelli ja Humayuni aedade vahel), kuid ta teab, kus on Delhi Haat, mingi suvaline riideturg! Edasi sisisedes istun ma autos ja teen otsuse, et parem on pöörduda hotelli kui sellise juhiga edasi seigelda. Ühel hetkel oleme ootamatult aga Dilli Haat’i väravate juures ja lunastame siiski pääsmed. 

Kuna kõhud kisavad, hakkame toidu järele ringi vaatama hoolimata teadmisest, et enamik inimesi saab Delhist muu hulgas mälestuseks suurema või väiksema kõhupisiku. On saadud isegi lennujaama piimakohvist. Esindatud on igasuguste India osariikide köögid, menüüd küll suures osas juba tuttavad. Otsustame, et pudelivesi, pudelipepsi, tandoori kana (elus tulega ümmarguses ahjus tehtud jogurtimarinaadis kana) meile ja butter naan (sama ahju seina küljes küpsetatud valge leib võiga) Sofiale on enamvähem turvaline valik. Maiaid herilasi tekib liiga palju ja pärast sööki sätime end pikemalt aega viitmata minekule. Päevapalavus on vähemalt järele andnud ja on täitsa tore õhtu, kuid ehted-sallid-vaibad-anumad jms kordub kioskist kioskisse ja miskit eriti põnevat silma ei jäägi, kõik tuttav kaup. Küll aga jääb silma kohalik jäätis kulfi. Riskime ka sellega, sest pika peene pulga ümber vormitud heleda karamelli karva maius on vastupandamatu. 

Kulfi valmib piimast, kondenspiimast, rammusast koorest, suhkrust, maisitärklisest, veest ja maitseainetest (nt pistaatsia, kardemon, roos, mango jms). Segu keedetakse ega klopita pärast õhuliseks, vaid lihtsalt külmutatakse vormides. Mõni teeb ka vaid piimast ja suhkrust ja maitseainetest. Konkreetselt meie kulfi on jumalik ja pärast seda võibki hakata rahuliku südamega lahkumisele mõtlema, või siis teisipidi mitte nii rahuliku südamega, sest külmkapp-kärusse jäi neid ju veel hea hulk...

Väikese takso saab Delhis neljaks tunniks 550 ruupiaga (hotelli kaudu 700-ga), see teeb 8 eurot. Aga noh, isegi Bengalurus ei kohta selliseid enesehävituslikke hindu, mis siis Euroopast kõnelda.

Öösel ärkab Sofia kell neli ja läheb pissile. Enam magama ei jää. Kell viis lausub lootusrikkalt, et juba läheb valgeks. Kuidagi suudan ta kaissu saada ja endaga koos magama meelitada. Muidugi ei tee ta teist nägugi, kui meie kell seitse tõusma hakkame. 

Taago saadab meid lennujaama, ootab ukse taga (mitte-reisijad Indias lennujaama ei pääse), kuni meil kõik kontrollid kenasti läbitud (läheb kiirelt, rahvast on vähe) ning sõidab siis edasi lähedalasuvasse Noidasse kokkusaamisele.

PS: Pildid ilmuvad galeriisse lähipäevil!  

Kohvrid lennukisse ja suveks maale

Mõni nädal tagasi püüdsin ajaarvamist korraldada selle järgi, mitu korda peame veel korterit koristama ja mitu joogatundi on jäänud. Mida väiksemaks need numbrid muutusid, seda rõõmsamaks ma läksin, sest kojulend tuli aina lähemale. Ja nüüd ongi nii, et ma ei pea siin enam kaks kuud koristama ning enne reisi on jäänud vaid üks joogatund! Seekord ma tõesti olen nagu meeleheitel pagulane ja mitte ainult enda, vaid samamoodi ka Sofia pärast. Me lihtsalt peame siit linnast ja siit korterist mõneks ajaks ära pääsema. Päevad läbi kodus ninapidi koos, kuude kaupa ... Akud on päris tühjaks saanud. Asi pole ainult selles, et Sofia mind ja Taagot hästi kuulata ei taha ning me riidleme rohkem kui sünnis oleks, vaid ma näen, kuidas ma ei suuda talle piisavalt tegevust pakkuda, kuidas ta igatseb vanavanemate ja omakeelsete laste seltskonda ja kõiki neid väikseid toredaid tegevusi, mida siin pole võimalik teha. Ehk siis viin kirjeldamatu rõõmuga oma mudilase suveks maale vanaema(de) juurde ja lähen ise sama rõõmsalt kaasa, olgu see „maa“ siis 6700 km kaugusel :)

Nädal tagasi oleks peaaegu juhtunud, et Taagol oleks tulnud korraks Tallinnase põigata. Selle vahega, et tema Eesti pinnal viibimine oleks kestnud kõige rohkem 13 tundi. Midagi nii tobedat polnud ma ammu kuulnud. Läksin trenni ja hakkasin seal jooksulindil higistades siis mõtlema, kuidas ta võiks seda reisi maksimaalselt ära kasutada. Ent koju jõudes selgus, et oli siiski leitud üks kullerpoiss Albrecht Saksamaalt, kes kohvritäie kiirkorras vajaminevaid jubinaid ära saab tuua. Taagol tuli siiski laupäeva õhtul Chennaisse lennata, et öösel, kui kuller saabub, igaks juhuks lennujaamas kohal olla. Mine tea nende tolliasjadega. Kuid neid polnudki ja ta läks selle kohvriga lihtsalt oma Radissoni tagasi, et see hommikul üle anda. Juhtub.

Aga oli see Chennai või mõni tundmatu pahalane, igatahes veetis Taago emadepäeva päris põdurana. Minu ja Sofia suutis kuidagi pildile püüda, aga kavatsetud sidrunikoogist sai suure vaevaga vaid või sulatatud ja sidrunikoore riivitud. Kuid kuitahes vilets on Taago enesetunne, paar ampsu kooki suudab ta alati ära süüa. Kasvõi kõhuvaluga. Kes pole veel piltidest osa saanud, aga tahaks, siis www.flickr.com/photos/iluotsija

Kuumus vaheldub juba mõnda aega vihmaohtu päevade ja pikseküllaste õhtu – ja öötundidega. Mangohooaeg on tuurid üles võtnud. Pisut kergem on olla, ent ootan siiski põnevusega neid Eestimaa tagasihoidlikke soojakraade. Vahelduseks võiks olla väga huvitav kleidi peale jakk panna :)

Eile kutsusin pundi lähemaid tuttavaid viimast korda enne reisi teed jooma ja ahjusooja kooki sööma. Sofial oli võimalik mängida neljaaastase, kuueaastase ja peagi üheaastase tüdrukuga ja ta oli ääretult rahul. Ma ei tea, kas asi on eestlaste teistsuguses temperamendis, suuremas kinnisuses või aeglasemas mõttevoos, aga kui ma siin külalised kutsun, siis on väga raske isegi küsida, kas keegi veel piimaga teed soovib, sest vestlusse lihtsalt ei teki pause! Kõik räägivad kõigiga koguaeg. Ja kõik on väga rahul. Igatahes oli tore ja hea-paremaga oleme nüüd küll kuni reisini varustatud.

Meie reis algab laupäevahommikuse Delhi lennuga. Pole just ülearu mõistlik minna Delhisse maikuus, mil väljas on 40 kraadi (ma ei liialda), aga kuna otsustasime seekord lennata läbi Delhi ja Helsingi (ei pea 6 tundi Frankfurdis passima ja 22 tundi teel olema), pidasin siiski arukaks pealinnas kasvõi üks päev veeta. Kui me juba seal oleme. Aga võimalik, et veedame need kaks päeva kuumast ogaratena hotellitoa vannis suid maigutades. Kui ei, siis jalutuskäigu kaugusel on suur park, muistsed varemed ning väikene Hauz Khas Village, linna hip’imaid paiku, mis koosneb disainipoodidest, butiikidest, galeriidest, stuudiotest, kohvikutest ja muust säärasest. Ja veidi põhja poole jääb Dilli Haat – igapäevane laadaplats, kus võimalik tutvust teha toidu ja käsitööga kogu Indiast. Aga jah, ilmateadetki lugeda on valus, mis siis veel laat...(minu isiklik kõrgeim temperatuur vabas looduses ei ole ületanud 34-35 kraadi).

Uue nädala alguses poetab Taago meid lennujaama ning sõidab ise Delhi külje alla Noidasse kohtumisele. Ning kuu aja pärast siis tema kauaigatsetud Bangalore – Delhi – Helsinki – Tallinn.

Näeme! 

Sofia Isadora:

Loeb numbreid, 1 - 19 on kõik okei, siis tuleb kümmeteist! (tänase seisuga tunneb kümneid ja saab aru, et nt enne 53 tuleb 52)

"Kullake, see haige lapse laul on viimane." Ei mina tea, millal plaadil see laul tuleb ja ega me nüüd ootama küll ei jää selle järele. "Küllap ta tuleb, küllap!"

Helistab mängutelefoniga:"Tere kolmeaastane tüdruk! Kolmeaastane tüdruk, kas sa jõudsid lugeda lõvipere ... kassi juttu? Ei jaksa ... Siis mine metsa. Mine metsa."

Sofia, mis sa Eestisse kaasa võtad? "Mõned plaadid ja raamatud."

Mänguhoos:"Kõik läheb suurepäraselt, kõik läheb suurepäraselt..."

"Kas ma pole mingi teistsuguseks aastaseks saanud?" (selgub, et ihaleb oma kõrgel riiulis asuvaid vanematele lastele mõeldud lauamänge)

 Mängib suures voodis Taagoga magamismängu. "Mine, mine, siin on sinu koht. Sa võid nüüd silmad kinni libistada."

Mulle hommikul:"Ära küsi, ole vait, suuga ole vait!"

Ma lihtsalt ei või :DDD

                               Sofia külas Ladinal

Jainism - äärmuslikkus kuubis

Osa 10. Viimane osa. Jainid oma sõgedustega

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 9 eelmistes postitustes)

Nad on jainid. Esindavad usku, mida 2500 aastat on ehitatud ekstreemsele vägivallast lahtiütlemisele. Nad püsivad toas kogu vihmahooaja neli kuud, sest kui nad tahtmatult astuvad veeloiku, võtavad nad elu – mitte ainult veeorganismidelt, vaid ka vee ühtsuselt.

Teemantikaupmeeste pere Mumbais. Ühes nurgas istub tume sale peente vuntsidega mees oma neljakümnendates, ta kannab kullaga tikitud siidkurtat ning teemante sõrmedes ja kõrvades. See on Sevantibhai Ladhani, pere patriarh, kes peagi loobub kõigest. Kuu aja pärast tema viieliikmeline pere – tema ja ta naine, 19-aastane poeg ja 17-aastased kaksikud, poiss ja tüdruk – jätavad oma kodu, oma linna ja kõik, mida nad omavad. Nad veedavad oma ülejäänud elu uidates maapiirkondade teedel, naised ja mehed eraldi, saamata enam kunagi kokku, olemata enam kunagi pere. Lapsed lõpetavad isa kutsumise isaks. Kokku saada võivad nad vaid siis, kui teel kokku peaksid juhtuma. Nad teevad seda, et katkestada kõik sidemed samsara’ga ja saavutada moksha. Lühidalt öeldes tähendab moksha seda, et pole vaja enam uuesti sündida. Kuu aja pärast lähevad nad oma linna Gujaratis ning annavad ära kõik, mis nad siiani kõrvale pannud on – 2-3 miljonit dollarit.

See oli pöördeline, kuid mitte ootamatu otsus. Viimasel ajal oli Sevantibhai järk-järgult loobunud moodsatest asjadest. Pärast kaksikute sündi olid nad mingis valus ja Sevantibhai läks ajurveedilise arsti juurde, kes andis talle lehma pissi. Isa andis seda beebidele juua 21 korda päevas ja neil hakkas parem. Siis kadusid diisel ja bensiin. Ta loobus autodest. Siis elektrist. Viimased seitse aastat on Sevantibhai elanud oma uhkes Mumbai korteris ilma elektrivalguse või –seadmeteta. Ta loetleb patte, mida elektri tarbimine kaasa toob.

Värsked jaini mungad, nagu tema olema hakkab, ei saa Mumbaisse jääda. Süüa tohivad nad vaid seda, mida peredest neile antakse. Avatud uste kaudu võivad nad majapidamistest süüa paluda ja ainult niipalju, et pereema ei peaks uut sööki keetma hakkama, sest uue tule ülestegemine läheks patuna munga hinge peale. Kord päevas käib munk läbi mitu maja, segades kõik, mis ta saab – juurviljad, riisi, kastme, chapatid – kokku ühte või kahte potti ja sööb neid külmalt, ainsaks põhjuseks ellujäämine.

Nad hakkavad lakkamatult kõndima, järgides viit tõotust – ei vägivallale, valele, varastamisele, seksile, sidemetele. Nad hakkavad kandma kaht valget õmblusteta riidetükki, iga kuue kuu tagant tõmmatakse nende juuksed välja, neil pole kingi, sõidukeid, telefoni, elektrit. Päeval, mil nad oma teekonnaga alustavad (take diksha), pesevad nad end puhtaks – see saab olema viimane kümblus nende elus. Nad ei aseta oma jalga loiku, nad elavad ühes ja samas kohas kogu vihmahooaja, nad ei suple jõgedes ega tiikides ega meres, ja saju ajal jäävad nad tuppa. Aeg-ajalt, kui neil on väga palav, on lubatud pühkida nahka niiske lapiga. Oma riideid võivad nad pesta kord kuus.

Aga miks ei tohi pärast dikshat oma sugulasi näha? Sest sidemed ja kiindumused tuleb katkestada, vaid nii võib jõuda mokshasse. Pärast nunnadeks saamist võivad ema ja tütar uidata kustahes, välja arvatud Mumbais. Delhi, Calcutta ja teised linnad on okei, kuid Mumbai on jaini usu Soodoma ja Gomorra. Kord läksid kolm jaini organisatsiooni esindajat kohta, kus koeri ja teisi hulkuvaid loomi tapeti. Nende rasv sulatati ja müüdi tahke rasvana 16 ruupiat kilo kehvema kvaliteediga rasva eest ning 22 ruupiat kilo parema kvaliteediga rasva eest. Kes küll ostaks sellist asja, küsisid jainid. Asutuse juht vastas, et tal on eeltellimused linna juhtivatelt snäkikaupmeestelt.

Perekond kannab Sevantibhai oma õlgadel kodust välja, selleks protsessiooniks on kokku kutsutud kogu ümbruskonna muusikud. Esmalt trummarid, simbelistid, trompetite puhujad, ja siis mees kaameli seljas, kes mängib kaht tohutut kurkumiga määritud trummi. Siis tulevad rikkalike tikanditega kaunistatud hobused. Kaks väikest turbanitega poissi ratsutavad lumivalgetel veohobustel. Salk külatüdrukuid kannab peas messingpotte. Järgmisena sõidavad kaamelite veetud vankritel mööda laiendatud perekonna liikmed. Iga vanker on kui tilluke õlgkatusega hütt. Viimaks tulevad maisest elust loobujad ise, neile eelnevad hõimukostüümides mehed, kes mängivad torupille (kõikidest maailma pillidest!). Lapsed istuvad tohutute linnuskulptuuride keskel, iga lind istub vankril, mida veab elevant. Nende taga on vanemad, istumas kõrgetel troonidel teise elevandivankri peal. Kaht mõõka kandev mees järgneb neile, nagu ka tohutu rahvahulk, sest mees ja naine sõna otseses mõttes viskavad raha laiali. Rahvasumm sirutab oma käsi, püüdes haarata riisiga segatud kuld- ja hõbemünte ning paberraha.

Sevantibhai külalisi toidetakse seitse päeva. Viimasel, kaheksandal päeval on piirkonna kõikide 57 küla inimesed kutsutud viimsele uhkele söömaajale. 35,000 inimest istub külg külje kõrval telkides, mehed ja naised eraldi. Kõik pärineb kohapealt. 21. sajandi eelõhtul on veel võimalik valmistada rangelt jaini usule vastuvõetav eine, kasvatatud ja küpsetatud kohapeal, ning toita 35,000 inimest minimaalse kahjuga planeedile. Söögis pole sibulaid, küüslauku ega kartuleid – ei midagi sellist, mille saamiseks tuleks maa üles tuhnida. Vesi, mis klaasidesse valatakse, on liivast sogane.

S. Mehta: ööbin oma vanaisa vanade sõprade juures ja arst, kelle maja see on, istub verandale maha, et mind jainismi koha pealt veidi harida. Ta on arvamusel, et see, mida kõnealune perekond teeb, on üks jant. Ta on ise ka jaini usku, aga mitte samas, iidoleid kummardavas sektis. Ta ütleb, et vaid 10% munkasid on ehtsad. Ülejäänud hoiavad kusagil ikkagi sääste, juhuks, kui nad enam ei soovi munga- või nunnaelu elada. Ja kannavad hoolt, et samal ajal, kui nemad paigast paika sammuvad, saadavad neid ees või taga omaste autod kõige vajaminevaga. Ja et lapsed teevad seda ainult seepärast, et isa nii ütles. Kõik teavad seda, aga sellest ei või avalikult rääkida.

Järsku, keset juubeldamist, kuuleme me valju nuttu. Sevantibhai vanim vend nutab. Ta ulub ja kõik ruttavad lohutama. Ootamatult saab pulmameeleolust matusemeeleolu.

Algab heategevuslik oksjon. Kogu publik ootab tulevaste munkade ja nunnade uute nimede teatavaks tegemist, sest seniste nimedega nad enam ei jätka. Pakkumine algab õigusele avaldada Sevantibhai uus nimi, see õigus ostetakse 361,000 ruupia eest.

Tagasiteel põikan läbi sugulaste juurest Ahmedabadis. Pereisa on tööl, ta töötab teemantivabrikus ja lõikab teemante. Enamikel päevadel ta ei näe oma hiljuti sündinud last, ta lahkub kodust varavalges ja tuleb vastu ööd. Ta töötab ka enamikel pühapäevadel (Indias on ainult pühapäev puhkepäev). Talle makstakse iga lõigatud kivi eest ning kogu selle töö ja vaeva eest saab ta vähem palka kui autojuht Mumbais.

Seitse kuud hiljem lähen vaatama, kuidas Sevantibhail mungana läheb. Tal on just esmakordselt eemaldatud juuksed ja näokarvad – karv karva haaval, mitme tunni vältel. Ta peanahk veritseb. Karvad tõmmatakse välja käsitsi, et muuta keha tugevaks ja et oleks lihtsam mõista teiste kannatusi. Öösiti magavad mungad sealsamas, kus istuvadki, kuid nad ei tohi uinuda paigas, kuhu puhub värskendav tuuleõhk, kuna see tapaks elud selles tuulepuhangus. Kui aken on kinni, ei tohi nad seda samadel põhjustel avada. Enne kui Sevantibhai maha istub, pühib ta tolmuharjaga istekoha, et eemaldada sealt võimalikud elud. Sevantibhai ja poisid sõid vaid kord päevas, kuid siis tekkis nooremal pojal kollatõbi ja edaspidi võib ta süüa kaks korda päevas. Keha tuleb ikkagi elus hoida, ent mugavust ei või olla.

Munkade väljaheited peavad kuivama 48 minutiga pärast kehast väljumist, sest pärast seda hakkavad neisse tekkima elud. Seepärast ei saa niisugust elu elada näiteks Ameerikas või Belgias, kuna kogu aasta jooksul on suhteliselt niiske. Munkadel on halb hingeõhk, neil on keelatud hambaid pesta, sest see tapab baktereid. Jaini mungad, sadhud, tohivad juua vaid keedetud vett, kuid seda ei tohi keeta spetsiaalselt nende jaoks. Teed on teine probleem, pole enam palju jäänud sillutamata teid ja sillutatud teed on jalgade vastu karmid. Sevantibhai näitab oma taldu – need on pragunenud, rakku hõõrutud, lõhenenud ja tumenenud, justkui kuumaastik. Aga ta ei tohi oma jalgadele mõelda.

Sevantibhai noorem poeg, olles isa käest pragada saanud, kirjutab kirju nunnale, kes oli ta ema. Ja too kirjutab vastu. See on nende iganädalane kirjavahetus. Ema ei või iial enam puutuda poissi, kelle ta ise ilmale tõi. Seal, kus istub mees, ei või naine istuda järgmised 144 minutit ja vastupidiselt 48 minutit, sest keha aura ei lahku nii kiiresti.         

Sevantibhai on kindel, et oma praeguses elus ta mokshasse ei jõua. Kõik, mis ta teha saab, on võtta ette dramaatilisi samme sinna jõudmiseks ning keskenduda kogu südamest. Moksha õndsuses ei ole ihasid. Pääsemine on ihade puudumine.

*****

Mumbai võitlus on iseenda võitlus rahvamassi vastu. Linn on üksikute unistuste kuhjumine, rahvahulkade massiunistus. Selleks, et linna unistuste elu püsiks elujõulisena, peab iga üksik unistus püsima elusana. Baaritantsija peab uskuma, et temast saab miss India, politseidetektiiv peab uskuma, et ta põgeneb politseist, agulipoiss peab uskuma, et tast saab arvutimagnaat. Põhjus, miks inimolend suudab elada Mumbai agulis seejuures mõistust kaotamata, on asjaolu, et tema unistuste elu on suurem kui tema armetu eluase. See täidab palee.

Kuid mida iga indialane veel ihkab, salaja või avalikult, on pühendada oma elu ühisusele/kogukonnale, suuremale kui ta ise. 

*****

Ongi kõik. Puhh, oli see tükk pusimist! 

Mul on hea meel, kui "Maximum City" katked teie pilku avardasid. 

Nagu kilud karbis

Osa 9. Elamise iseärasusi Mumbais

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 8 eelmistes postitustes)

Agulikodu: metallist klapptool, taburet, metallvoodi, metallriidekapp, gaasiballooni alus, telekas, laud, mõned riiulid. See on seitsme inimese kogu mööbel. On püha ja kõik naudivad korraga kodus olemist. Pojad magavad kordamööda voodi ühel poolel, samal ajal kui voodi teisel äärel istutakse. Perepoeg Girishil pole kunagi oma elus olnud tervet voodit vaid iseenda jaoks. Kaudselt tajuvad kõik pereliikmed, kuidas jagada oma aeg kodu vahel, sest korraga kõik seal toimetama ei mahu. See juhtub vaid öösel, kui liikumist on minimaalselt. Siis magab kaks vanemat poega voodis, kaks nooremat põrandal, ema-isa köögis, õde laua all. 1990. aastal oli 73% Mumbai inimeste jaoks kodu kõigest üks tuba. Magamiseks, söögitegemiseks, söömiseks, elamiseks. Keskmiselt elas linnas 4,7 inimest ühe toa kohta. 
Toal olid pambusseinad ja mudakatus, kui pere sisse kolis. Aastate jooksul on nad üht-teist teinud – paigaldanud plekk-katuse, krohvinud seinad. Girishi isa on alati soovinud, et kõigil lastel hästi läheks. Vanimal lähebki, kõik see on tema palgast. Girish ei saa midagi anda, tema äril ei lähe hästi. Ja isa ei hoia end tagasi seda mainimast. Girish on 25 ja peaks koju raha tooma, aga ta ei too, olles seega tegelikult majapidamisele koormaks.
Girishi pere aasta kõrghetk on nende iga-aastane reis oma kodukülla. Need on 2 – 3 õndsat nädalat, mille nad veedavad oma väikses talus, kus kasvab suhkruroog, suvikõrvits, nüüd ka riis. Girish ütleb, et see on suur maja, selles on rohkem kui üks tuba.
Esimest korda põlvkonna jooksul kolib perekond agulist välja. Nad on kraapinud kokku nii palju raha, et osta ühe magamistoaga korter uues asunduses, mis paikneb täpselt Mumbai piiril. Selle piirkonna kortermajad on peamiselt fassaad – sisu on mäda. Uued seinad juba lekivad, paljudes majades pole liftiaugus lifti. Väline peaks tekitama tunde, et sees on rohkem kui seal on. Pole sõidetavaid autoteid. Aga Girishi kodus käib nädalate kaupa pidev pidu – inimesed tulevad ja lähevad – peamiselt endised naabrid, sugulased, vanemate poegade kolleegid, õe õpilased.
Sisse kolides rehkendati välja uus luksuslik magamiskorraldus: magamistoas vanim poeg (kelle rahaga korter osteti) ja üks ta vendadest voodil, ema elutoa diivanil, isa madalamal leentoolil, Girish tema lähedal, peretütar köögi kõrval madratsil. Üks poegadest töötab mujal, aga käib sageli külas... Nende jaoks on kaks väiksemapoolset tuba puha palee. Harjunud pead-jalad koos magama, on uudne magamiskorraldus nende jaoks võõras ja nii uinuvad nad enamikel õhtutel ikkagi kõik elutoas, vaadates oma uut telekat, mis lülib end 30 minuti möödudes välja. Neile meeldib uinuda tuttavate inimhäälte sees. Olles kasvanud üles ühes toas, ei oska nad teisega midagi peale hakata, nüüd mil see neil lõpuks olemas on.   
Vesi tuleb kraanidesse igal teisel päeval. Linna – joogivesi saabub mahutites vaid kord nädalas. Nii tuleb kasutada eratarnijaid, et vett oleks iga päev. Elanikud peavad maksma ka erapühkijale, et too koguks kokku prügi ja viiks selle jumal teab kuhu. Munitsipaalprügikast tehakse tühjaks ainult kord kahe nädala jooksul. Äärelinna ei käi linna bussid. Rahateenija poeg: „Agulis ei andnud ma sõpradele kunagi oma aadressi, ma ei saanud kutsuda oma töökaaslasi ega käinud ka nende juures. Nüüd saame kõiki kutsuda, sugulased saavad ööseks jääda. Igaüks võib millal tahes tulla.“ Tal kulub töölesaamiseks kaks tundi.  
Kui Girish õhtul 10 paiku töölt koju jõuab, läheb ta naabermajja ja toob sealt kaasa oma tuttava kaheaastase tütre, kellega ta lõõgastuseks pool tundi mängib. Siis viib ta mudilase tagasi ja läheb magama. Tal ei ole kunagi olnud tüdruksõpra. Sõbrad arvavad, et naist on ikkagi vaja, kasvõi aeg-ajalt ja soovitavad talle Tip Top Juuksureid, kus naisjuuksurid alustavad peamassaažiga ja liiguvad välja lõunasse.
S. Mehta: Girishi vanem vend tuleb ükspäev mu ukse taha, et kutsuda mind oma pulma, oma kodukülla Gujaratis. Küsin, kas ta tunneb rõõmu oma kihluspäevadest ja käib pruudiga mööda linna ringi. Ta vastab: ma ei ole temaga kohtunud. See tähendab, et ta ei ole tüdrukut näinud rohkem kui korra, kui ta oma vanematega tüdruku kodus käis, kus nad sõnagi ei vahetanud. Nad abielluvad neli nädalat pärast teineteise esmakordset ja ainsat nägemist. Kas ta on ilus? Tavaline. Mis siis tema juures köitis võrreldes teiste pruudikandidaatidega? Peamiselt oli tegu õige ajastusega. Noormees on ennegi tüdrukuid „üle vaadanud“, aga seni polnud ta abieluks valmis. Nüüd on ta üle 30 ja oma järge ootab neli õde-venda. Õe jaoks hakkab juba hiljaks minema abiellumine. Aga ta ei saa seda teha enne kui ta vanem vend.
Kogu päeva laulavad külanaised pulmalaule. Valjuhääldid levitavad nende atonaalset, häälestamata häält üle kogu küla. Külarahvas teeb samuti söögi ja majutab oma kodudesse pulmalised. Selles külas ei ole pulmad abiellujate isiklik asi, isegi mitte perekonna asi, need on kogu küla asi. Ja peole on kutsutud suurem osa küla. Girish viib mu veidi eemale põllule ja näitab üht tsementmoodustist, oma kodukülast saadava suurima mõnu – õues sittumise – asupaika. Kuni korterisse kolimiseni pidi ka kasutama aguli ühiskempsu – pimedat uberikku augu kohal, keegi alati uksele kloppimas ja palumas kiiresti teha. Siin võib oma asja ajada rahulikult, kiirustamata, nautides samal ajal ümbritseva looduse ilu, ninasõõrmeis värske õhk.
Enne Ameerikasse tagasi kolimist kohtun Girishiga viimast korda. Tema vennanaine on lapseootel ja perekond vaatab tema poole ja ootab raha, et osta naaberkorter. Kas Girishi õele on peigmees leitud? Ta on selle ise valinud. Paari isikliku poega moedisainer. Küllaltki jõukas ja heast perekonnast. Aga selle valiku pärast pole vennad õega mitu kuud rääkinud. Nad on oma ainsa õe peale pahased, et too tahab abielluda väljapoole oma kasti. Ta on häbimärgistanud oma isa reputatsiooni tema ühiskonnas.

*****
Inimesed Mumbais võtavad ette: näiteks on koht, kuhu saab viia vanu räbaldunud rahatähti. Annad 24 ruupiat räbalaid ja saad tagasi 20 korralikku. Mumbais on teenus absoluutselt igale inimvajadusele. Võtame või kirjakirjutajad. Nad toimivad nagu postkontor nende jaoks, kelle kodu on tänaval, täidavad ankeete ja muid dokumente nende jaoks, kel pole kogemusi bürokraatliku asjaajamisega ning kirjutavad kirju koduküladesse nende eest, kes ise kirjutada ei oska. Algselt olid nende põhikunded prostituudid, kes saatsid koju kirju: „Mul on linnas hea töökoht. Teie tütrel läheb sekretärina hästi. Siin on veidi raha. Palun harige venda, palun pange õde mehele. Saadan raha iga kuu“. Kirjakirjutajad võimaldavad inimestele vajadusel ka tagasi saatmise aadressi. Aeg-ajalt tulid vanemad maalt linna last vaatama, koperdasid antud aadressi (kirjakirjutajate nö kontor tänava ääres) peale kohale, kaasas korvide kaupa aiasaadusi. Nähes sääraseid segaduses nägudega vanemaid inimesi, said kirjutajad kohe aru, milles asi ja palusid neil istet võtta ja teed juua, seni kuni käskjalg jooksis kiiresti prostituudi juurde sõnumiga – ruttu, su vanemad on siin. S. Mehta: Minu lahkudes teeb armastuskirjade ekspert grimasse. Olin tutvustanud end kui Ameerikast tulnut. Saddam, ütleb ta, mulle meeldib Saddam.
Mumbai agulid on täis noori, kes õpivad arvutil programmeerimist. See on uus ja külalislahke maailm nutikate noorte inimeste jaoks, mis võimaldab neil välja pääseda, nagu poksimine või korvpall Harlemis.
Maalt Mumbaisse tööle tulnud mehed võivad oma naisi näha vähem kui üks kuu aastas. Linnas levib sellise olukorra kirjeldamiseks jutt: aedniku naine sai kodukülas poja. Aga mees polnud naist kolm aastat näinud. Siiski oli ta väga õnnelik. Kui talle mainiti, et laps ei saa kuidagi tema oma olla, ütles ta, et laps on tema nimel ja pole tähtis, kes seemne istutas, viljad kuuluvad talle :)

Miks inimesed ikkagi Mumbais elavad? Iga päev on nagu rünnak inimese meeltele, alates ühistranspordist ja kontoritest kuni pakutava meelelahutuseni. Õhk on saastest paks, kõikjal puudutavad ja nühivad sind inimesed, tegemist on mereäärse linnaga, kuid ainus aeg, mil enamik linlasi kusagile mere lähedusse saab, on tunnike pühapäeval räpasel rannal, öösel tulevad sääsed ja allilmategelased, rikaste pidude valjuhääldid ja vaeste festivalid. Kuid inimese ebamugavus on siin linnas investeering. Ohverdatakse oma isiklik heaolu perekonna edu nimel. Tüüpilises peres ei ole indiviide, on organism. Kõik, mis tehakse, on kuidagimoodi pere hüvangu nimel.
Kodust ära karanud noor luuletaja: ta hüppas bussile, mis ta rongijaama viis, kaasas vaid kilekott kõigi oma luuletuste, voodilina ja isa alussärgiga. „Ma armastan oma isa, võtsin tema alussärgi, mälestuseks.“ Ta võttis kampa suure inimmassiga, kes kõik Mumbai rongi ootasid. Reis kestis kaks päeva – esimese päeva veetis ta seistes ja teise, püüdes hoida oma väikest põrandalapikest broneeringuta reisijate sektsioonis. Niimoodi tulevad inimesed Mumbaisse – 110 istekohta ja 2000 inimest, vaesed inimesed, töölised, vagunites nagu loomad, inimesed inimeste otsas.
Söögi- ja kempsuraha teenib luuletaja tänaval raamatumüügilettides töötades. Praegune tööandja maksab talle 50 ruupiat päevas. Raamatuleti lähedal on väike kingamüügiputka. Õhtul rullib omanik müügileti kinni, laotab tüki kilet maha ja sellest saab vabaõhu - magamistuba 4 – 5 inimesele. Sealhulgas omanikule endale ja luuletajale.
Ühes telgis keedavad higised mehed pidevalt pajas toitu – see on koht, kust saab riisi ja kastet vähem kui 10 ruupia eest, et elada järgmise päevani. Tuelattide ees looklevad järjekorrad, mis on eriti pikad hommikuti, pärast kaht minutit kempsus hakatakse uksele põmmima. Tuleb tõusta enne poolt seitset, et rahus tualetis käia. End pestes ei ole privaatsust – tuleb pesta aluspesus, sajad silmad sind piidlemas. Nepaallane, kes pesukohta peab, küsib 5 ruupiat pesu eest ja 1 ruupia tualetikasutuse eest. Kuidas luuletajale selline elu kõnniteel meeldib? „Mulle meeldib see väga. Mul ei ole probleeme. Ma ei taha kodu, ma olen vabam kõnniteel.“
Uuring näitas, et 2/3 linna kõnniteedest ei ole jalakäijale kasutuskõlblikud, suures osas seal elutsevate inimeste pärast. Nii käib võitlus õiguse eest kõnniteedele, kus osalevad jalakäijad, seal magavad kodutud, seal kaubitsejad, seal parkivad autoomanikud.

*****
Mumbai on tihedalt asustatud linn, inimesed on harjunud tihedalt olema. Meie (S. Mehta ja ta pere) kortermajas New Yorgis tundus inimestele veider, kui naise vanemad tulid kuueks kuuks meie juurde. Meie ühe magamistoaga korterisse. Korteriomanik pidas kinni osa meie deposiidist, et korvata kulumist, mille tekitavad kaks lisa täiskasvanut. Mumbais ei küsi keegi, mitu inimest hakkab korteris elama – on loomulik, et külas käivad sugulased, sõbrad ja sõprade sõbrad, ja kuidas neid majutada, on igaühe enda asi.
Tihedasti asustatud linnas nagu Mumbai pole inimestel muud varianti kui kohastuda. Kui oled Mumbai rongides uus sõitja ning pead teatud peatuses maha minema, pead valjusti hüüdma oma peatuse nime ja sind juhendatakse seisma täpselt õigesse kohta, kust sul on võimalik oma peatuses maha saada. Kui sinu peatus saabub, pead olema valmis maha kargama juba enne kui rong peatub, sest kui sa ootad täieliku peatumiseni, lükkavad peale tulevad rahvahulgad sind sisse tagasi.
Mainin Girishile mingit loetud statistikat, et Mumbai rongides reisib 10 inimest ruutmeetril. Rohkem, arvab ta. Tipptunnil pole võimalik allalastud kätt üles tõsta. Riiklikel andmetel vedas 1990. aastal 9-vaguniline rong tipptunnil 3408 inimest. Sajandi lõpuks oli see arv 4500. Rongid on ka vilgas äritegemise koht – näiteks müüvad naised rongi naiste sektsioonis aluspesu. Hiiglaslikud üle kõhu ulatuvad püksikud käivad ringi ja raha ulatatakse käest kätte, kuni see müüjani jõuab. Mõned naised hakivad õhtusöögi jaoks juurvilju...
Rongiliinide idaharu jookseb teatud piirkonnas põhimõtteliselt inimeste magamistubadest läbi ehk hurtsikud paiknevad seal kohati rööbastest vähem kui meetri kaugusel. Väiksed lapsed tulevad toast välja ja luusivad rööbastel. Rongid tapavad aastad enam kui tuhat agulielanikku. Teine võimalus surma saada on neil, kes reisivad rongi välisküljel, akendest kinni hoides – vahel on elektripostid liiga lähedal ja põmaki. Üleüldse tapavad rongid ses linnas umbes 4000 inimest aastas. Kui rongiliinide esindajalt küsiti kord, millal see süsteem areneb niikaugele, et võib vedada oma kuut miljonit igapäevast reisijat mugavates tingimustes, vastas ta – mitte minu eluajal.
Inimesed on aga väga abivalmid. Kui sa oled tööle hiljaks jäämas ja jõuad jaama selleks ajaks, kui rong just kohalt võtab, leiad sa hulganisti käsi, mis rongist välja sirutuvad, et sust kinni haarata ning aidata sind ka pardale. Kui sa jooksed rongiga kaasa, tõmmatakse sind kuidagimoodi sisse ja leitakse tibatillukene koht avatud ukse serval su jalgade jaoks. Mõelge nüüd natuke, mis see just oli. Sinu kaasreisijad, pakitud niigi tihedamalt kui kariloomad eales võivad olla pakitud, särgid juba niigi märjad, olles seisnud võibolla mitu tundi, on piisavalt empaatilised, teades, et kui sa sellest rongist maha jääd, võib su ülemus su peale karjuda või palka vähendada, ja leiavad sinu jaoks ruumi seal, kus seda tegelikult pole enam võimalik leida.