Söögist ja ... peamiselt ikkagi söögist

Ühel pärastlõunal kogunesime meie aeda väiksele kellaviieteele. Meie poolt olid tee (saaremaine piparmünt ja pärnaõis!) ja esimest korda Indias valmistatud kirju koer. Olime säästnud kaks pakki Eestist kaasa toodud Kalevi küpsiseid ning võid, kakaod ja rosinaid siin ikka leidub, kuid marmelaadi pole veel näinud. Siiski sattusin kord peale marmelaadi moodi värvilistele tükkidele ja nõnda otsustasin koera ikka ära teha. Tee ja koer said palju kiidusõnu. Aga kui ülejäänud maiust järgnevatel päevadel näsisime, hakkas see tarretis seal koera sees aina enam vastu. Võikalt veniv, veidra maitsega, kummine ja raskesti näritav. Ühesõnaga – see oli esimene ja viimane kirju koer Bengaluru pinnal. Aga oma eestimaiste taimeteedega rõõmustan sõbrannasid ikka ja jälle. Nad ei väsi vaimustumast, et võid oma kodusest aiast niisugused taimed kokku korjata ja teeks teha. Eesti on naturaalne riik. Hurraa.

Pärast piknikku jäi Sofia seletamatutel asjaoludel päevaks ja ööks palavikku, kuid õnneks alla 38. Lubasin talle, et kui palavik ära läheb, viin ta jäätist sööma. Taago läks tol laupäeval ärilõunale ja meie, khm... lähimasse McDonalds’isse. Noh, võtsime kalaburgerit ja kananagitsaid ka siis. Sofia ei ole eriti rämpstoiduhuviline. Kui jäätise ajaks omale enda meelest parema laua olime sebinud (enamik laudu paikneb väljas ja on kogu aeg hõivatud), tuli kõrvalasuvalt kruusateelt tuuleiil ja sellega koos pahvakas tolmu. Jäätised olid hetkega ühelt poolt hallid ning kulus mitu salvrätti, et pealmine kiht ära pühkida. Aitäh, edaspidi hängime kusagil mujal. Ostsime samast keskusest koju kaasa ümmarguse saiapätsi ja Sofiale suvekleidi ning suundusime tagasi kodu kaitsvasse rüppe. Sofia mitte nii hea meelega, ta oleks veel hängida tahtnud...

Järgnenud nädalal veetsime kahekesi lausa kolm päeva. Taagol oli Chennais hirmsasti tegemist. Kui lapsed on teiste inimestega palju vähem nurjatud kui ema-isaga, siis võib ka öelda, et nad on ainult ühe vanemaga ka märksa nunnumad kui kahega. Nii et aeg läks lennates ja päris hästi.

Läinud reedel kutsus hea naaber kokku hulga teisi naabreid ja tegime 15. korruse avaras ruumis endile mõnusa olemise. Igaüks võttis kaasa ühe roa ja nii sai neid päris uhke rivi. Kõige popimateks osutusid kellegi vürtsikad kanakoivakesed ja minu värske salat (erinev salatiroheline, tomat, pirn, kohalik Gouda, oliiviõli-veiniäädika-mee kaste). On aja jooksul jäänud mulje, et siinkandi inimesed ei oska selliseid euroopalikke salateid valmistada, aga söövad suurima isuga. Isegi Californiast elamast tulnud uus naabrinaine (indialane).

Viimatisel laupäeval tegime enne lõunasööki aega parajaks ühes riiklikus käsitööimpeeriumis. Ei arvanud eales, et väljume mitme suure koti ostudega, polnud üldse kavaski. Aga mõnikord on nii, et märkad enda ümber palju ilu, mõnikord ei märka ... Igal juhul arvan, et tegime väga head ostud: kirju puuvillase vaiba, neli kaunist messingkaussi ja kaks –vaasi, kaks naiste siidsalli, ühe meeste kitsa siidsalli ja kolm kaelalipsu, hõbekee ametüstist ripatsiga ja hunniku puidust mänguasju. Vaid umbes 165 eurot. Seal poes on siuke süsteem, et iga müüja käest saad eraldi tšeki, lõpuks maksad ühes kassas kauba eest ära ja sealt saadud paberite alusel lähed teise kassasse, kust ulatatakse sulle kõik su ostud, kenasti pakituna.   

25. aprill. Vau. Esimene PÄRIS vihm. Kolm kuud vähemalt 30 kraadi sooja ja ei mingit leevendust. Järsku kogunevad taevasse tumedad pilved ja erinevalt mitmest eelmisest kogunemisest hakkab sealt päriselt vett välja kallama. Koos tugeva tuulega, tuulega, mis on tunduvalt jahedam kui tavapärane 30-33 kraadi. Kõhutame aknal ja ahmime endasse seda värskendust. Vihmavalangud liikumas üle majade ja tänavate, kaunid valged õied tuulega puudelt pudenemas... aknad on lahti ja korterisse voogab uskumatu hulk jahutavat õhku. Mida pole siin juba ammu olnud. Hommikune 29 kraadi meie korteris on kiiresti asendunud 26-ga. Kell 5 õhtul on tavapärase 32 asemel õues 23 kraadi!!! Peenike vihm jätkub veel praegugi, õhtul kell 11. Palavusega harjunud nahale tundub see kõik esimese hooga isegi üsna vilu, ausalt :) Oh tulge vihmad, tulge teinekordki!

Esimene vihm tegi hinge teatava rahutuse ja tegin ettepaneku minna kaema suht meie kandis asuvat uut šveitslaste Mövenpicki hotelli. Et pisike õhtuamps ja kaunis viietärni olemine. Aga kujunes nii, et oli kahetunnine õhtueine (väga pikaldane teenindus) ja kuna kõhud ikkagi tühjad mis tühjad, ei olnud need eined nii pisikesed kedagi. Samas neist soodsamalt poleks nagunii peaaegu midagi saanud, parem siis juba sündsalt süüa. See on küll selline koht, kus tagasihoidlikumgi eine maksab sama palju kui tavaliselt uhke praad. Aga noh, šveitsi värk.

Täna hommikul laiutab akna taga taas 30 kraadi (kuid siiski mitte 33!) ja toas peaaegu 28. Jääme ootama järgmist vihma.

Mõned hiljutised fotod: www.flickr.com/photos/iluotsija