"Kohtumised" politseiga

Osa 4. Gängivärk

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1-3 eelmistes postitustes)

Mumbai organiseeritud kuritegevust kontrollib kaks pagulast. Üks Karachis ja teine Malaysias, Bangkokis või Luxembourgis. Gangwar ehk Mumbai allilm oma tervikus nö settis välja 1993. aasta pommiplahvatustest. Plahvatustest, milles moslemi kuritegeliku sündikaadi – Dawood Ibrahimi D-Company - pandud pommide läbi hukkus 317 inimest. Kättemaksuks paar kuud varasematele moslemivastastele vägivallaaktsioonidele.

Organiseeritud kuritegevus Mumbais on unikaalne – see kõik tellitakse väljast. Politsei ajab taga tulistajaid, inimesi, kes on tellitud mõrvad sooritanud, kui veab, saab kätte inimesed, kes relvad organiseerisid. Kuid kuritegevuse „ajud“ on välismaal ja nendeni politsei käed-jalad ei ulatu.

Gängid õilmitsevad, sest nad moodustavad paralleelse õigussüsteemi riigis, kus on maailma pikim nimekiri lahendamata kohtukaasusi. Mumbai eripäraks ei ole tänavakuritegevus.

Gängid on muutumas „valgeks“, moodustades firmasid, mis juhivad hotelle, kuurorte, kaubamaju, isegi pankasid. Eriti armastavad gängsterid meelelahutusmaailma, üks neist on näiteks palju investeerinud Mumbai kaabeltelevisiooni. Nad tegelevad ka näiteks filmide näitamisõigusega välismaal ja kontrollivad suurt osa muusikaärist, kuna pangad üldjuhul ei finantseeri meelelahutuslikke ettevõtmisi.

Tüübid, kes gängide heaks töötavad, ei räägi neist üldjuhul selle nimega, vaid kutsuvad neid kompaniideks, ja tõepoolest on selles organisatsioonis midagi korporatiivset. Kasvõi tööjõu spetsialiseerumine: on inimesed, kes vastutavad palkade maksmise eest, inimesed, kes varustavad gängi relvadega, inimesed, kes relvi hoiustavad, inimesed, kelle ülesanne on tunnistajaid ähvardada jne. On ka tugiüksus parajasti vangis viibivate gängiliikmete tarbeks. Kui muidu kõneldakse sinikraedest ja valgekraedest, siis endid nimetavad gängsterid mustkraedeks.

Tööst Mumbai kingavabrikus. Noored mehed töötavad olematu palga eest pimedates lämbetes ruumides, kus ei saa isegi korralikult püsti tõusta, sest võib laes vuhisevalt ventilaatorilt obaduse saada. Nad on enamasti pärit vaestest osariikidest ja töötavad 14 tundi päevas, käed tegemas automaatseid liigutusi. Kui on kiire tellimus, töötavad nad kogu päeva ja öö. Nad alustavad kaheksaselt ja pärast 20. sünnipäeva enam töötada ei saa, sest käed ei ole enam kiired ja silmanägemine hea. Neil ei ole sõpru, tulevikuplaane, neil ei ole midagi. Ja nii juhtubki mõnikord, et nad meelitatakse gängidesse, antakse relv, kästakse vajutada päästikule ja minema joosta. Kõik. Püssimeeste keskmine vanus on 18 – 25, sellest vanemad juba korraldavad asja.

*****

Kuidas väljapressijad saavad infot selle kohta, kellel on raha? Igasugu vahendajate – ehitajate, koduabiliste, sisekujundajate kaudu. Mõnikord tehakse pulmad väljapressimise hirmus tagasihoidlikumaks. Mõnikord leiavad aset sellised juhtumid: perekond einetab kallis restoranis ning saab viiekohalise arve. Nad protesteerivad, kuid ettekandja ütleb, et summa sisaldab ka nurgalauas istuva kuue härrasmehe õhtusöögi. Neil pole valikut – nad kas maksavad arve või jätavad hüvasti uue Fordiga, millega nad restorani tulid.

Enam ei toimi variant, et maksad gängile ja nad ei puudu sind ning ei lase ka teistel puutuda. Gängid on võimetud pakkuma üksteise vastu kaitset.

*****

Paar võimalust kahtlusaluselt info saamiseks: Sööda talle kilo jalebi’sid (rohkes õlis küpsetatud krõbedad maiused) ja ära vett anna. Inimene teeb mida tahes, et pärast nii suurt hulka magusat juua saada. Või siis ... kalla inimese tagumikku pudelike tugevat hapet. Veel aasta hiljem tuleb sealt lihatükke...

„Vii nad mõlemad Sanjay Gandhi Rahvusparki ja lase nad maha. Aseta ühe kõrvale revolver ja teise kõrvale liharaiumiskirves. Me ütleme, et nad püüdsid oma autoga põgeneda.“ – politseiniku käsklus oma alluvale. Selliseid juhtumeid tuleb ette üsna sageli, kui mängus on gängiliikmed, ebaseaduslik raha või midagi muud, mille puhul tavakohtule loota ei saa.

Järjekordne kinnivõtmine: Politsei peatab ristmikul auto ja kamandab seal istunud perekonna välja. Õde aimab, mis järgneb, võtab venna ümbert kinni ja hüüab – ärge tulistage teda! Politseinikud lahutavad nad ning lasevad noormehe siiski maha, perekonna silme all.

Või siis: 11:30 õhtul, politsei on võtnud tänaval kinni mehe, kes anub ja palub end ellu jätta. Oma laste nimel. On valmis tegema mida iganes, hakkama koputajaks, mida iganes. Samal ajal läheb lahti laskmine, erinevate nurkade alt, nagu varem kokku lepitud. Seejuures käib kõva needmine, kuid pole raasugi kahetsust tulistajate silmis. Langenud mehe kätte surutakse puhas revolver ja pigistatakse laiba käega sellest välja kaks lasku. Kes iganes sattus pealt nägema, oli esimeste laskude ajaks kindla peale juba jalga lasknud. Politseinikud ootavad, kuni enam ühtegi elumärki ei ole ja viivad siis mehe haiglasse.    

Miks sellised „kõrvaldamised“ nii sagedased on? Kohtusüsteem on nii kallutatud süüdistatavate kasuks, et nood ei karda sugugi. Politsei jaoks on see väga frustreeriv. Keegi arreteeritakse mõrvajuhtumis, juhtum tuleb menetlusse nelja aasta pärast, tunnistajat on ähvardatud ja see muutub vaenulikuks, ja sa tead, et see mees läheb ja tapab jälle. Tegutseb täielikus karistamatuses ja saab kautsjoni vastu vabaks. Nende ainus hirm ongi „kohtumised“ politseiga (ehk siis ilma kohtuta mahalaskmised). Kui politsei gängsteri kohtusüsteemi kätesse annab, on 10% tõenäosus, et tuleb süüdimõistmine.

USA’s on miljoni inimese kohta 107 kohtunikku, Indias 13. Igal kohtunikul on avatud üle 3000 juhtumi. Kvalifitseeritud advokaadid ei taha seal oma aega raisata, sest tasu on väike võrreldes sellega, mis nad erapraksises teenida suudavad.

Mõnede politseinike käteosavus võib olla aga selline, et ... Kord 1980ndate lõpus oli linnas hullunud elevant, kellele oodati veterinaari. Samal ajal jooksis loom amokki ja laastas tänavat. Veterinaar tuli ja uimastas looma, kes viidi minema. Kohal viibinud politseinik tunnistas aga, et oli sunnitud enne seda looma siiski tulistama. Veterinaaril paluti looma kehast kuuli otsida. Seda ei leitud. Järgmisel päeval läks politseinik oma ülemaga sündmuspaigale, ülem, Ajay Lal, linna parimaid detektiive ja gängivastaseid võitlejaid, leidis kuuli uksest, mis oli tulistamise hetkel elevandi selja taga olnud. Lask oli mööda läinud. Tulistamine oli toimunud kolme meetri kauguselt. Me räägime elevandist.

Ükskord pakkus üks suurtööstur Ajay Lal’ile pääseteed. Tahtis teda oma firma turvaülemaks. Pakett sisaldas 300,000 ruupia suurust kuupalka, autot ja korterit heas piirkonnas, tasuta mobiilikõnesid, iga-aastast perepuhkust välismaal, tasuta haridust lastele. Aga tema ei läinud. On selline erandlik tüüp Mumbai politseis.

*****

Et pinnal püsida, tuleb seadust rikkuda. See on vastik, aga kuna legaalsed võimalused on sageli naeruväärselt vaevarikkad, lähevad inimesed sageli lihtsama vastupanu teed. Kui sul on laps, pead sa teadma, millise summa koolile „annetada“, et laps sinna vastu võetaks. Kui teed avarii, pead teadma, kui palju võmmidele anda, et asi unustataks jne.