Lõpetasin äsja suurepärase dokumentaalraamatu „Maximum City. Bombay lost & found“. Suketu Mehta palju tunnustust kogunud 585 lk tõsieluline teos šokeerib, hämmastab, õõvastab, lõbustab, avardab maailma – kordamööda ja läbisegi. Kirjapandud sündmused, elulised faktid ja inimeste lood näivad kuuluvat fantaasiamaailma. Ometi on see India reaalsus 1990ndate lõpus ja 2000ndate esimestel aastatel, mil kirjanik pärast 21 aastat New Yorgis taas kodulinna Mumbaisse kolib ja seda vastuolulist metropoli enda jaoks uuesti avastama asub. Ja kuidas veel! Mumbai/Bombay on India New York – suurim, rikkaim, majanduslikult aktiivseim ja ihaldusväärseim linn. Raamatut lugedes hoidsin rohelise markeri alati käepärast, sest teadsin, et vähemasti killukesi sellest teosest tahan ma teiega jagada. Ja siit nad siis peatükkide kaupa tulevad. Tänaseks küll veidi aegunud, kuid siiski lähiminevik. Loodan, et paneb asjade üle mõtlema.
Osa 1. Mumbai kui selline
India ei ole ülerahvastatud riik. India linnad on. 1990ndal aastal (PS: aga praegu on 2012!) oli Mumbai rahvastikutihedus 15,000 inimest ruutkilomeetril. Mõnes linnaosas elab ruutmiilil (2,6 km2) miljon inimest. See on ka maailma tipptase. Kaks kolmandikku linna elanikest on surutud vaid 5% linna pindalast! Need, kel ühes või teises mõttes paremini on läinud, laiutavad ülejäänud 95 protsendil.
Mumbai maksab üksi 38% rahvastiku maksudest. Mis Mumbai nii rahvastikutihedaks muudab, on maapiirkondade vaesus. Nii et noor mees, unistused hinges, astub esimesele Bombay rongile, et asuda elama selle suurlinna kõnniteedele. Kui keegi lahendaks maapiirkondade probleemid, saaksid sellega lahendatud ka linnade omad.
Mehta oma üürikorteris:
Ainus viis tuppa õhku saada on avada kabineti aken, kuid mereõhuga koos tungib tuppa ka tohutu kogus paksu teralist mustust ning muljetavaldav kogus kõntsa. Selleks võib olla näiteks siirupist kleepuv jäätisetops, piimapakendid, kilepakendid, kakane mähe.
Tuleb selgeks õppida koduabiliste hierarhia: püsielanikust koduabiline ei pese põrandaid, seda teeb väljast käija, kumbki neist ei puhasta tualettruume, selleks on vastav inimene, autojuht ei pese autot, seda teeb maja valvur.
Kell kuus äratab sind naisterahvas, kes tuleb ära viima eelmise päeva prügi. Sellest peale heliseb uksekell kogu päeva. Piimamees, ajalehepoiss, noateritaja, vanapaberi ja pudelite kokkuostja, massaažisell, kaablikutt. Maja elektrik on laadna tüüp, kes ilmub välja pärastlõunatel, ajab mõnusasti juttu korteri juhtmemajandusest ning mätsib probleemsed kohad kinni just sel määral, et need mõnda aega toimiksid, kindlustades endale nii ka tulevikuks hulganisti visiite.
Indias on suuruselt maailma kolmas hulk tehnilisi töötajaid, samas ei oska kolmandik selle maa miljardist inimesest lugeda ega kirjutada. India teadlane võib disainida superarvuti, kuid see ei tööta, sest nooremtehnik ei suuda seda õigesti hooldada. Riik toodab maailma mõistes ühtesid paremaid „tehnilisi ajusid“, kuid ei suuda õpetada torumehele, kuidas parandada wc-potti nii, et see püsiks terve. Nii ei saa miski korda esimesel korral. Sa mitte ainult ei helista remondimehele, vaid sa astud temaga suhtesse. Indialased on geniaalsed käsitöömeistrid, kuid standardiseeritud masstootmine ei ole nende jaoks. Kõik moodne laguneb.
Gaasiballooni saamisest sõbra ema abiga, kes ignoreeris ametlikke protseduure ja pöördus naisbürokraadi poole: Kaks väikest last! Neil pole gaasi, et lastele isegi piima keeta. Nad nutavad piima järele! Mida ta peaks ilma gaasita tegema, et lastele piima keeta? Järgmiseks hommikuks on gaasiballoon kohal. Hiljem selgus, et kui oleks tellinud kaubandusliku gaasimahuti, mitte koduse, oleks selle saanud kohe. Aga sellest keegi ei rääkinud.
*****
Toit ja vesi Mumbais, India moodsaimas linnas, on väljaheidetega saastatud. Brittide ajal ehitatud kanalisatsioonitorud lekivad puhta vee torudesse, lapsed kasvavad omaenda sita peal. Autor ja tema naine saavad farüngiidi, selle vältimiseks tuleks lõpetada Mumbais hingamine. Igal hommikul koguneb põrandaharjale hunnik tolmu, kiude, sulgi. Lapsed mängivad ja hingavad sisse õhku, milles on kümme korda normist rohkem pliid. Varem loojus päike merre, nüüd sudusse. Autor kurdab, et aevastab ja tatistab pidevalt ja on sunnitud ostma konditsioneeriga auto. Et elus püsida, peab elama jõukalt.
Kui sul pole raha või tutvusi, aitab asjad käima lükata viha. India inimesed hakkavad liigutama, kui neile oma viha väljendada.
*****
Soovides panna oma poega gujaratikeelsesse kooli (Gujarat - osariik, kust autor pärit), kohtab Mehta hämmingut ja isegi viha. Kuidas saab oma pojale seda teha? Rikkuda ta elu? Ihaldusväärseid koole ei ole kuigi palju ja lapse heasse kooli saamine on auasi ja väga keerukas asi. Üks neist koolidest on Bombay Rahvusvaheline Kool, mille hoones elab kaheksa perekonda. Nad on pikaajalised üürnikud, kaitstud Üüriaktiga. Kool vajab hädasti pinda klassiruumideks, kuid ei saa sundida üürnikke välja kolima.
Ülemkihi emad planeerivad laste sünnipäevi suure hoolega. Ühel sünnipäeval oli toidupoolis imporditud Dubaist, lapsi lõbustas professionaal korvpalli mängiva koeraga, iga külaline sai kaasa välismaiseid pliiatseid-vildikaid, külalisi võis olla sadakond... Vähemalt 100,000 ruupiane pidu.
*****
Inimene, kes on oma varanduse kogunud petuga pooleks, pälvib Mumbais rohkem tunnustust kui see, kes on seda teinud raske tööga. Igaüks võib rügada ja raha teenida, mida siin imetleda, kuid mäherdune kaunis asi on hästi läbiviidud pettus! Silt ühe veoauto tagaosas ütleb kõik: 101 100-st on ebaausad. Siiski on mu India parim.
Kohtumiseni järgmises peatükis, läheb üha põnevamaks!
No comments:
Post a Comment