Bengaluru – Bangkok – Krabi – Ao Nang – Railay
ehk läbi raskuste paradiisi
Esimene kokkupuude Taiga – öine Bangkok Airwaysi lend Bengalurust Bangkokki ning sellel serveeritav Pad Thai nimeline nuudliroog ja kõik muu on väga meeldiv. Varases hommikuvalguses näeme enda all palju vett – vähemalt osa sellest on ilmselt riisipõllud.
Järgmine kokkupuude Taiga on äärmiselt ebameeldiv. Piiril tuleb lunastada viisad, mis maksavad kolmele 3000 bahti. Valuutavahetuses saab maksta sularahas või krediitkaardiga. Meil on rahakott ruupiatest paks, kuid selgub, et nende vahetuskurss on kohapeal enam kui jabur. Oleks meil eurod, saaksime viisad umbes 77 euroga. Ruupiate eest ostes on summa umbes 115 eurot. Oleme süüdi, et tuleme Indiast. Proovime krediitkaarti – „tagasi lükatud“, teises valuutavahetuses jälle „tagasi lükatud“. Sularahaautomaat paikneb nii, et ilma viisata sellele ligi ei pääse. Pole muud võimalust kui ebaaus hulk ruupiaid välja käia. Etteruttavalt võib öelda, et hotellis krediitkaart toimib...
Viisaletis läheb asi personaalseks ja hulga inimlikumaks. Vahepeal on tekkinud pikk järjekord ja proovime, kas saame ehk asja korda priviligeeritute järjekorras (sh beebid), kolmene Sofia oma põhjamaise iluga kvalifitseerub beebiks küll. Onud ei väsi naeratamast. Aga mitte kusagil pole hoiatatud, et selles järjekorras lisandub viisalõivule veel 600 bahti. Et mine jälle tapjakursiga vahetama neid. See vihastab mind ja magamatusest ning pahameelest puhisedes üritan meid jälle tavajärjekorda tagasi trügida. Veidi aja pärast aga viibatakse meile ning lastakse meid ikkagi kiirkorras läbi, ilma lisatasuta. Tõesti meeldiv. Passikontrolli oodates hakkab väsinud Sofia nutma ja taaskord tänu temale võetakse meid ilma järjekorrata letti. Tädid on väga lahked.
Air Asia hommikust lendu Bangkokist Krabisse ootab igast rahvusest tegelasi. Sealhulgas soome noorpaar, venelannast ema oma varateismelise nohikust pojaga... Lennujaamades saab maailm alati vahvasti kokku. Magan pisut lennukis ja ärkan hetkel, mil aknast paistavad väiksed armsad saarekesed. Sofia jääkski magama... Peagi tõttame mööda koridori pagasilintide suunas. Üks naisterahvas haarab teel reipalt Sofia teisest käest ning kohale jõudes poetab sinna kaks pastilli. Kohver käes, maksame bussipiletite eest ja sama soojaga leiame end Krabi – Ao Nangi lennujaamabussist. Lõpuks võib meeled puhkusele häälestada! (kusjuures buss käib läbi ka tanklast)
Meie peatus on viimane. Paadisadamake Noppharat Thara rannal. Kiiresti otsin välja peakatted ja päikseprillid kõigile. Sooja on julgelt üle 30 kraadi. Taevasse osutava pika nina ja tagaosas paikneva suvalise „traktorimootoriga“ paadid (longtail boat) asuvad teele, kui pardal on vähemalt kaheksa inimest. Ühel hetkel istumegi paadi varikatuse all, kohvrid ninaosa lõõskavas päikeses ja alustame teekonda Railay Beachile. Sofia kannab punaseruudulist pluusi, punaseid päikseprille ja helerohelist pearätti ning noored naised paadis löövad käsi kokku – issand kui armas! Milline stiil!
Tuletan igaks juhuks meelde, et saabume ahistavast ja tolmusest 8 miljoni elanikuga India suurlinnast – nii on ehk kergem ette kujutada, missugune rõõm minu sisemuses pulbitseb, kui vastu paadikülgi peksavad vahuste tippudega smaragdrohelised soojad lained ja me kihutame paika, kus puudub igasugune liiklus. Peale paadiliikluse.
Rannale peab kahlama läbi madala vee ja korraks ehmatan, kui jalad vette pistan. Ma ei ole kunagi looduses nii sooja vett tundnud. Tean, et Railay läänerannalt viib teerada idarannale otse meie hotelli juurde. Silmates suurt silti „WALKING STREET“ otsustan, et seda tänavakest mööda pääsebki, kaardi peal rohkem teid nagu näha ei olnud. Minul väsimusest sõge Sofia puusa peal, Taagol kohvrid käeotsas, ruttame põletava päikese all läbi väikse ostu – ja baaridetänava ning lõputute tagahoovide, kuid tunnistame end lõpuks siiski eksinuteks. Tore küll. Mitte keegi pole meie hotellist kuulnud. Kuid siis näeme merd ja lootus naaseb. Mööda kitsast kõnniteed, mida ühest küljest piirab tõusuvesi või siis mõõn, ja teisest küljest hotellikompleksid, paremale minnes jõuame oma kauaoodatud Sunrise Tropical Resorti. Varjulises retseptsioonis pakutav sõõm värsket erkrohelist guaavamahla päästab mind palavussurmast.
Ja loomulikult – edasi saabki minna ainult paremaks. Meile antakse pool võluvast paarismajast territooriumi kõige tagumises nurgas, keset paksu ja lopsakat loodust ja vaikust. Kui ulakad ahvid, mõned linnud ja õhtuti krooksuvad pisikesed konnad välja arvata. Tuba on meeldivalt hämar ning jahutatud, suures vannitoas ootab vihmadušš ja akende taga on nii roheline, et zen hakkab.
Vaimustus poeb põue juba samal õhtul, kui vedeleme päikeseloojangul vannisoojas vees läänerannas. Külgedel üha tumenevad kaljud, silme ees hele rannariba ja puude vahele peitunud rannarestoranid, selja taga roosa taevas, paadid ja merest väljaturritavad karstimoodustised. Imeline väike lahesopp uskumatult sooja läbipaistva vee, heleda siidpehme liiva ja rohelusega kaetud uhkete liivakivikaljudega.
(PS: Ja õige pääs supelranda – ilus sile kivitee otsejoones läbi hotellikomplekside randa välja. Viis minutit kõige rohkem.)
Pildil Railay idarand, mille ääres meie hotell, vasakul paistab supelrand (foto internetist).
Mõned unustamatud päevad maal ja merel
Parim asi puhkuste juures on vist see, et alati, kui ärkad, hommikusöök juba ootab. Ja parim hetk on vist hommik pärast esimest ööd – kogu ilu on veel ees. Me jalutame hommikuti läbi lämbe lopsaka troopika merele avatud restorani ning istume seal varikatuse all, kuulame paatide popsutamist ja vaatame, kuidas päike sillerdab puuokstes ja hommikuses helehelerohelises tõusuvees. Basseini juures jalutab rahulikult umbes 50 cm pikkune varaan... Rahu on maa peal.
Roosa selja saan ma juba esimesel päeval, sest unustan, et päike küpsetab ka läbi vee ja kuidas veel J Tõesti püüan seda enam mitte kunagi unustada. Suplus ise on unistus. Mul on koguaeg tunne, et me oleme postkaardi sees. Meel on nii helge ja kogu ülejäänud maailm näib nii kaugel. Tegelikkuses algab see 10-minutilise mootorpaadisõidu kauguselt Ao Nangi kuurortlinnakesest. Ja asjaolu, et ära saab vaid paadiga, ei häiri sugugi.
Mõnusaim lõunasöök möödub sealsamas rannas varju pakkuva puu all, vaatega merele. Taago ja Sofia jagavad suurepärast Tom Kha Khai suppi (kookospiimasupp kana, sibula, ingveri, sidrunheina, seente ja tomatitega), mina jagan aeg-ajalt palukesi oma pardilihast kirsikastme ja kõiksuguste juurviljadega. Puuvilja- ja kookosekokteilid on hõrgud ja meretuul kõditab veel niiskeid juukseid.
Õhtul jalutame teise lähedalasuvasse piltpostkaardiranda. Rada viib piki stalaktiitide, koobaste ja džungelliku taimestikuga kaunistatud kaljusid. On võimas ja veidi sünge. Loojuv päike muudab otse ranna kohal kõrguvad kaljumürakad tulekarva oranžiks, meri ise taamal loksuvate paatide ja veest kerkivate ränikivipurakatega on tüüne ja soe. Sofia keerab pükse üles, et vees käia, aga need saavad nagunii märjaks, lõpuks ka pluus, ja sest ei ole mitte midagi. Ta istub vee ja liiva piiril ja mängib. Tahaksin ka korraks laps olla.
Kõnealused kaljud on aga üks kaljuronijate meelispaiku ja ronijaid jagub, kuni pimedaks läheb. Siis lahkume meiegi, rada valgustavad nüüd väiksed laternad ja mingid linnud või putukad teevad kõrvulukustavat kisa. Sofia eriti jalgsi ei ole nõus käima (käitub reisil nagu ärahellitatud printsess ja jonnjuurikas ühes isikus ja lubame Taagoga üksteisele, et edaspidi reisime kahekesi :)) ning pean vaatama, et ta Taago kukil istudes pead vastu stalaktiite ära ei lööks. Õhtupimeduses süüdatakse hotelli restoranis puude küljes rippuvad värvilised laternad ning me sööme kana-kookosesuppi, juurvilja tempurat, jäätist ja taignas praetud banaane. Sofia on vaimustatud kolmest nääpsukesest hotelli kassist, kellest üks on poeg ja kellest keegi ei soovi tegelikult temaga lähemalt tutvuda.
Hästi ei raatsi, kuid laupäeva hommikul ehime end kõik siiski uutesse sinisetriibulistesse särkidesse ning sätime end rannale paadi täitumist ootama. Korra võiks ju Ao Nangi vaadata? Olen seal isegi paar restorani märgile pannud. Üles-alla rütmis kulgev meresõit läbi sügavroheliste lainete ning mööda imeilusat rannikut paneb südame rõõmsalt põksuma. Peaaegu nagu lõbustuspargis. Kuhu pole juba liiga ammu sattunud...
Ao Nang tähendab kahte peatänavat ja hulka pisikesi. Üksteisega vahelduvad poekesed ja söögikohad. Siin on ka piirkonna suurim hotellide kontsentratsioon. Võib isegi arvata, et enim pakutakse kaubaks rannatarbeid, rannajalanõusid, riideid ja niisama suveniire. „Armani“ ja „Calvin Klein’i“ aluspüksid jätame seekord siiski ostmata. Paljud rätsepaärid muide kannavad ka Armani nime. Pop värk. 7 Eleveni (umbes nagu suur R-kiosk) ees müüb tütarlaps väikse leti peal aga erinevaid elektrišokiaparaate, torkenugasid, viskenugasid, 50 kaliibrise padruni kujulist välgumihklit, messingist ja roostevabast terasest rusikanukke ja muud taolist.
Lõunaeineks olen ma valinud ilmselt kõige raskemini ligipääsetava restorani. Lae Lay Grill pidi olema siinsete mereande pakkuvate restoranide kuningas. Tee keerab üles mäkke ja muudkui läheb ja läheb. Tuletan meelde, et sooja on umbes 34 kraadi. Oleme juba linnamelust väljas kesk rohelust, kui tõus üha järsemaks läheb, lõppedes viimaks kõrge trepi jalamil. Vaene Taago kannab sangarina Sofiat süles. Restoran on inimtühi, kuid täielikult varjus asuv terrass, kaunis vaade ja merelt puhuv tuuleke korvavad vaevarikka teekonna. Vist? Sofiale tellitud krõbedas koorikus praetud huntahven friikartulitega (lastemenüüst) on oivaline snäkk. Meie kalaroad huntahvenast (magushapus ja piprakastmes) on head, kuid kindlasti mitte kuninglikud.
Nad sõidavad siin ju naljakate agregaatidega – erksavärvilistele mootorratastele on külge ehitatud pingi ja katusega „külgkorvid“, kuid miskipärast otsustame jala käia. Longime laisalt mööda piltilusat randa paatide peatuskoha suunas. Meri on türkiissinine. Saame kohe paadi peale ning teeme vahepeatuse ujuva kaiga hotelli juures, mis päris üksinda kaljude vahel rannal paikneb. Kaks inimest lähevad maha. Edasi läheb lahti tavapärasest uljam sõit, tuiskame napilt kahe kalju vahelt läbi ja on isegi veidi kahju, kui juba paadist vette hüppama peab.
Õhtuse mõõna ajal vesi lihtsalt kaob rannast ära. Otse silme all. Olid veega kaetud, juba kõht väljas. Lõbus on ikkagi. Roomame aina kaugemale. Veepiir nihkub mõõna ajal ikka mitu-mitukümmend meetrit. Õhtustame rannarestoranis elava muusika saatel (Tai mereannikarri, laiad nuudlid sojakastmes, banaan kookospiimas), kuid seal, kus päevasel ajal on merevaade, on õhtul pilkane pimedus. Enne und läheme veel spontaanselt reisibüroosse kiirpaadireisi ostma, sest Taago töökohustuste tõttu tuleb see ette võtta esmaspäeva asemel juba pühapäeval. Lahke onu soovitab Sofia luisata kahejapooleseks (saab tasuta) ning lööme käed reisiks Phi Phi saartele. Õues on nii lämbe ja niiske, et kui talutavaks konditsioneeritud tuppa astud, on tunne kui siseneks külmkappi. Aga see tunne hajub kiirelt.
Kui paat hommikul meie randa jõuab, istub seal lubatud nelja reisija asemel ligi nelikümmend saartehuvilist. Saame koha paadi pepusse ja see osutub nii mõneski mõttes parimaks istekohaks. Vahused valged vaod taga, kimame rannikust eemale. Meri on nüüd tumesinine ja siin-seal kasvavad veest välja väiksed kõrged saarekesed. Bamboo Island, kus me lühidalt peatume, tervitab meid siiski lauge ranna ja kohevate varjupakkuvate okaspuudega. Saarlased saaksid aru, kui Taago ütleb, et sama hästi oleks võinud Mändjalga minna. Nii hull asi siiski pole :D
Kiirelt, nagu kiirpaadiga ikka, teeme tiiru peale lummavale laguunile Phi Phi Leh saarel. Smaragdrohelist vett ümbritsevad justkui kaitsva metsana kõrged kaljud. Paraku on palju inimesi, kes seda ilu nautida tahavad ning paate on palju. Üksildasi ilusaid paiku jääb vist järjest vähemaks. Veel enam peavad need sõnad paika, kui siseneme filmist The Beach kuulsaks saanud Maya Bay lahesoppi. Võrratu ja pisut maagilinegi peaaegu täielikult kaljudest ja troopilisest loodusest ümbritsetud väike laht kihab külastajatest ja nende paatidest, mida on rannale pikitud enam kui 15. Kuid isegi sellest hoolimata on tunda mingisugust erilist lummust. Vesi on veidi jahedam kui rannikul ning võtame kõik ette äärmiselt värskendava supluse. Liiv on peaaegu valge, vesi türkiissinine ning taimestik erkroheline. Kui vaid saaks, võluks kõik need suvitajad kusagile minema.
Kandikud arbuusi ja ananassiga asetatakse paadis otse meie ette ja sinna jõuavad lõpuks kokku ka kõik koogikarbid J Päris lõunasöögiks tüürime aga Phi Phi Doni saarekese rannikule, kus üks lihtne rannarestoran on võtnud vaevaks kõik turistid ära toita. Buffeelõuna siis. Sofia, kes üldse süüa ei soovi, küsib juurde kolmanda pisikese krõbeda kanakoivakese. Kuid kes eales oleks võinud arvata, et selliselt pisikeselt eksootiliselt saarelt leian mina postkaarte ostma minnes juhuslikult ühed elu parimad pirukad? Üks naine käru pealt müüb. Natuke nagu Balti jaama pirukad, kuid palju paremad. Õrna tuhksuhkruga kaetud ja vanilje, šokolaadi, mustika või maasikamöginaga täidetud imeliselt pehmed, õrnad ja lausa suussulavad pätsikesed. Ja ei mingit rasvast koorikut ümber ega ühtegi kuiva kohta sees. Täiuslik magustoit, mida sealsamas rannas naudime. Sofia küll hiljem paadis. Kohe tekib ka patune mõte mõned õhtuks kaasa osta. Mõte teostub.
Seilame rannikust veidi eemale ja nüüd vupsab kõik see rahvas nagu konnaparv vette snorgeldama. Taago ka esimest korda elus, mina jään lapsehoidjaks. Koos ühe keskealise soome paariga – kõik ülejäänud lustivad ja toidavad kalu röstsaiaga. Seejärel sõidame snorgeldama paika, mis kaldast veel kaugemal. Soomlased saavad iga kord pahaseks, kui keegi veest nõretavana paati tuleb ja neid märjaks teeb. Üks naine annab veidi saia ka meile Sofiaga ning vaatame üle paadi ääre, kuidas väiksed triibulised kalad hullunult kokku ujuvad. Taago aga kohtub imelise veealuse maailmaga – küll on seal merisiilikud, küll igat värvi kalad ja ähvardavad silmad koopasuudes. Paadipoisid toovad ühe siiliku ka paati imetlemiseks. Tagasiteel on enamik inimesi üsna kutud ja lahtisi silmi kohtab väga vähe. Ka Sofia magab terve tee nagu beebi.
Varase õhtupooliku veedame basseini ääres – esimeseks ja viimaseks korraks see ka jääb, sest aega kõigeks heaks on liiga vähe. Sofia ja Taago on vees, mina toolil ja esimest korda elus jään sellises kohas magama. Ärkan vist tühja kõhu peale. Pirukast muidugi ei piisa ja pimeduse saabudes sihime endid hotellirestorani, kus ootamatu vihmasabina saatel nosime grillitud juurviljavardaid kana ja mereandidega, praetud riisi küüslaugu ja krevettidega ning banaani kookospiimas. Viimane on tüüpiline Tai magustoit.
Veidi on veel jäänud
Phra Nang Beach. On hiline tuulevaikne hommik ja kaljumürakas varjab oma massiivse kerega päikese eest mõnusasti osa randa ning merevett. Railay West’i poolsed kaljud ja vesi sätendavad hommikupäikeses. Aga meie hõljume, ujume, laiskleme tüünes varjulises vees, kus pole lainetuse virvetki. On nii mõnus, et ma ei leia selle kirjeldamiseks sõnu.
Sel pärastlõunal sajab vihma ja müristab. Sofia magab magusat und. Puud – põõsad akende taga muudavad meie elamise mõnusalt varjuliseks mistahes kellaajal. Loen raamatut jooga psühholoogiast, Taago lesib iPodiga akna all ja inspekteerib ilma... Teen ka väikse tiiru ostutänavakesel – Sofia saab ujumislaua ja mina neoonroosad šortsid kirjaga Railay Beach :) Hiljem supleme pilvise taeva all, vesi on erakordselt soe ja üksikud päiksekiired tungivad läbi suurte pilvede. Kaljudel mängleb kollakas õhtuvalgus. Paiguti kattub veepind vihmapiiskadega, aga see on ainult mõnus. Taago kurdab, et krabid näpistavad teda... võibolla küll. Ühe vähilise või krabilise leiab ta suure teokarbi seest ning too näitab oma sõrgadega talle küll, mida ta asjast arvab. Päikseloojangul tulevad inimesed rannale istuma ja vaadet nautima, mängima, muusikat kuulama. Meeleolu on nakkav. Pärast loojangut ostame keset tänavakest valmivaid Tai stiilis pannkooke (väiksed kandilised ja muutuvad praadides krõbedaks umbes nagu lehttainas) – Sofiale meega, mulle banaaniga ja Nutellaga, Taagole singi ja sibulaga ning Nutellaga. Istume pimedal tuulevaiksel rannal, selja taga restoranide tulukesed ja laternad, ning nosime oma kooke.
Viimane hommikusöök helerohelise lahesopi kaldal, viimane ennelõuna päikselisel rannal... ma ei taha, et see lõpeks. Sööme ananassi sisse topitud riisi-mereannirooga, veidrat nuudli-juurviljarooga ja krevetitempurat ning troopilisi smuutisid ja vaatame merele. Majake on juba ära antud, nii et suurem liiv meie küljest kaob basseini ääres õueduššide värskendavas sabinas. Ega siis muud kui hüvasti!
Naljakas, aga just meie lahkumisel tõusevad seni päikselisse taevasse tumedad pilved ja laine kogub hoogu, nii et paadipoiss kamandab seltskonna kiiresti paati. Tõttame rutuga üle tumerohelise vee, aeg-ajalt niisutab põlvi pritsmepilv ja igaks juhuks hoian kübarat kinni. Ao Nangi rannale peatuma jõudes kõigub paat nii hirmsasti, et vaevu saan Sofia üle ääre Taagole ulatada. Vähe sellest, ma ei saa ka ise kuidagi üle ääre oma lendleva lühikese hõlmikkleidiga. Oleks ikka võinud rohkem pingutada, sest kui Taago mulle appi tuleb, lööb laine ta kõhuni märjaks. Seal me siis seisame, soojas meretuules, väike tüdruk toob mulle ühe mu kingadest, mille Taago paadist hooga kaldale viskas, laintest leian veepudeli, mille sinna viskasin, et käed vabad oleks... Varsti tuleb buss, aga seni on täpselt nii palju aega, et osta Taagole ilus punane veekindel kott ning Sofiale läikivad roosast kummist väikse kontsa ja lahtise varbaga kingad. Olgu või suveniiriks.
Ilm on pilves, kuid on soe ega saja. Heal meelel uitaks sellisel sumedal pärastlõunal mööda tänavaid. Selle asemel alustab jahe ja tühjavõitu lennujaamabuss sõitu Krabi suunas. Veereme läbi Ao Nangi, mööda lugematutest väikestest äridest, hotellikestest, sevenelevenitest, elumajadest, töökodadest, palmisaludest ja istandustest, sõidame läbi Krabi linna ja lennujaam it is. Sofia ärkab mu süles alles terminalihoonesse sisenedes. Kuivad püksid Taagole, mustikamuffinid, kohv ja kakao ning lendu ootama. Kõik sujub minutipealt.
Bangkoki lennujaam on lahe. Palju lahedam kui Euroopa lennujaamad, sest ta on uus ja sest ta arvestab jõukate Aasia reisijatega. Paraku on meil käia pikk tee ja aega pole enamaks kui et ostame lapsele itaalia jäätist. Peagi kutsub Bangkok Airways pardale. Tagasi reaalsusesse.
Meid võtavad vastu väga aeglase taibuga India piiritöötajad ning palav ja väga, väga tolmune korter. Pole vaja pikki sõnu, et järgmised kaks päeva olen ma mõttes ikka Railayl.
REISI PILDID LEIAB SIIT:
Neid vaadates sobib hästi kuulata järgmisi laule:
Viimastel aastatel on minu raamatute lugemine tahaplaanile jäänud, vabandusi on igasuguseid :-) Aga lugemisest saadav nauding on endiselt fantastiline tunne- diivanil lesides end igapäevaelust välja lülitada ja kirjutajaga kaasa rännata! Su blogi on see raamat mida harva jõuan kätte võtta, aga iga kord on see väga meeldiv elamus!
ReplyDeleteAnu, seda on nii tore kuulda! :) Püsi ikka meiega ja soovin sulle palju mõnusaid lugemiselamusi siin veergudel kui ehk peagi ka raamatute seltsis ;) Ühtlasi ilusat kevadet ja väga loodan teiega kohtuda, kui Eestisse tuleme. See juhtub juba kuu aja pärast ja oleme kohe pikemalt.
ReplyDelete