Osa 2. Agulielu valu ja võlu
(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 18.04 postituses)
1992-1993 mäss hindude ja moslemite vahel
8. jaanuaril 1993 magas hindu pere oma toas slummi moslemite osas. Keegi lukustas nende ukse väljastpoolt, keegi viskas läbi akna sisse bensiinipommi. Perekond suri karjudes.
Shiv Sena partei Jogeshwari aguli haru liidri asetäitja: „Kes iganes tuli – piimamees, leivamees - me kontrollisime tema keha. Kui meie kehad üksteisest erinesid, tapsime ta.“ Väike nahalapp, mis moslemitel puudus, võis neile maksta elu. Seesama mees ei näinud aga irooniat selles, kui ta tütre haiguse tõttu läks sinnasamma moslemite kommuuni, kus ta oli mässu ajal tapatalguid korraldanud ning põletanud. Ta juhib aguli kaabel TV võrku ja tal on ka moslemitest kliente, kelle kodus ta sageli „suhete hoidmiseks“ einetab. Ta võib näiteks hommikul moslemite käest kana osta, selle lõunal hindudele maha müüa ja pealelõunal mingeid teisi moslemeid maha nottida. Mumbaikarid saavad aru, et äri tuleb esimesena.
Shiv Sena mehed ja üks eratakso operaator teevad aguli peal ringkäigu. Siin võtsime kinni kaks moslemit. Me põletasime nad. Kas nad karjusid? Ei, sest enne põletamist me peksime neid kõvasti. Siis mädanesid nende kehad siin kümme päeva, vareseid ja koerad sõid neid. Politsei ei viinud neid ära, sest Jogeshwari politsei arvates oli see Goregaoni politsei pärusmaa ja Goregaoni politsei meelest oli see raudteepolitsei vastutusala. Taksojuht meenutab moslemit, kes Sena meeste pihta kuuma vett kallas. Ta mähiti tekki ja süüdati. Aga kui mõni tapetutest tegelikult süütu oli? Taksojuht: Tema suurim kuritegu oli see, et ta oli moslem.
Ühel jaanuariööl murdsid hindud sisse 86-aastase täielikus rahus elanud ja nii moslemeid kui hindusid kostitanud mosleminaise majja, viskasid ta tsementpõrandale, murdes ta selgroo. Nüüd lebab see naine lihtsalt voodis. Teine sissemurdmine: Perepoeg nägi poissi, kes peksis tema isa. See oli ta sõber. Ei aidanud ükski palve. Samal ajal lukustasid ema ja õde end magamistuppa, pigistades pihus mürgipudeleid. Et nad saaksid selle alla neelata enne, kui Sena mehed neid rüvetama asuvad. Seda ei juhtunud, küll aga peksti pärast isa segi ka terve elamine. Poiss kasvas suureks, langes koolist välja ning ühines moslemi gängiga, hakates inimesi tapma.
Mässu ajal töötasid trükipressid ületunde – nad printisid visiitkaarte – igaühele kaks komplekti, ühed hindu nimega, teised moslemi nimega.
Pool sajandit pärast India ja Pakistani lahutamist on Indias ikka rohkem moslemeid kui naaberriigis.
*****
Et agulis vett saada, võtavad naised numbri ja asuvad järjekorda. Igaüks saab kaks ämbrit. Usk määrab, kui tihti sa end pesta saad ja kus sa situd. Hindu piirkondades on üks kraan rea lobudike kohta, moslemi aladel üks kraan kaheksa või kümne rea peale. Suur probleem on ka tualettidega. Suurem osa agulist on prügimägi. Avatud solgitorud jooksevad otse majade vahelt läbi, lapsed mängivad sealsamas ja mõnikord kukuvad sisse ka. Iga tualett oli paksult väljaheiteid täis, need pressivad ka välja ja katavad rikkalikult kempsu ümbruse.
Kord küsis S. Mehta ühelt agulinaiselt, kas too ei elaks parema meelega viisakas korteris. Jah, läheduses planeeritakse üht elamut, kuhu agulirahvast ümber asustada. Aga tema naabruskonna inimesed ei koliks sinna. Seal oleks liiga üksildane. Inimene võib oma korteri kinniste uste taga surra ja keegi ei tea sellest. Siin, agulis, on aga rohkesti inimesi ümberringi.
Amol omab korterit agulist väljas, Sunil omab korterit agulist väljas, kumbki neist ei kaalu oma pere kolimist sinna. Võid mulle anda korteri kus tahes, ma ei jäta Jogeshwari’t, ütleb Amol. Nende vaim lihtsalt ei lepiks elamisega kusagil mujal, nagu ka viisakas ümbruses elavad inimesed ei suudaks leppida agulis elamisega. Nende lapsed võivad koputada kell üks öösel naabri uksele ja saada sealt toitu. Kui neile ei meeldi nende ema söök, võivad nad naabrite juurde minna. Sellised asjad pole kortermajas mõeldavad ning aguliinimestele on sellised asjad olulised. Ja sellised, et võid õhtul töölt tulla ja tänava peal poistega asjade üle arutleda, või öelda naabritele, et nüüd on vaja haiglasse minna ja nad tulevad otsekohe. Miks siis on agulites suurem ühtsusetunne? Ühised tualetid, arvab Sunil. Teel tualetti kohtad inimesi ja ikka teretad ja ütled, et pole paar päeva näinud. Või vesi – naised seisavad veeanumatega järjekorras ja ikka tekib vestlus elu ja ilma üle. Miks nad ei müü oma elamisi ega koli mugavasti maale? Sest külas suletakse uksed õhtul kell üheksa. Või isegi seitse, kaheksa.
Aguliinimene viisakas korteris: Puutub esimest korda kokku vesiklosetiga. Pärastpoole küsib, kas siin on vesi 24/h? Jah. Ta ei suuda mõista, kuidas.
Agulinaistest, keda ära kasutatakse: Üldjuhul kannatavad nad oma kannatusi vaikselt, sest kuidas suudaks nad maailmale öelda, mida nendega on tehtud? Mehed, kes selliseid asju teevad, valivad ohvriteks sageli haavatavamad naised – väga noored, joodikute lapsed või naised, vaimse puudega naised. Kui nende mehed asja avastavad, peavad nad ka pigem moka maas, sest kes tahaks sellist asja ilmale teada anda? Mida see, et nad ei olnud võimelised oma naisi kaitsma, ütleks nende mehelikkuse kohta?
*****
1998. aasta valimised. Uued juhid on erakordselt korrumpeerunud, vastupidiselt vanematele, Oxfordi haridusega tegijatele, kelle seisus ja jõukus hoidis neid rahva avalikust rahakotist eemal.
Kogu päeva käib naispoliitik läbi Malabar Hilli (eliitrajoon) ümbritsevat 14 agulikolooniat, kohtub inimestega, kuulab nende kaebusi. Kuid kordagi ei astu ta mõnda uhkesse elamusse. Miks? Rikkad ei tule oma korterist alla, et valimistel hääletada. Indias valivad vaesed. Kuid kõigi jaoks ei ole valimine lihtne ja loomulik: on palju inimesi, kes tulevad valimisjaoskonda vaid selleks, et leida oma nime tagant punane märk – keegi on tema nimel juba hääletanud.
Üks kongressi liige annab toreda põhjenduse, miks inimesed peaksid tema (võimul oleva) erakonna poolt hääletama: Kongress on juba söönud. Tema kõht on täis. Sena ei ole söönud. Kõik on vargad, kuid Kongress vähemasti ei söö enam.
*****
Toit Cooperi haiglas oli väga halb. Sunil (hilisem Shiv Sena mees agulis) jooksis koolist, kui see 12:30 lõppes, bussile ja sõitis koju. Seal ootas juba varem koolist tagasi jõudnud õde lõunasöögikarbiga. Sunil tormas haiglasse, et jõuda sinna enne kella kaht, enne külastusaja lõppu. Sageli ei jõudnud ta õigeks ajaks ja valvur käskis tal kella neljani oodata. Ta palus ja anus, et ta vanemad on neist vaid korrus kõrgemal, ootavad, näljased. Valvur ei halastanud poisikese peale. Nii istus ta seal jahtuva söögiga ja vaatas, kuidas inimesed, kes valvurile mõne ruupia andsid, sisse said. Tal polnud 10 või 20 ruupiat. Ta istus ja mõtles, et kui ta ei suuda isegi isale toitu viia, pole see mingi elu. Ta mõistis, et Mumbais tuleb inimesel kuidas tahes ikkagi raha teenida – olgu või allmaailma, olgu või mõrvamise kaudu.
Noore töötu mehe elu Indias on põrgu. 18 aastat on sind kasvatatud nagu poega, sulle on antud parim, mida pere on saanud võimaldada. Kodus sööd esimesena sina, siis isa, siis ema, siis õde. Kui raha pole piisavalt, lepib isa poolte sigarettidega, ema vana sariga ja õde jääb koju, kuid sind saadetakse kooli. Nüüd on tasumise tund. Õde on abiellumas, ema on haige ja isa jääb järgmisel aastal pensionile. Sinust sõltub nüüd palju. Ja õlgadel on raske süükoorem lapsepõlves kogetud privileegide pärast. Võid taluda peksu või äraütlemisi, kuid sa ei suuda otsa vaadata oma perele, kui sa ei täida poja kohust. Nii et mine hommikul välja ja naase öösel või mine öösel välja ja naase hommikul, aga kanna pere eest hoolt.
Sunili tütar õpib inglisekeelses koolis. Vastuvõtu korraldas minister, kes ostis mehe rahutuste ajal vanglast vabaks. Vastutasuks kogub Sunil vajadusel kokku poisid, kes näiteks põletavad rongi maha või lõhuvad mõne auto. Mida vaja.
Ohtlikud päevad on ees. Miks? Inimestel pole tööd. Poisid vedelevad päevad otsa niisama. Kõik on kallis. Kui nüüd noormees tahab minna „daamide baari“ ja võtta paar drinki, ei jätku tal raha, mida kodustele anda. Kes selliste baaride ja elustiiliga ära harjub, on sageli raha nimel valmis mida iganes tegema. Mis selle efekt oleks? Mõrv hakkab maksma 200 ruupiat.
Vandaalid on noored mehed, kes pärast 12-tunnist tööpäeva „musta töölisena“ kusagil kontoris, kus nad taluvad alandust ja ehk ka kõrvakiilu või kaht neilt, kes on rikkamad ja enamad inimesed, rongis koju sõidavad. Rongis kümblevad nad higis, õhk haiseb higi ja peeru järele. Kui nad oma agulikoju jõuavad, küsivad nende isad ja emad ja vanaemad, kui palju raha nad koju on toonud. Sellised mehed elavad pidevas teadmises enese jõuetusest. Välja arvatud juhul, kui nad on osa jõugust, osa patriootidest, kes võitlevad kodumaa au eest, kes jalutavad puutumatult kinodesse, uhkeisse kortereisse, kriketijumalate kontoritesse, lõhkudes trofeesid, pekstes läbi tähtsaid inimesi.
Mis inimesi Mumbaisse tõmbab? Vastab Bal Thackeray, Shiv Sena pealik ja Mumbai mõjuvõimsamaid ning kurikuulsamaid inimesi: Kuritegevuse ulatus. Sa võid teenida suurt midagi tegemata. See võib olla taskuvargus. Või üha kasvav väljapressimine. Helistad kellelegi: ma tahan nii ja nii palju, tulen järele. Ja puhtast hirmust makstakse ära. Kuritegevus on siin hea äri.
Thackeray on uhke, et nii filmitähed, produtsendid kui režisöörid tema juures käivad. Sõbrustavad temaga, imetlevad teda, austavad teda. Ta aitab neid ka – lahendab nende probleeme. Tal oleks ükskõik, kui Delhi kõrged poliitikud tuleksid, aga kui näiteks Amitabh Bachchan tuleks, leiaks ta aega ja säraks uhkusest. Tüüpiline suhtumine Mumbais – meelelahutus kõigepealt, siis poliitika. Kui näitleja Sanjay Dutt istus 18 kuud vangis süüdistatuna pommiplahvatustes osalemises, oli vaid Thackerayl võimu teda välja osta. Oma kultuursetes eelistustes on ta konkreetne: hindi filmid ja Michael Jackson on okei, aga Valentinipäeva pidustused ajavad ta marru. Lubab selle järgmisel aastal ära keelata.
Thackeray ei ole kunagi lugenud raamatut. Tema jaoks on filmid ja multikad. Ta tunneb end mugavalt piltide ja action’iga, ideedega mitte. Hämmastav, kuidas sedavõrd väiklane inimene kontrollib sedavõrd suurt linna.
No comments:
Post a Comment