Üürnike ülemvõim

Osa 3. Üüriõudused, veepuudus ja kõntsaküllus

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1-2 18.04 ja 19.04 postitustes)

Teise maailmasõja lõppedes tabas Mumbaid veel üks katastroof – 1947. aasta Bombay rendi -, hotelli- ja öömajade hinnakontrolli seadus. Tuntud kui rendiseadus. See seadus külmutas kõikide tollal väljarenditud pindade hinnad 1940ndate tasemele. Muudel juhtudel määras kohus standardsed rendihinnad, mida ei tohtinud enam kunagi tõsta. Samuti tähendas see seda, et kuni üürnik üüri maksis, ei tohtinud teda välja tõsta. Lepingut uuendada polnud tarvis. Algselt oli see akt mõeldud sõjaaja hädaabi meetmena, et kaitsta üürnike inflatsiooni ja sõjajärgsete spekulatsioonide eest. Siiani toibub Mumbai sellest seadusandlikust kärakast (2004 seisuga vähemasti).

Mumbais on 2,5 miljonit üürnikku, moodustades linna võimsaima poliitilise hääle. Kõik parteid on üürnike poolel, rendiseadust on pikendatud enam kui kakskümmend korda. Kinnistuomanikel pole teha muud kui keelduda oma kinnistuid remontimast. Mõned linna jõukaimad inimesed elavad rendiaktiga kontrollitud bangalotes Malabar Hilli eliitrajoonis, olles pärinud need oma vanavanemailt ja vanavanavanemailt. Neil, kes väljastpoolt tulevad ja Mumbaisse kolivad, on raske leida head üüripinda, sest need on juba hõivatud keskklassi ja rikaste poolt. Kuid see ei hoia uustulnukaid eemal, nad elavad siis lihtsalt viletsamalt. Kõige absurdsem on see, et korteriomanikud maksavad vahel üürnikele altkäemaksu, et nood korteri vabastaksid. Summad ei ole väikesed.

Suur – Mumbai piirkonnas on elamispindade puudujääk igal aastal 45,000. Agulirahvastik kahekordistub iga kümne aastaga. Samal ajal on linnas on 400,000 vaba elamist, mis seisavad tühjana, kuna omanikud kardavad need üürnikele kaotada. Üürnikud taotlevad omandiõigust tulenevalt asjaolust, et nad on end kõnealustel elamispindadel sisse seadnud. Puuvillavabrikute töölised nõuavad tehaste lahtiolekut kasvõi kahjumiga, peaasi et neil oleks mingi töö. Agulirahvas nõuab vett ja voolu, et avalikul maal ebaseaduslikult ehitada. Valitsuse töötajad nõuavad voli töötada märksa kauem, kui vaja, seda kõike maksumaksja kulul. Tööle ja tagasi sõitjad taotlevad rongiliiklusele suuremaid dotatsioone, ehkki piletid on niigi juba maailma odavaimad. Kinoskäijad nõuavad, et valitsus külmutaks piletihinnad. Indias ei ole kaupade, toidu või teenuste eest makstavatel hindadel mingit pistmist nende omahinnaga.

*****

Hindud ehitasid Konaraki templi, Hampi, Taj Mahal’i. Siis mis juhtus? Mumbai arhitektuuri kvaliteet on taandarengus: see, mida täna ehitatakse, on kehvem sellest, mis ehitati 50 aastat tagasi ning see omakorda kehvem sellest, mis ehitati 100 aastat tagasi. Liiv, mida tsemendis kasutatakse, tuleb linnalähedastest ojadest, sisaldades soola, setteid ja sitta, nii et uued hooned näevad välja ilmastiku-räsitud ja koitanud. Linnaplaneerijad on dilemma ees – kui muuta linn elamisväärsemaks, meelitab see kohale veel rohkem sisserändajaid.

Mumbai sõltub oma põhivajaduste rahuldamisel sisemaast. Näiteks vesi tuleb tuua sisse 100 km kaugusel asuvatest järvedest, sest pärast 19. sajandil möllanud katku suleti linna kaevud ja veehoidlad. Iga päev töödeldakse ja jagatakse laiali umbes 3000 miljonit liitrit – 70% veevajadusest. Kuni kolmandiku vett varastavad vaesed, kelle maalt veetorud läbi jooksevad. Aeg-ajalt toimub kuivade kraanide tõttu rahutusi isegi keskklassi piirkondades.     

Agulikodud on täis telekaid ja antenne, paljudel on mootorratas, osadel autogi. Mumbai inimesed söövad suhteliselt hästi, isegi slummiasukad. Tõeline luksus on kraanivesi, puhtad tualetid ning inimväärne transport ja elamispinnad. See väga ei loegi, kui palju raha sul on. Ülim luksus on muidugi üksindus (PS: nagu eelpool kirjeldatud, mitte siiski agulirahva jaoks :))

Igal hommikul võib aknast näha mehi, kes end rannal asuvatel kividel kergendavad. Kaks korda päevas, kui vesi alaneb, tõuseb neilt kividelt kohutav lehk ning hõljub üle kallite kortermajade. Arvatavalt tühjendab end õues iga päev umbes viis miljonit meest. Naisi avalikult seda tegemas ei näe, nemad peavad oma raskemad hädad tegema kella 2 ja 5 vahel hommikul, sest see on ainus aeg, mil neil on võimalik seda privaatselt teha.

Indialastel ei ole samasugust kodaniku tunnetust või ühiskondlikku meelsust nagu näiteks skandinaavlastel. Ruum, mida sa puhtana hoiad, lõpeb koduuksest välja astudes. Mumbai kortereid pühitakse ja pestakse üks- kaks korda päevas, ühiskasutatavad ruumid on aga plekilised ja räpased. Nii vaesemates kui rikkamates piirkondades. Enamikel Mumbai majadel on suuri raskusi koguda midagi renoveerimisfondi, sest see on ühine pingutus ja selle kasu jaotub paljude vahel.

*****

Linn ei suuda end valitseda. Ei suuda piisavalt kiiresti muutuda. Mumbai ehitati üles kangatööstusele, aeg läks edasi ja nüüd on vaja end üles ehitada millelegi muule: informatsioonile. Linn peab muutuma, ta ei või enam kauem valmistada tooteid „oma kätega“, vaid peab nüüd müüma vaimujõudu – ideid, andmeid, unistusi. Inimeste töökohad peavad muutuma tehastest kontoriteks.