Ootamatu rasvapõletus, ootamatu uudis ja ootamatu koduigatsus

Paar nädalat tagasi palaval esmaspäeval vahetult enne Sofia sünnipäeva tegin toiduoste ja tundsin ennast kui trennis. Kodus pikutades samuti!! Peas hakkas susisema halb eelaimus ja pusisin endale ümber pulsivöö. Pulss lamades 90 lööki minutis. Tänan väga. Terve aasta tõrgeteta toiminud kilpnääre on otsustanud taas veidi action'it teha. Pool tabletti Propranolooli hamba alla (et pulssi veidigi kontrolli alla saada) ja arstile. Arst on riigist lahkunud, uus arst selleks päevaks lahkunud. Aga ega Indias pole vaja saatekirja, et analüüse anda. Nii ma siis kritseldasin paberile kolm olulisemat näitajat ja läksin selle paberi ja retseptsioonist saadud kleepekaga kassasse. Maksin ära ja kardina taha suskama. Küll nad võivad aeglased olla selle verevõtmisega, aega kulub mitu korda rohkem kui Eestis. Lisaks tegi veresoone katki ja esimest korda elus (pärast lugematuid verevõtte) käisin ringi lilla käsivarrega. 

Uue arsti jutust umbes pool oli arusaadav ja see pool mulle väga ei meeldinud. Neil siin ikka teised rohud ja minu rohtu ei tohiks üldse kasutada. Leppisime kokku, et pean oma Eesti arstiga nõu. Pidasingi ja otsustasin ikkagi tema juhiste järgi end ravima hakata. Vanade teada asjadega. Olemine hakkas päev-päevalt kergemaks minema - te ei kujuta ette, kui tüütu on nädal või isegi kaks (sest ega see mul päris päevapealt ei alanud) normaalsest kiirema pulsiga toimetada. Ainus hele kiireke selle asja juures on see, et jõulurasv muidugi kadus. Aga mõnda aega pole ma julenud kaalule astuda, kuna Taago sõitis kohe pärast Sofia sünnipäeva ära ja jääkide söömine (olgu või magusad viinamarjad) jäi peaasjalikult minu õlule. Ja ega pärast seda ka paastu ei tulnud...

Toidust rääkides, reis viis Taago ka Mumbaisse, kus ta käis õhtusöögil Eesti delegatsiooni meestega (Arengufond, Eesti saatkonna ülesehitaja jt) ning naljaga pooleks külakostiks soovitud musta leiva ja suitsuvorstiga koju saabus. Leib täitsa kobe, aga nädal aega vana. Kuidas kõige hõrgumalt ära kasutada? Jah, panin kuivama ja ühel ilusal esmaspäeval oli meil rohkete rosinatega leivasupp. Läks hästi kaubaks.

Sel nädalal sain ka kauaoodatud kirja Jaapanist. Muide, väikesest Saku linnast Nagano lähistel :)) 29. veebruaril sündis Sofia sõbrale Taitole õde Mika Helena. Sünnipäevadega ei hakka sel tüdrukul just kõige paremini olema. Kuid samas kirjas ka õnnetu uudis - pereisa viiakse aprillist Tokyosse üle ja nende India aeg ongi sellega ootamatult otsa saanud. Selline see ekspattide elu on. Iial ei tea. Kurb küll ja ootasime neid väga tagasi, aga eks peab ilma ära harjuma ja õnneks toredaid inimesi ikka jätkub. Värske isa käest oleme nüüd kuulnud huvitavaid fakte laste sündimise kohta Jaapanis. Seda ma juba teadsin, et ei või minna suvalisse haiglasse sünnitama ja et maksab see tohutu summa (ma ei tea, osa saab äkki tagasi). Aga näiteks isa lubatakse sünni juurde vaid siis, kui ta on läbinud vastavateemalise koolituse (midagi perekooli taolist) ja ema ning beebit peetakse nädal aega haiglas, et teha uuringuid ja veenduda, et kõik on korras. Seejärel suundub noor ema koos lapsega reeglina umbes kuuks ajaks vanematekoju. Et saada abi, tuge ja vanu tarkusi lapsega toime tulekul. Isad on ju nagunii pikki päevi tööl ja isegi lapse uneajaks koju ei jõua. Ja mulle on jäänud mulje, et beebiga tegelemine on sealkandis ja üldse Aasias ikkagi naiste pärusmaa. Tõepoolest - elagu Eesti, kus beebi on tänapäeval siiski pere "ühisprojekt". 

Eesti jah ... võibolla, et ma olen juba piisavalt kaua Indias olnud, võibolla kõditab mind vaikselt detsembriks tagasi kolimine, võibolla kuna ma pole üle-eelmisest aastast saati näinud Eesti suve saabumist ja looduse õidepuhkemist... aga ma igatsen oma eesootavat suvepuhkust ja pereringis veedetavat aega palju rohkem kui möödunud aastal. Iga päev kerkib mu mõtteisse mõni väike killuke - kuidas me Sofiaga saabume lennukilt ning astume algavasse suvesse ja kõik on veel ees, kuidas sööme põõsas vaarikaid, kuidas ma istun soojal pärastlõunal Saaremaal terrassil ja loen ajakirja, ümberringi vaikus ja vaid lindude hääled, kuidas me küpsetame õues värsket kala ja rüüpame sellele ehedat siidrit peale, kuidas ma jalutan mööda Kadriorgu, kuidas magan kaua ja Sofia juba mängib kusagil kellegagi mõnusasti ... Millised väikesed ja tavalised hetked need on, millest kaugel maal kõige enam puudust tunned. Oma mõtetes ma juba naudin ette kõiki neid väikesi tegemisi ja keegi ei saa seda mulle keelata :)

Ja polegi, et ainult Eesti. Iga kord, kui televiisorist või mõnes ajakirjas mõnd Euroopa linna näen, ma heldin ja tuleb magusvalus igatsus väikeste Euroopa reiside järele (mida pole peale koduskäikude toimunud juba 2010. aasta sügisest saati). Euroopast vaadatuna tunduvad kauged troopilis-eksootilised maad nii ahvatlevad, siit vaadatuna näib vana hea Euroopa oma munakivitänavate, ajalooliste majade-kirikute, lõputute kohvikute-poekeste, sildade, parkide ja purskkaevudega väljakutega äärmiselt igatsusväärne. 

Ükskõik kui uhke on ookeani kaldal lesida või mõnes lõunamaa metropolis tungelda, minu jaoks on kõige armsamad reisimälestused ilmselt ikka vanadest kultuursetest Euroopa linnadest ja nende ümbrusest. Siinpool maakera (suurem osa Lõuna- ja Kagu-Aasiat), kus tänavapilt on enamjaolt vastikustäratavalt kole, lohakas ja tolmune ja niisama mööda tänavaid uitamine ning enese ja ümbritseva nautimine ei tule kõne allagi, saan eriti teravalt aru, KUI väga ma ühel päeval tagasi kolida tahan, KUI ilus ja elamisväärne on Euroopa  ja KUI võimatu oleks minusugusel miljööväärtuslikkuse fännil kusagile siiapoole maakera pidama jääda. 

Aga seni naudin praegust elukorraldust ja seda, et võin tunda magusat igatsust nendesamade asjade järele, mis kodumaal elades on üsna harilikud ega tekita suuremaid tundeid. Heh... "Nad võivad minna metsa ja noppida marju! Ema, kujutad sa ette, nad võivad lihtsalt metsas marju korjata," nõnda hüüatas jutu sees oma külasviibivale emale eile õhtul üks mu armas lõuna-aafriklasest naabrinaine. Nimelt oli ta oma kodus korraldanud hüvastijätu-õhtusöögi Taito isale, kes kahe nädala pärast korteri üle peab andma ja Tokyosse tööle asub. Koos oli kena punt naabreid, kokteilid-veinid näpus, rõdul tossasid nii tuttavliku ja koduse lõhnaga suurel gaasigrillil kanakintsud, küünlad hubisesid ja juttu ja naeru muudkui jätkus ja jätkus. Isegi neiu Sofia sulandus olemasolevate väheste laste seltskonda ega olnud kuigi entusiastlik kojumineku suhtes. Saabus ja lahkus ta aga hobusel kapates (küll punane kummiloom, aga siiski). Õhtu hitiks said aga mõistagi minu ja Taago valmistatud kaneelirullid, mis äratasid lapsepõlve või noorusaja mälestusi väga erinevates inimestes, meestes peaasjalikult. 

Sellal, kui meie rullidega ametis olime, valmistas Sofia oma kätega kolm väikest pidusaia, uhkeim on veel alles, nagu ka väike kogus rulle.    

Järgmised kaks kuud tõotavad tulla suhteliselt rahulikud, eriti aprill, mil siinne koolirahvas vaheaega peab ja paljud peredega puhkama sõidavad. Meie väike hingetõmme algab aga juba loetud päevade pärast, mil me lendame Bangkokki ja kohe edasi Krabisse, lõppsihtkohaks imekaunis Railay maaribakene, kuhu pääseb vaid paadiga. Jehhuu.

Pisut Sofiat ka:

"See, kes muneda ei oska, on minu meelest loll." (on vaadanud Lotte multifilmi) "Inimesed vist ei oska muneda..."

Taagol on seljas T-särk kirjaga T.B.N.T. Sofia:"Ossa, siin on kaks Taagot ja Bibi täht ja "nah" ja täpid ka!" (tal on mäng, kus õpetab inglise keeles tähti ning kui eesti keeles on "enn" ja "nn", siis inglise keeles "enn" ja "nah") :DDD

Söön arbuusi, suu on täis. Sofia:"Miks sul suu väntab?" 

Sõidame külla. Mina: Siis saad natuke mängida. Sofia:"Oleme viis tundi!"

Ei taha hästi hambaid pesta. Olen rääkinud pisikutest. Ühel õhtul:"Ühel päeval emme ütles mulle, et siilid tulevad krõbistama minu hambaid." (laste fantaasia ...)

Kõne on ladus ja rikas, aga osa sõnu on jäänud toppama, nt: joonistama=noonistama, elekter=tekter, jalgpall=jalkspall, torn=tronn, elevant=velevant/velevalt...

Kõige sagedasem lause (ikka vähemalt 10 korda päevas):"Mis sa ütlesid, kullake?" (kohati kahtlen ta kuulmises)

On vaja suu ära pesta. "Tahan issit! Mine ära, kullake! Ma ajan su ära, kutt!" ja vehib käega. Kutt on nagu kõtt, nii peletab ka tuvisid ja kärbseid. 

Kingalusika kohta:"Minul pole seda vaja, aga paksudel küll on." (vist ei teagi, kes need paksud on üldse)

Tutvume Naksitrallidega, kuidas ma ka ei püüa, ikka on: Kingpool, Muffin, Sammalhabe.

Räägib Skypes vanaemaga, too utsitab õhtust tualetikülastust tegema, netiühendus pole kõige parem ja Taago hakkab ütlema, et tuulised ilmad, sellepärast. Sofia haarab sõnasabast:"Meil on tuulised ilmad, pott lendab minema."

Kui teeb midagi potentsiaalselt kahtlast, ütleb juba eos:"Ära vaata minu poole, ega?"

Pannkoogid pühapäevahommikul:"Ma olen pannkoogilaps. Tahan palju pannkooke süüa.. armastan."

Istume kahekesi basseini laskuval trepil. Hoiab mind põlvedest:"Sa ei pea muretsema, ma hoian sind kinni."

Otsib taga vildikat, mis kuulus ühe raamatu juurde ja tuli käega pühkides maha. Saab teada, et see tühi. "Siis peame patarei panema."