Miks peab Indias maksma rohkem ja rentima kontoripinna linna keskel, mitte kusagil servas või lähistel? Sest tavatöötajatel peab olema võimalus bussiga tööle tulla, kuid bussiliiklus linnast välja võib olla pea olematu. Sest kui sajab, ei pruugi kontorihooneni viiv tee olla läbitav. Sest sinna pole võimalik paigaldada püsiinternetti ja lauatelefoni. Esimese raksuga nagu ei tulegi selle peale...
Miks on Indias väga tülikas olla mobiilioperaatori klient? Sest (vähemalt mulle, ma ei tea, miks Taagole ei tule) tuleb iga päev mitu sõnumit, mis sisaldavad nõuandeid armuasjadeks, vastassugupoole paremini mõistmiseks ja muuks sääraseks. Siiani pole ma aru saanud, kust need tulevad ja mis nende mõte on. Lisaks igasugused muud reklaamsõnumid. Ja mis kõige jultunum – mitmel korral juba olen saanud sõnumi, et minu tellimus mingile teenusele, nt My Tunes’ile uueneb kolme päeva pärast ja maksab nt 15 ruupiat 15 päeva. Mitte et ma kunagi midagi omale tellinud oleksin. Kui püüad helistada antud numbril, et tühistada, kostub sealt arusaamatu valmistekst ja seega on tühistamine pea võimatu. Lisaks regulaarsed reklaamkõned ...
Miks ei tasu Indias minna uudistama uut kaubanduskeskust enne, kui see on vähemalt mõned kuud avatud olnud? Sest nad avavad need täiesti pooleliolevatena. Just tegin visiidi uusimasse, Orion Malli, mis loomulikult arvab end olevat linna suurim ja stiilseim (välja see veel küll ei paista). Enamik poode oli seisus „opening soon“ (avame varsti) või lihtsalt kilega kaetud, ühestki lubatud restoranist ega kohvikust (kinost rääkimata) polnud jälgegi ning suurtel avaratel ostutänavatel laiutas piinlik tühjus. Ometi olid mõned piireteks kasutatavad klaasid juba mõranenud, torud tolmused ja seintes pragusidki...
Miks ei tasu linnainimestel Indias piknikule minna? Sest suurlinnade ümbruses lihtsalt ei ole sellist maapinda, mis oleks piisavalt ligipääsetav, tasane ja viisakas, et sinna tekk laotada. Ja isegi kui lähed sellise pinna nimel mägedesse... Üritasime möödunud laupäeval heas usus juba tuttavates Nandi mägedes. Teadsime, et mägede lähistel ega poolel teel mäkke piknikukohta leida pole võimalik. Niisiis ronisime päris üles ja sättisime end mäe kivist nõlvale istuma. Vaatega alla põldudele ja maastikule. Ei jõudnud veel ühtegi ampsu võtta, kui ligi jooksid ahv ja kolm luukõhna koera. Koerad ajasid ahvi otsemaid minema, kuid jäid ise näljaste nägudega meie ette ootele. No kuidas sa niimoodi sööd. Kõik asjad uuesti kotti ja alternatiivi otsima. Pisut allpool puude vahel vana mänguväljaku territooriumil käis vilgas ehitustegevus – sinna olid kerkinud ja kerkisid naljakad kõrgetel metalljalgadel ja pambusest seinte-katusega ning terrassidega onnikesed või varjualused. Ronisime ühte lootuses, et suudame end niimoodi sisse seada, et pärdikud meile ootamatult ligineda ei saa. Tühi lootus, esimene asi, mis juhtus, oli see, et pärdik oli platsis ja varastas Taago vöö vahelt kätepesupudeli ära. Urises, kui oma pahameelt väljendasime. Hiilisime veel veidi allapoole, et kivist pingil istet võtta ja lihtsalt otse kotist süüa. Ei läinud paari minutitki kui muidu tühjast parkmetsast loivas ligi makaak ja jäi meie selja taha nagu muuseas valvesse. Liikusime löödutena mäest alla, kuid otsustasime siiski endale ja oma suupistetele (mee ja küüslauguga kanatiivad, kaneelirullid ja viinamarjad) viimase võimaluse anda, kui silmasime tee kõrval kausjat maastikku, tagumises servas kivid. Ronisime kivi otsa ja asusime äärmiselt ebamugavates tingimustes lõunaeinet võtma. Õnneks ahvid meie kana ei haistnud, juurde tuli vaid üks koer ja teda me siis kodurahu huvides ka toitsime. Positiivne oli see, et selle ajaga oli päike pilve taha läinud ja lõõskav kuumus asendunud mõnusa sumeda pealelõunaga. Tagasiteel ostsime tee äärest kaasa väikseid magusaid seemneteta tumedaid viinamarju (sealsamas kasvanud) ning värskeid kookospähkleid. Piknikke me vist rohkem ei ürita.
Niipalju siis miksidest ja häirivatest asjaoludest. Järgmisel päeval olid lihavõttepühad ja Sofia ootas kärsitult terve hommikupooliku, et munad ära keeksid ja piisavalt ära jahtuksid. Siis andsin talle viis muna ja näpuvärvid ja soovisin head loomeindu. Pisut pakkusime ka nõu, kuid oma näppe ära ei määrinud. Väga ilusad munad said. Lõunaks olid söödud. Ei saa öelda, et oleks olnud kuigi suur munadepühadetunne – õues 33 kraadi ja toas 28 (ausalt öelda väsitab selline palavus hirmsal kombel). Aga ega Eestiski lihavõttejänesed just igal aastal läbi hangede kalpsa... Kohaliku ajalehe vahendusel sain teadma, et osa indialasi tähistab lihavõtteid väga innukalt – rohked šokolaadimunad ja jänesed ja õhtusöögid ja ... eks ole jälle üks teretulnud põhjus tähistada.
Ma ei tea, kui hästi on Eestis saada kookospiima ja kookoskreemi (veidi tummisem ja aromaatsem), kuid šokolaadimunade asemel pakuksin välja Tais meeldima hakanud magustoidu – banaanid kookospiimas. Vala kookospiim (nt 400 ml) väiksesse potti, aja keema. Puista sisse viilutatud banaanid (3 – 4 väiksemat), keeda mõni minut, kuni banaanid on pehmed, kuid mitte lagunenud, lisa vahepeal suhkrut ja tibakene soola ning tulelt võttes hea sorts kookoskreemi. Lase jahtuda. Meeldejääv maiustus. Kui esimest korda tegin, sõi Sofia vaid vedeliku ära, teisel korral ei pandud enam banaane ka pahaks (eelistab muidu küpsetamata kujul).
Sofiast endast on viimase kuuga aga kirglik laululaps saanud. Õppis koos vanaemaga mõned read, siis avastas enda jaoks nagu uuesti ühe oma kümnest lauluplaadist (üks esimesi), laulis Taagoga sealt Seenemaja laulu ja ühel päeval täiesti ootamatult esitas selle peast Skypes vanaemale ka. Siis läks lahti. Iga päev sama plaat mängib, nii et me lõpuks plaadimängija tema tuppa viisime (natukegi vähem kuulda, vähemalt hommikul), ja laulab kõiki laule kaasa, mõned on ka peas. Mõne puhul peab viisi ka, mõne puhul kisub natuke mööda :) Hiljuti õnnestus plaadimasinasse sokutada üks teine plaat, nüüd on kõrvadele natuke vaheldust. Eks siis võib vana armsa jälle tagasi asetada ...
Sofia ise:
Räägib Eestisse minekust:“Kõigepealt tahan vanaema juurde minna, siis Saaremaale ja siis tahan jälle matrjoškade juurde minna.“ (vanaema juures on matrjoškad)
Seletan, et tal on kaks vanaisa, kaks vanaema ja kaks vanavanaema (nimed ja kõik ka), Sofia:“Miks kaks Andreid ei ole?“ (Andrei on vanatädi mees)
Laulab peast terve laulu mitu korda vanaemale, tahab, et vanaema ka laulaks:“Laula ka, lase suul käia, lase suul käia!“
Vaatab ökokommide paki peal poissi, kel keel suust väljas:“Ta on vist midagi maitsvat söönud, niimoodi lakub.“
Räägime pärast joogat, kuidas Sofia õpetajale meeldib ja et kui Sofia oleks Facebookis ja kutsuks Asthat sõbraks, Astha vist kohe tuleks. Veidi aja pärast Sofia:“Pühapäeval ma tahan teissbukis Asthale sõbraks tulla.“
Kuivatan end pärast duši. Sofia:“Sa oled mulle väga armas. Issile oled ka armas, issi armastab sind. Kas sina ka armastad teda?“ (???)
„Huvitav, miks peab kaks Sofiat olema? Aa, õigus, muusikatunnis on teine Sofia ka.“
Istub sõbranna Keira ratta pakiraamil. „Miks Sofiad peavad taga istuma?“
Sööme kaneelirulle ja mangomahla. Sofia:“Miks te armastate meres nii paljalt olla, miks?“
Ajab mind lõunaune ajal enda kõrvalt voodist minema:“Mine ära! Mitu korda ma pean ütlema, kas 20 kraadi?“
Kallistan Sofiat hommikul pärast hambapesu. „Kuake (mugandatud variant kullakesest), sul on ilus hambapasta maitse suus!“
Veel pilte:
Veel pilte:
Eestis võiks ilmselt müüa reisipakette Indiasse nime all "Piknik Pärdikuga" või "Magustoit Makaakide" seltsis" :))
ReplyDeleteMuide - on äraütlemata meeliülendav võtta 300 ml plastukust maitseainepurk, kleepida sinna peale paber nimetusega "CHILLI" ning valada sinna värskelõhnalist India kaupa... :)) Ja kasutada ja kasutada ja kasutada ja see ei saagi nädalaga otsa... :) Ja vahel võtta purgist mõned terved kaunad ja peita need supi sisse maitset andma... :) Lahe! :)) Endiselt tänulik, nagu aru võib saada :)
Kumma paketi sa valiksid? :D
ReplyDeleteJa no need piprad - rõõm on minu poolel, ausalt :))) Enam õigemasse kööki poleks nad minna saanudki. Vaata enne mai lõppu varud üle, kui on midagi, mida järgnevaks poolaastaks tundub veel tarvis minevat, siis lase tulla. Ja üleüldse - kevadel tuleb süüa värsket sparglit mitte vürtshautisi.
Ma valiks ilmselt mõne teise maa või paketi... :))
ReplyDeleteVaatan kindlasti varud üle... Praegu tundub kõike olevat, aga grillihooaeg alles algab...
Ja muide - värske salat, tomat, kurk, värske till ja petersell kerges hõrgult maitsestatud(chilli, karri ja pisut soola) rõõsa koore kastmes on väga maitsev. Lihtsalt eestlased enamasti ei tule selle peale, et ka rohelisi aiasaadusi võiks pisut vürtsitada :))