Killukesi palgamõrtsukate elust

Osa 5. Mustkraed

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 - 4 eelmistes postitustes)

Üks gängiliige, Moshin, selgitab gängis olemise eeliseid: kui keegi ta maha laseb, saab ta pere vähemalt 100,000 ruupiat. Politsei tappis ühe ta sõbra ning kui tolle sõbra õde pool aastat hiljem abiellus, saadeti talle 300,000 ruupiat (tänases vääringus ca 4400 €). Kui politseinikud Moshin’i üles leiavad, helistavad nad gängi peamehele ja küsivad, kui palju too oleks nõus maksma oma palgamõrvari vabakslaskmise eest. Kui läbirääkimised nurjuvad, piinab politsei oma kinninabitut. Politseinikud joovad kõvasti, kui kinnipüütuid piinavad. Kui kedagi pekstakse, koguneb terve jaoskond vahtima. Samamoodi nagu kogunetakse siis, kui kuskil kitse tapetakse.

Moshin veetis vanglas kolm väga mugavat aastat. Pidevalt pilves, peamiselt köhasiirupist. Allilma poistele olid seal eraldi alad. Nad võisid vaadata telekat, hängida koos, kaks korda päevas tuli kompanii poolt toit, nad said tüdrukuid, alkot, tuli vaid valvuritele veidi maksta. Iga kuu saadeti talle 7000 kulude katteks ning perele 10,000.

Erinevatel palgamõrvaritel on oma tööga toimetulekuks erinevad viisid. Mõned joovad pärast tulistamist. Mõned tõmbavad end pilve. Mõned veedavad aega tantsutüdrukutega baarides. Kuid üks neist, Satish, sööb pärast mõrva alati suure täiesti taimse eine. Ta läheb koju, peseb end, talitab religioosse rituaali oma jumala ees ning istub siis sööma täiesti mittevägivaldset einet. Ühel tema sõbral on siiski olnud raskusi mõrvade järelefektidega. Kui ta kedagi tappis, tuli ja istus tapetu hing tema rinnale ning tahtis tema südant seest kiskuda. Siis soovitas maag neid hingesid ninapidi vedada ning hoopis külili magada, mees teebki nii ja kui näeb hinge tulemas, võtab sisse kaitsva looteasendi.

Kui mees puudutab oma tapja jalgu ning palub end ellu jätta, oma väikeste laste nimel, on see halvim argument, mida ta pakkuda saab. Vähesed mõrtsukad on isad. Vähestel on olnud oma isadega häid kogemusi. Nende jaoks ei tähenda midagi isa ja lapse sideme murdmine.

Satish: Ainult nõrgad inimesed usuvad pattu ja voorusse. Mu isa töötab palju. Mina mitte. Ma istun, saan telefonikõne, lähen ja lasen kellessegi kuuli ning saan selle eest suure summa. Minu jaoks ei ole see suur asi, aga mu isa pole võimeline seda tööd tegema. Nõnda annab ta oma hirmule nime – patt.  

*****

Stiilinäide Punjabi (osariik põhjas) politsei külalislahkusest. Politseiniku kodus on uhke õhtusöök. Pärast söömingut viipab politseinik oma teatud asjaoludel heaks tuttavaks saanud gängipoisile, nad hüppavad mootorratta selga ja põrutavad linnast välja. Peatuvad ühe maja ees ja politseinik koputab uksele. Mees avab ukse ja politseinik asetab püstoli vastu ta pead. Mehe selja taga seisab tema naine ja politseinik ütleb oma sõbrale, et too võib nüüd selle naisega tahatuppa minna. Sõber ajab asja kähku ära. Siis on politseiniku kord. Sõber istub sealsamas voodiäärel. Siis teeb ta seda jälle. Naine karjub eiei, kuid politseinik käsib tal koostööaldis olla, kuna tegemist on külalisega. Naise abikaasa ja tütar on samal ajal teises toas. Punjabis võivad politseinikud teha, mida heaks arvavad.

Söögist ja ... peamiselt ikkagi söögist

Ühel pärastlõunal kogunesime meie aeda väiksele kellaviieteele. Meie poolt olid tee (saaremaine piparmünt ja pärnaõis!) ja esimest korda Indias valmistatud kirju koer. Olime säästnud kaks pakki Eestist kaasa toodud Kalevi küpsiseid ning võid, kakaod ja rosinaid siin ikka leidub, kuid marmelaadi pole veel näinud. Siiski sattusin kord peale marmelaadi moodi värvilistele tükkidele ja nõnda otsustasin koera ikka ära teha. Tee ja koer said palju kiidusõnu. Aga kui ülejäänud maiust järgnevatel päevadel näsisime, hakkas see tarretis seal koera sees aina enam vastu. Võikalt veniv, veidra maitsega, kummine ja raskesti näritav. Ühesõnaga – see oli esimene ja viimane kirju koer Bengaluru pinnal. Aga oma eestimaiste taimeteedega rõõmustan sõbrannasid ikka ja jälle. Nad ei väsi vaimustumast, et võid oma kodusest aiast niisugused taimed kokku korjata ja teeks teha. Eesti on naturaalne riik. Hurraa.

Pärast piknikku jäi Sofia seletamatutel asjaoludel päevaks ja ööks palavikku, kuid õnneks alla 38. Lubasin talle, et kui palavik ära läheb, viin ta jäätist sööma. Taago läks tol laupäeval ärilõunale ja meie, khm... lähimasse McDonalds’isse. Noh, võtsime kalaburgerit ja kananagitsaid ka siis. Sofia ei ole eriti rämpstoiduhuviline. Kui jäätise ajaks omale enda meelest parema laua olime sebinud (enamik laudu paikneb väljas ja on kogu aeg hõivatud), tuli kõrvalasuvalt kruusateelt tuuleiil ja sellega koos pahvakas tolmu. Jäätised olid hetkega ühelt poolt hallid ning kulus mitu salvrätti, et pealmine kiht ära pühkida. Aitäh, edaspidi hängime kusagil mujal. Ostsime samast keskusest koju kaasa ümmarguse saiapätsi ja Sofiale suvekleidi ning suundusime tagasi kodu kaitsvasse rüppe. Sofia mitte nii hea meelega, ta oleks veel hängida tahtnud...

Järgnenud nädalal veetsime kahekesi lausa kolm päeva. Taagol oli Chennais hirmsasti tegemist. Kui lapsed on teiste inimestega palju vähem nurjatud kui ema-isaga, siis võib ka öelda, et nad on ainult ühe vanemaga ka märksa nunnumad kui kahega. Nii et aeg läks lennates ja päris hästi.

Läinud reedel kutsus hea naaber kokku hulga teisi naabreid ja tegime 15. korruse avaras ruumis endile mõnusa olemise. Igaüks võttis kaasa ühe roa ja nii sai neid päris uhke rivi. Kõige popimateks osutusid kellegi vürtsikad kanakoivakesed ja minu värske salat (erinev salatiroheline, tomat, pirn, kohalik Gouda, oliiviõli-veiniäädika-mee kaste). On aja jooksul jäänud mulje, et siinkandi inimesed ei oska selliseid euroopalikke salateid valmistada, aga söövad suurima isuga. Isegi Californiast elamast tulnud uus naabrinaine (indialane).

Viimatisel laupäeval tegime enne lõunasööki aega parajaks ühes riiklikus käsitööimpeeriumis. Ei arvanud eales, et väljume mitme suure koti ostudega, polnud üldse kavaski. Aga mõnikord on nii, et märkad enda ümber palju ilu, mõnikord ei märka ... Igal juhul arvan, et tegime väga head ostud: kirju puuvillase vaiba, neli kaunist messingkaussi ja kaks –vaasi, kaks naiste siidsalli, ühe meeste kitsa siidsalli ja kolm kaelalipsu, hõbekee ametüstist ripatsiga ja hunniku puidust mänguasju. Vaid umbes 165 eurot. Seal poes on siuke süsteem, et iga müüja käest saad eraldi tšeki, lõpuks maksad ühes kassas kauba eest ära ja sealt saadud paberite alusel lähed teise kassasse, kust ulatatakse sulle kõik su ostud, kenasti pakituna.   

25. aprill. Vau. Esimene PÄRIS vihm. Kolm kuud vähemalt 30 kraadi sooja ja ei mingit leevendust. Järsku kogunevad taevasse tumedad pilved ja erinevalt mitmest eelmisest kogunemisest hakkab sealt päriselt vett välja kallama. Koos tugeva tuulega, tuulega, mis on tunduvalt jahedam kui tavapärane 30-33 kraadi. Kõhutame aknal ja ahmime endasse seda värskendust. Vihmavalangud liikumas üle majade ja tänavate, kaunid valged õied tuulega puudelt pudenemas... aknad on lahti ja korterisse voogab uskumatu hulk jahutavat õhku. Mida pole siin juba ammu olnud. Hommikune 29 kraadi meie korteris on kiiresti asendunud 26-ga. Kell 5 õhtul on tavapärase 32 asemel õues 23 kraadi!!! Peenike vihm jätkub veel praegugi, õhtul kell 11. Palavusega harjunud nahale tundub see kõik esimese hooga isegi üsna vilu, ausalt :) Oh tulge vihmad, tulge teinekordki!

Esimene vihm tegi hinge teatava rahutuse ja tegin ettepaneku minna kaema suht meie kandis asuvat uut šveitslaste Mövenpicki hotelli. Et pisike õhtuamps ja kaunis viietärni olemine. Aga kujunes nii, et oli kahetunnine õhtueine (väga pikaldane teenindus) ja kuna kõhud ikkagi tühjad mis tühjad, ei olnud need eined nii pisikesed kedagi. Samas neist soodsamalt poleks nagunii peaaegu midagi saanud, parem siis juba sündsalt süüa. See on küll selline koht, kus tagasihoidlikumgi eine maksab sama palju kui tavaliselt uhke praad. Aga noh, šveitsi värk.

Täna hommikul laiutab akna taga taas 30 kraadi (kuid siiski mitte 33!) ja toas peaaegu 28. Jääme ootama järgmist vihma.

Mõned hiljutised fotod: www.flickr.com/photos/iluotsija

"Kohtumised" politseiga

Osa 4. Gängivärk

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1-3 eelmistes postitustes)

Mumbai organiseeritud kuritegevust kontrollib kaks pagulast. Üks Karachis ja teine Malaysias, Bangkokis või Luxembourgis. Gangwar ehk Mumbai allilm oma tervikus nö settis välja 1993. aasta pommiplahvatustest. Plahvatustest, milles moslemi kuritegeliku sündikaadi – Dawood Ibrahimi D-Company - pandud pommide läbi hukkus 317 inimest. Kättemaksuks paar kuud varasematele moslemivastastele vägivallaaktsioonidele.

Organiseeritud kuritegevus Mumbais on unikaalne – see kõik tellitakse väljast. Politsei ajab taga tulistajaid, inimesi, kes on tellitud mõrvad sooritanud, kui veab, saab kätte inimesed, kes relvad organiseerisid. Kuid kuritegevuse „ajud“ on välismaal ja nendeni politsei käed-jalad ei ulatu.

Gängid õilmitsevad, sest nad moodustavad paralleelse õigussüsteemi riigis, kus on maailma pikim nimekiri lahendamata kohtukaasusi. Mumbai eripäraks ei ole tänavakuritegevus.

Gängid on muutumas „valgeks“, moodustades firmasid, mis juhivad hotelle, kuurorte, kaubamaju, isegi pankasid. Eriti armastavad gängsterid meelelahutusmaailma, üks neist on näiteks palju investeerinud Mumbai kaabeltelevisiooni. Nad tegelevad ka näiteks filmide näitamisõigusega välismaal ja kontrollivad suurt osa muusikaärist, kuna pangad üldjuhul ei finantseeri meelelahutuslikke ettevõtmisi.

Tüübid, kes gängide heaks töötavad, ei räägi neist üldjuhul selle nimega, vaid kutsuvad neid kompaniideks, ja tõepoolest on selles organisatsioonis midagi korporatiivset. Kasvõi tööjõu spetsialiseerumine: on inimesed, kes vastutavad palkade maksmise eest, inimesed, kes varustavad gängi relvadega, inimesed, kes relvi hoiustavad, inimesed, kelle ülesanne on tunnistajaid ähvardada jne. On ka tugiüksus parajasti vangis viibivate gängiliikmete tarbeks. Kui muidu kõneldakse sinikraedest ja valgekraedest, siis endid nimetavad gängsterid mustkraedeks.

Tööst Mumbai kingavabrikus. Noored mehed töötavad olematu palga eest pimedates lämbetes ruumides, kus ei saa isegi korralikult püsti tõusta, sest võib laes vuhisevalt ventilaatorilt obaduse saada. Nad on enamasti pärit vaestest osariikidest ja töötavad 14 tundi päevas, käed tegemas automaatseid liigutusi. Kui on kiire tellimus, töötavad nad kogu päeva ja öö. Nad alustavad kaheksaselt ja pärast 20. sünnipäeva enam töötada ei saa, sest käed ei ole enam kiired ja silmanägemine hea. Neil ei ole sõpru, tulevikuplaane, neil ei ole midagi. Ja nii juhtubki mõnikord, et nad meelitatakse gängidesse, antakse relv, kästakse vajutada päästikule ja minema joosta. Kõik. Püssimeeste keskmine vanus on 18 – 25, sellest vanemad juba korraldavad asja.

*****

Kuidas väljapressijad saavad infot selle kohta, kellel on raha? Igasugu vahendajate – ehitajate, koduabiliste, sisekujundajate kaudu. Mõnikord tehakse pulmad väljapressimise hirmus tagasihoidlikumaks. Mõnikord leiavad aset sellised juhtumid: perekond einetab kallis restoranis ning saab viiekohalise arve. Nad protesteerivad, kuid ettekandja ütleb, et summa sisaldab ka nurgalauas istuva kuue härrasmehe õhtusöögi. Neil pole valikut – nad kas maksavad arve või jätavad hüvasti uue Fordiga, millega nad restorani tulid.

Enam ei toimi variant, et maksad gängile ja nad ei puudu sind ning ei lase ka teistel puutuda. Gängid on võimetud pakkuma üksteise vastu kaitset.

*****

Paar võimalust kahtlusaluselt info saamiseks: Sööda talle kilo jalebi’sid (rohkes õlis küpsetatud krõbedad maiused) ja ära vett anna. Inimene teeb mida tahes, et pärast nii suurt hulka magusat juua saada. Või siis ... kalla inimese tagumikku pudelike tugevat hapet. Veel aasta hiljem tuleb sealt lihatükke...

„Vii nad mõlemad Sanjay Gandhi Rahvusparki ja lase nad maha. Aseta ühe kõrvale revolver ja teise kõrvale liharaiumiskirves. Me ütleme, et nad püüdsid oma autoga põgeneda.“ – politseiniku käsklus oma alluvale. Selliseid juhtumeid tuleb ette üsna sageli, kui mängus on gängiliikmed, ebaseaduslik raha või midagi muud, mille puhul tavakohtule loota ei saa.

Järjekordne kinnivõtmine: Politsei peatab ristmikul auto ja kamandab seal istunud perekonna välja. Õde aimab, mis järgneb, võtab venna ümbert kinni ja hüüab – ärge tulistage teda! Politseinikud lahutavad nad ning lasevad noormehe siiski maha, perekonna silme all.

Või siis: 11:30 õhtul, politsei on võtnud tänaval kinni mehe, kes anub ja palub end ellu jätta. Oma laste nimel. On valmis tegema mida iganes, hakkama koputajaks, mida iganes. Samal ajal läheb lahti laskmine, erinevate nurkade alt, nagu varem kokku lepitud. Seejuures käib kõva needmine, kuid pole raasugi kahetsust tulistajate silmis. Langenud mehe kätte surutakse puhas revolver ja pigistatakse laiba käega sellest välja kaks lasku. Kes iganes sattus pealt nägema, oli esimeste laskude ajaks kindla peale juba jalga lasknud. Politseinikud ootavad, kuni enam ühtegi elumärki ei ole ja viivad siis mehe haiglasse.    

Miks sellised „kõrvaldamised“ nii sagedased on? Kohtusüsteem on nii kallutatud süüdistatavate kasuks, et nood ei karda sugugi. Politsei jaoks on see väga frustreeriv. Keegi arreteeritakse mõrvajuhtumis, juhtum tuleb menetlusse nelja aasta pärast, tunnistajat on ähvardatud ja see muutub vaenulikuks, ja sa tead, et see mees läheb ja tapab jälle. Tegutseb täielikus karistamatuses ja saab kautsjoni vastu vabaks. Nende ainus hirm ongi „kohtumised“ politseiga (ehk siis ilma kohtuta mahalaskmised). Kui politsei gängsteri kohtusüsteemi kätesse annab, on 10% tõenäosus, et tuleb süüdimõistmine.

USA’s on miljoni inimese kohta 107 kohtunikku, Indias 13. Igal kohtunikul on avatud üle 3000 juhtumi. Kvalifitseeritud advokaadid ei taha seal oma aega raisata, sest tasu on väike võrreldes sellega, mis nad erapraksises teenida suudavad.

Mõnede politseinike käteosavus võib olla aga selline, et ... Kord 1980ndate lõpus oli linnas hullunud elevant, kellele oodati veterinaari. Samal ajal jooksis loom amokki ja laastas tänavat. Veterinaar tuli ja uimastas looma, kes viidi minema. Kohal viibinud politseinik tunnistas aga, et oli sunnitud enne seda looma siiski tulistama. Veterinaaril paluti looma kehast kuuli otsida. Seda ei leitud. Järgmisel päeval läks politseinik oma ülemaga sündmuspaigale, ülem, Ajay Lal, linna parimaid detektiive ja gängivastaseid võitlejaid, leidis kuuli uksest, mis oli tulistamise hetkel elevandi selja taga olnud. Lask oli mööda läinud. Tulistamine oli toimunud kolme meetri kauguselt. Me räägime elevandist.

Ükskord pakkus üks suurtööstur Ajay Lal’ile pääseteed. Tahtis teda oma firma turvaülemaks. Pakett sisaldas 300,000 ruupia suurust kuupalka, autot ja korterit heas piirkonnas, tasuta mobiilikõnesid, iga-aastast perepuhkust välismaal, tasuta haridust lastele. Aga tema ei läinud. On selline erandlik tüüp Mumbai politseis.

*****

Et pinnal püsida, tuleb seadust rikkuda. See on vastik, aga kuna legaalsed võimalused on sageli naeruväärselt vaevarikkad, lähevad inimesed sageli lihtsama vastupanu teed. Kui sul on laps, pead sa teadma, millise summa koolile „annetada“, et laps sinna vastu võetaks. Kui teed avarii, pead teadma, kui palju võmmidele anda, et asi unustataks jne.

Üürnike ülemvõim

Osa 3. Üüriõudused, veepuudus ja kõntsaküllus

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1-2 18.04 ja 19.04 postitustes)

Teise maailmasõja lõppedes tabas Mumbaid veel üks katastroof – 1947. aasta Bombay rendi -, hotelli- ja öömajade hinnakontrolli seadus. Tuntud kui rendiseadus. See seadus külmutas kõikide tollal väljarenditud pindade hinnad 1940ndate tasemele. Muudel juhtudel määras kohus standardsed rendihinnad, mida ei tohtinud enam kunagi tõsta. Samuti tähendas see seda, et kuni üürnik üüri maksis, ei tohtinud teda välja tõsta. Lepingut uuendada polnud tarvis. Algselt oli see akt mõeldud sõjaaja hädaabi meetmena, et kaitsta üürnike inflatsiooni ja sõjajärgsete spekulatsioonide eest. Siiani toibub Mumbai sellest seadusandlikust kärakast (2004 seisuga vähemasti).

Mumbais on 2,5 miljonit üürnikku, moodustades linna võimsaima poliitilise hääle. Kõik parteid on üürnike poolel, rendiseadust on pikendatud enam kui kakskümmend korda. Kinnistuomanikel pole teha muud kui keelduda oma kinnistuid remontimast. Mõned linna jõukaimad inimesed elavad rendiaktiga kontrollitud bangalotes Malabar Hilli eliitrajoonis, olles pärinud need oma vanavanemailt ja vanavanavanemailt. Neil, kes väljastpoolt tulevad ja Mumbaisse kolivad, on raske leida head üüripinda, sest need on juba hõivatud keskklassi ja rikaste poolt. Kuid see ei hoia uustulnukaid eemal, nad elavad siis lihtsalt viletsamalt. Kõige absurdsem on see, et korteriomanikud maksavad vahel üürnikele altkäemaksu, et nood korteri vabastaksid. Summad ei ole väikesed.

Suur – Mumbai piirkonnas on elamispindade puudujääk igal aastal 45,000. Agulirahvastik kahekordistub iga kümne aastaga. Samal ajal on linnas on 400,000 vaba elamist, mis seisavad tühjana, kuna omanikud kardavad need üürnikele kaotada. Üürnikud taotlevad omandiõigust tulenevalt asjaolust, et nad on end kõnealustel elamispindadel sisse seadnud. Puuvillavabrikute töölised nõuavad tehaste lahtiolekut kasvõi kahjumiga, peaasi et neil oleks mingi töö. Agulirahvas nõuab vett ja voolu, et avalikul maal ebaseaduslikult ehitada. Valitsuse töötajad nõuavad voli töötada märksa kauem, kui vaja, seda kõike maksumaksja kulul. Tööle ja tagasi sõitjad taotlevad rongiliiklusele suuremaid dotatsioone, ehkki piletid on niigi juba maailma odavaimad. Kinoskäijad nõuavad, et valitsus külmutaks piletihinnad. Indias ei ole kaupade, toidu või teenuste eest makstavatel hindadel mingit pistmist nende omahinnaga.

*****

Hindud ehitasid Konaraki templi, Hampi, Taj Mahal’i. Siis mis juhtus? Mumbai arhitektuuri kvaliteet on taandarengus: see, mida täna ehitatakse, on kehvem sellest, mis ehitati 50 aastat tagasi ning see omakorda kehvem sellest, mis ehitati 100 aastat tagasi. Liiv, mida tsemendis kasutatakse, tuleb linnalähedastest ojadest, sisaldades soola, setteid ja sitta, nii et uued hooned näevad välja ilmastiku-räsitud ja koitanud. Linnaplaneerijad on dilemma ees – kui muuta linn elamisväärsemaks, meelitab see kohale veel rohkem sisserändajaid.

Mumbai sõltub oma põhivajaduste rahuldamisel sisemaast. Näiteks vesi tuleb tuua sisse 100 km kaugusel asuvatest järvedest, sest pärast 19. sajandil möllanud katku suleti linna kaevud ja veehoidlad. Iga päev töödeldakse ja jagatakse laiali umbes 3000 miljonit liitrit – 70% veevajadusest. Kuni kolmandiku vett varastavad vaesed, kelle maalt veetorud läbi jooksevad. Aeg-ajalt toimub kuivade kraanide tõttu rahutusi isegi keskklassi piirkondades.     

Agulikodud on täis telekaid ja antenne, paljudel on mootorratas, osadel autogi. Mumbai inimesed söövad suhteliselt hästi, isegi slummiasukad. Tõeline luksus on kraanivesi, puhtad tualetid ning inimväärne transport ja elamispinnad. See väga ei loegi, kui palju raha sul on. Ülim luksus on muidugi üksindus (PS: nagu eelpool kirjeldatud, mitte siiski agulirahva jaoks :))

Igal hommikul võib aknast näha mehi, kes end rannal asuvatel kividel kergendavad. Kaks korda päevas, kui vesi alaneb, tõuseb neilt kividelt kohutav lehk ning hõljub üle kallite kortermajade. Arvatavalt tühjendab end õues iga päev umbes viis miljonit meest. Naisi avalikult seda tegemas ei näe, nemad peavad oma raskemad hädad tegema kella 2 ja 5 vahel hommikul, sest see on ainus aeg, mil neil on võimalik seda privaatselt teha.

Indialastel ei ole samasugust kodaniku tunnetust või ühiskondlikku meelsust nagu näiteks skandinaavlastel. Ruum, mida sa puhtana hoiad, lõpeb koduuksest välja astudes. Mumbai kortereid pühitakse ja pestakse üks- kaks korda päevas, ühiskasutatavad ruumid on aga plekilised ja räpased. Nii vaesemates kui rikkamates piirkondades. Enamikel Mumbai majadel on suuri raskusi koguda midagi renoveerimisfondi, sest see on ühine pingutus ja selle kasu jaotub paljude vahel.

*****

Linn ei suuda end valitseda. Ei suuda piisavalt kiiresti muutuda. Mumbai ehitati üles kangatööstusele, aeg läks edasi ja nüüd on vaja end üles ehitada millelegi muule: informatsioonile. Linn peab muutuma, ta ei või enam kauem valmistada tooteid „oma kätega“, vaid peab nüüd müüma vaimujõudu – ideid, andmeid, unistusi. Inimeste töökohad peavad muutuma tehastest kontoriteks.

Pilk püksi - elu ja surma küsimus

Osa 2. Agulielu valu ja võlu 

(katked raamatust "Maximum City. Bombay lost & found", Suketu Mehta; Osa 1 18.04 postituses)

1992-1993 mäss hindude ja moslemite vahel

8. jaanuaril 1993 magas hindu pere oma toas slummi moslemite osas. Keegi lukustas nende ukse väljastpoolt, keegi viskas läbi akna sisse bensiinipommi. Perekond suri karjudes.

Shiv Sena partei Jogeshwari aguli haru liidri asetäitja: „Kes iganes tuli – piimamees, leivamees - me kontrollisime tema keha. Kui meie kehad üksteisest erinesid, tapsime ta.“ Väike nahalapp, mis moslemitel puudus, võis neile maksta elu. Seesama mees ei näinud aga irooniat selles, kui ta tütre haiguse tõttu läks sinnasamma moslemite kommuuni, kus ta oli mässu ajal tapatalguid korraldanud ning põletanud. Ta juhib aguli kaabel TV võrku ja tal on ka moslemitest kliente, kelle kodus ta sageli „suhete hoidmiseks“ einetab. Ta võib näiteks hommikul moslemite käest kana osta, selle lõunal hindudele maha müüa ja pealelõunal mingeid teisi moslemeid maha nottida. Mumbaikarid saavad aru, et äri tuleb esimesena.

Shiv Sena mehed ja üks eratakso operaator teevad aguli peal ringkäigu. Siin võtsime kinni kaks moslemit. Me põletasime nad. Kas nad karjusid? Ei, sest enne põletamist me peksime neid kõvasti. Siis mädanesid nende kehad siin kümme päeva, vareseid ja koerad sõid neid. Politsei ei viinud neid ära, sest Jogeshwari politsei arvates oli see Goregaoni politsei pärusmaa ja Goregaoni politsei meelest oli see raudteepolitsei vastutusala. Taksojuht meenutab moslemit, kes Sena meeste pihta kuuma vett kallas. Ta mähiti tekki ja süüdati. Aga kui mõni tapetutest tegelikult süütu oli? Taksojuht: Tema suurim kuritegu oli see, et ta oli moslem.

Ühel jaanuariööl murdsid hindud sisse 86-aastase täielikus rahus elanud ja nii moslemeid kui hindusid kostitanud mosleminaise majja, viskasid ta tsementpõrandale, murdes ta selgroo. Nüüd lebab see naine lihtsalt voodis. Teine sissemurdmine: Perepoeg nägi poissi, kes peksis tema isa. See oli ta sõber. Ei aidanud ükski palve. Samal ajal lukustasid ema ja õde end magamistuppa, pigistades pihus mürgipudeleid. Et nad saaksid selle alla neelata enne, kui Sena mehed neid rüvetama asuvad. Seda ei juhtunud, küll aga peksti pärast isa segi ka terve elamine. Poiss kasvas suureks, langes koolist välja ning ühines moslemi gängiga, hakates inimesi tapma.

Mässu ajal töötasid trükipressid ületunde – nad printisid visiitkaarte – igaühele kaks komplekti, ühed hindu nimega, teised moslemi nimega. 

Pool sajandit pärast India ja Pakistani lahutamist on Indias ikka rohkem moslemeid kui naaberriigis.

*****

Et agulis vett saada, võtavad naised numbri ja asuvad järjekorda. Igaüks saab kaks ämbrit. Usk määrab, kui tihti sa end pesta saad ja kus sa situd. Hindu piirkondades on üks kraan rea lobudike kohta, moslemi aladel üks kraan kaheksa või kümne rea peale. Suur probleem on ka tualettidega. Suurem osa agulist on prügimägi. Avatud solgitorud jooksevad otse majade vahelt läbi, lapsed mängivad sealsamas ja mõnikord kukuvad sisse ka. Iga tualett oli paksult väljaheiteid täis, need pressivad ka välja ja katavad rikkalikult kempsu ümbruse. 

Kord küsis S. Mehta ühelt agulinaiselt, kas too ei elaks parema meelega viisakas korteris. Jah, läheduses planeeritakse üht elamut, kuhu agulirahvast ümber asustada. Aga tema naabruskonna inimesed ei koliks sinna. Seal oleks liiga üksildane. Inimene võib oma korteri kinniste uste taga surra ja keegi ei tea sellest. Siin, agulis, on aga rohkesti inimesi ümberringi.

Amol omab korterit agulist väljas, Sunil omab korterit agulist väljas, kumbki neist ei kaalu oma pere kolimist sinna. Võid mulle anda korteri kus tahes, ma ei jäta Jogeshwari’t, ütleb Amol. Nende vaim lihtsalt ei lepiks elamisega kusagil mujal, nagu ka viisakas ümbruses elavad inimesed ei suudaks leppida agulis elamisega. Nende lapsed võivad koputada kell üks öösel naabri uksele ja saada sealt toitu. Kui neile ei meeldi nende ema söök, võivad nad naabrite juurde minna. Sellised asjad pole kortermajas mõeldavad ning aguliinimestele on sellised asjad olulised. Ja sellised, et võid õhtul töölt tulla ja tänava peal poistega asjade üle arutleda, või öelda naabritele, et nüüd on vaja haiglasse minna ja nad tulevad otsekohe. Miks siis on agulites suurem ühtsusetunne? Ühised tualetid, arvab Sunil. Teel tualetti kohtad inimesi ja ikka teretad ja ütled, et pole paar päeva näinud. Või vesi – naised seisavad veeanumatega järjekorras ja ikka tekib vestlus elu ja ilma üle. Miks nad ei müü oma elamisi ega koli mugavasti maale? Sest külas suletakse uksed õhtul kell üheksa. Või isegi seitse, kaheksa.

Aguliinimene viisakas korteris: Puutub esimest korda kokku vesiklosetiga. Pärastpoole küsib, kas siin on vesi 24/h? Jah. Ta ei suuda mõista, kuidas.

Agulinaistest, keda ära kasutatakse: Üldjuhul kannatavad nad oma kannatusi vaikselt, sest kuidas suudaks nad maailmale öelda, mida nendega on tehtud? Mehed, kes selliseid asju teevad, valivad ohvriteks sageli haavatavamad naised – väga noored, joodikute lapsed või naised, vaimse puudega naised. Kui nende mehed asja avastavad, peavad nad ka pigem moka maas, sest kes tahaks sellist asja ilmale teada anda? Mida see, et nad ei olnud võimelised oma naisi kaitsma, ütleks nende mehelikkuse kohta?

*****

1998. aasta valimised. Uued juhid on erakordselt korrumpeerunud, vastupidiselt vanematele, Oxfordi haridusega tegijatele, kelle seisus ja jõukus hoidis neid rahva avalikust rahakotist eemal.

Kogu päeva käib naispoliitik läbi Malabar Hilli (eliitrajoon) ümbritsevat 14 agulikolooniat, kohtub inimestega, kuulab nende kaebusi. Kuid kordagi ei astu ta mõnda uhkesse elamusse. Miks? Rikkad ei tule oma korterist alla, et valimistel hääletada. Indias valivad vaesed. Kuid kõigi jaoks ei ole valimine lihtne ja loomulik: on palju inimesi, kes tulevad valimisjaoskonda vaid selleks, et leida oma nime tagant punane märk – keegi on tema nimel juba hääletanud.

Üks kongressi liige annab toreda põhjenduse, miks inimesed peaksid tema (võimul oleva) erakonna poolt hääletama: Kongress on juba söönud. Tema kõht on täis. Sena ei ole söönud. Kõik on vargad, kuid Kongress vähemasti ei söö enam.

*****

Toit Cooperi haiglas oli väga halb. Sunil (hilisem Shiv Sena mees agulis) jooksis koolist, kui see 12:30 lõppes, bussile ja sõitis koju. Seal ootas juba varem koolist tagasi jõudnud õde lõunasöögikarbiga. Sunil tormas haiglasse, et jõuda sinna enne kella kaht, enne külastusaja lõppu. Sageli ei jõudnud ta õigeks ajaks ja valvur käskis tal kella neljani oodata. Ta palus ja anus, et ta vanemad on neist vaid korrus kõrgemal, ootavad, näljased. Valvur ei halastanud poisikese peale. Nii istus ta seal jahtuva söögiga ja vaatas, kuidas inimesed, kes valvurile mõne ruupia andsid, sisse said. Tal polnud 10 või 20 ruupiat. Ta istus ja mõtles, et kui ta ei suuda isegi isale toitu viia, pole see mingi elu. Ta mõistis, et Mumbais tuleb inimesel kuidas tahes ikkagi raha teenida – olgu või allmaailma, olgu või mõrvamise kaudu.

Noore töötu mehe elu Indias on põrgu. 18 aastat on sind kasvatatud nagu poega, sulle on antud parim, mida pere on saanud võimaldada. Kodus sööd esimesena sina, siis isa, siis ema, siis õde. Kui raha pole piisavalt, lepib isa poolte sigarettidega, ema vana sariga ja õde jääb koju, kuid sind saadetakse kooli. Nüüd on tasumise tund. Õde on abiellumas, ema on haige ja isa jääb järgmisel aastal pensionile. Sinust sõltub nüüd palju. Ja õlgadel on raske süükoorem lapsepõlves kogetud privileegide pärast. Võid taluda peksu või äraütlemisi, kuid sa ei suuda otsa vaadata oma perele, kui sa ei täida poja kohust. Nii et mine hommikul välja ja naase öösel või mine öösel välja ja naase hommikul, aga kanna pere eest hoolt.

Sunili tütar õpib inglisekeelses koolis. Vastuvõtu korraldas minister, kes ostis mehe rahutuste ajal vanglast vabaks. Vastutasuks kogub Sunil vajadusel kokku poisid, kes näiteks põletavad rongi maha või lõhuvad mõne auto. Mida vaja.

Ohtlikud päevad on ees. Miks? Inimestel pole tööd. Poisid vedelevad päevad otsa niisama. Kõik on kallis. Kui nüüd noormees tahab minna „daamide baari“ ja võtta paar drinki, ei jätku tal raha, mida kodustele anda. Kes selliste baaride ja elustiiliga ära harjub, on sageli raha nimel valmis mida iganes tegema. Mis selle efekt oleks? Mõrv hakkab maksma 200 ruupiat.

Vandaalid on noored mehed, kes pärast 12-tunnist tööpäeva „musta töölisena“ kusagil kontoris, kus nad taluvad alandust ja ehk ka kõrvakiilu või kaht neilt, kes on rikkamad ja enamad inimesed, rongis koju sõidavad. Rongis kümblevad nad higis, õhk haiseb higi ja peeru järele. Kui nad oma agulikoju jõuavad, küsivad nende isad ja emad ja vanaemad, kui palju raha nad koju on toonud. Sellised mehed elavad pidevas teadmises enese jõuetusest. Välja arvatud juhul, kui nad on osa jõugust, osa patriootidest, kes võitlevad kodumaa au eest, kes jalutavad puutumatult kinodesse, uhkeisse kortereisse, kriketijumalate kontoritesse, lõhkudes trofeesid, pekstes läbi tähtsaid inimesi.

Mis inimesi Mumbaisse tõmbab? Vastab Bal Thackeray, Shiv Sena pealik ja Mumbai mõjuvõimsamaid ning kurikuulsamaid inimesi: Kuritegevuse ulatus. Sa võid teenida suurt midagi tegemata. See võib olla taskuvargus. Või üha kasvav väljapressimine. Helistad kellelegi: ma tahan nii ja nii palju, tulen järele. Ja puhtast hirmust makstakse ära. Kuritegevus on siin hea äri.

Thackeray on uhke, et nii filmitähed, produtsendid kui režisöörid tema juures käivad. Sõbrustavad temaga, imetlevad teda, austavad teda. Ta aitab neid ka – lahendab nende probleeme. Tal oleks ükskõik, kui Delhi kõrged poliitikud tuleksid, aga kui näiteks Amitabh Bachchan tuleks, leiaks ta aega ja säraks uhkusest. Tüüpiline suhtumine Mumbais – meelelahutus kõigepealt, siis poliitika. Kui näitleja Sanjay Dutt istus 18 kuud vangis süüdistatuna pommiplahvatustes osalemises, oli vaid Thackerayl võimu teda välja osta. Oma kultuursetes eelistustes on ta konkreetne: hindi filmid ja Michael Jackson on okei, aga Valentinipäeva pidustused ajavad ta marru. Lubab selle järgmisel aastal ära keelata.

Thackeray ei ole kunagi lugenud raamatut. Tema jaoks on filmid ja multikad. Ta tunneb end mugavalt piltide ja action’iga, ideedega mitte. Hämmastav, kuidas sedavõrd väiklane inimene kontrollib sedavõrd suurt linna.