Punakene tegutseb

27 päeva India päikese all. Juba, eks? Mõnikord, kui Sofiaga ennelõunal rõdul istume, kõrvus linnasumin, silmad päikesest vidukil, rõdupiirdeaukudest paistmas tükikesed järvest ja puudest ja pea kohal sinine taevas, on hetkeks tunne, et oleme hoopis kusagil Vahemere ääres. See oleks jumalik. Ärgata iga päev Vahemere päikesesse, vaadata rõdult üle kirjude katuste merele, või kasvõi rohelistele küngastele või kasvõi kitsukestele tänavatele. Tunda vastvalminud pirukate lõhna... Olgu, olgu, aitab küll :) Mõeldes, et teil seal pole niipea üldse võimalik rõdul särgi väel jäätist süüa, on meil isegi hästi. Vähemalt seni, kuni kuumus ei murra. Ja isegi kui inetutel katustel kuivatatakse pesu ja sorteeritakse pähkleid ja pirukad siin üleüldse kuidagi ei lõhna. 

Laupäeva õhtul sõime kakao kõrvale aga ehedas Ameerika stiilis õunakooki ning šokolaadi-kreekapähkli-apelsinikreemikooki. Peen. Palusime need kaasa pakkida Sunny's restoranis, kuhu pärast kesklinna kuulsaima pargi külastust keha kinnitama siirdusime. Park oli suur ja hoomamatu, kord kasitud, kord kui mahajäetud, hea et tulema saime ja auto üles leidsime - meelerahu asemel tundsime pigem väsimust ja tüdimust. Järgmine kord valmistame endid paremini ette. 

Aga Sunny's - nooh, singi-koore pirukas oli enamvähem nagu päris, meekastmes kanatiivad väga head, importsealihast medaljonid täitsa paras suutäis (kaste siiski natuke liiga alkoholine!), veisestroogonov kannatas ka kenasti alla neelata (natuke närimist siiski tahtis saada) ja kookidest ma juba rääkisin. Neil polnud ka viga. Ega nad ei oska ju läänemaailma roogasid teha, aga tublid, et vähemalt püüavad. "Päikselist" ma meie restoranikaardilt maha ei tõmbaks. Issand, vahel ma mõtlen, et kui palju on Sofia oma lühikese elu jooksul pidanud kohvikutes ja restoranides käima. Ma isegi ei oska oletada - 80 korda? 100 korda? Rohkem? Igatahes on tal asi juba ammu täiesti käpas.

Aaa, et kes see Punakene on? See on Punamütsike, Sofia uus favoriit! "Emme, loe Punakene juttu", või siis lihtsalt "Punakene juttu" - seda palvet kuuleb ikka mitu korda päevas, enne uinumisi siis jutustan ka. Vastutasuks kuulen vahel, kuidas laps püüab ise jutustada stseeni vanaema voodi ees. Peene häälega: miks sul on mimmad? Jämeda häälega: aga sellepälast, et ...." :))

Lisaks sotsialiseerus Sofia ühel õhtupoolikul naabertorni kaksikutega, kes on India inimesed ja umbes 2,5-aastased. Nad pidavat kusagilt juba tundma üht heledanahalist Sofiat, nii et võtsid meie mudilase kiirelt omaks. Sofia neid justkui ka. Näis, mis edasi.

Täna tuulasid meil kaks tundi tube mööda ringi koristajad, ema ja tütar. Põrandaid oskavad nad pühkida vaid ühe teatud tüüpi imeliku luuaga, akende pesuks tahavad saada puuvillaseid lappe ja ütleme nii, et puhtusest on neil natukene erinev arusaam. Diskuteerida ka eriti ei saa, sest inglise keelt nad ei mõista. Vaatame, vaatame seda asja ...