Elamusi igasse päeva

Ükspäev mõtlesin siin, et sarnaselt meile on ka vaade meie akendest läbi teinud kannapöörde. Kadrioru madala korruse vaikelu väikeste puumajade, vanade puude ja akna all asetseva müüriga on asendunud vaatega üle suure kihava linna, üle taevalaotuse, üle järvekese. Hommikune kirgas päike laseb kõigel selgesti paista, pärastlõuna toob endaga üha tiheneva vine, õhtutunnid saadavad punase päikesekera kiiresti looja, misjärel mattub me vaade pimedusse ja süttivad kaksiktornide edevad helesinised tulukesed.

Kõige mõnusam on istuda suurel rõdul kella poole viie ja poole kuue vahel, mil päevapalavus on järele andnud, silmi vesiseks ajav päike mähkunud vinesse ning mahe tuuleõhk sahistab mu käes olevat ajalehte. Kuna Sofia sellest idüllist veel päris täpselt aru ei saa, ei esine selliseid pärastlõunaid just ülearu tihti. Kõige ilusam on meil aga siis, kui õhtust linna katva hallika vine kohal värvub taevas roosaks ning punetav päike alustab laskumist silmapiiri taha.

Kohalikud ajalehed on omapärane lugemine. Näiteks panevad nad filmitutvustustes kirja ka kulminatsioonid ja lõpplahendused ning enesetappude puhul ei jää diskreetsuse hõlma alla ei inimeste täisnimed ega nende õnnetud lood.

Kuna laupäeval algas Shankranti festival (http://www.karnataka.com/festivals/shankranti.html), kaikus reedene päev ohjeldamatust trummipõrinast. Ime, et Sofia päevaunest üles ei virgunud. Aga nagu näitas hilisem õhtu, on tema uni kiiduväärselt häirimatu. Või väsitas õhtune sõit südalinna hiina restorani ta sedavõrd ära? Igatahes ei keeranud ta vist külgegi, kui enne südaööd magamistoa vannitoas boiler lõhkes, korteri pimedaks lõi ning põranda suunas helde veejoa jooksma lasi. Lõhnaküünlavalguses keeras hooldusmees püksid üles ja peatas pahiseva vee. Hommikul olime rõõmsad, et meil on veel kaks vannituba.

Kuid sellega asi ei piirdunud. Koidikul vastu pühapäeva kuulsin läbi une tuttavat veepahinat kabineti vannitoast ja lükkasin Taago teki alt välja asja lahendama. Sai lahendatud, aga boiler on ikkagi puruks. Kas neid tõesti ei tohi soojas hoida, vaid peab pärast iga kasutust välja lülitama? Muud seletust leida ei oska ja seegi tundub jabur. Nüüd on meile jäänud Sofia tulevase vannitoa boiler ja seda püüame kuidagi säilitada. Vast annab uus nädal asjale seletust ja ehk mõne uue boilerigi.

Samal hommikul oli Taago veel ühe intsidendi peale teki alt väljas nagu välk. Nimelt tõusis Sofia enne meid üles ja ma lubasin tal märja mähkme kööki prügikasti viia. Ta naases kahe mustaks kõrbenud röstsaiaga, mille ma eelmisel õhtul prügikasti visanud olin. Ega laps ennast nälga ei jäta.

Kuid laupäeval korraldasime perekondliku väljasõidu park - botaanikaaeda ja McDonalds'isse. Pakkuge üle, kui suudate! :))) Muidu polnud viga, aga päikse käes hakkas palav ning kõik tahtsid meid pildistada ja katsuda. Lõpuks põgenesime nagu loomad. Peaksin Sofia rinnale kinnitama sildi - Please do not touch! Photo -  25 (Palun ära puudu! Foto 25 ruupiat). 

Mäkki sattusime aga seetõttu, et palusime endid kohvikusse, kuid kui autojuht ka burgerirestorani välja pakkus, arvasime, et sobib, vähemasti saab sealt jäätist. Saigi, 90ndate eurotekno valjude krapsakate helide saatel.