Sellest võib isegi aru saada, et neil ei pakuta poes termomeetreid müüa. Aga et silmameigieemaldajat on võimatu leida?! Õnneks suutsin tohutu kribu-krabu seast välja kaevata täispuhutava basseini, mille Sofia jaoks rõdule sättisime. Veedame seal ju isegi rohkem aega kui "päris" õues. Kuigi jah - ka päris õues on nüüd basseinid vett täis. Ma vist ootan ära suvekuumuse, enne kui end karastama lähen :) Ehk saavad ka jaapani teismelised ühel päeval aru, et riietega ujuma minek ei ole maailma kõige hügieenilisem ajaviide.
Basseini uhatava vee pahina kõrval on viimastel päevadel väga palju olnud kuulda helikopterihelisid. Taago viis läbi mitu vaatlust ja järeldas kõikide nende lähenemiste, seisakute, laskumiste, maandumiste ja kaugenemiste põhjal, et ilmselt sõidukoolitused sõjaväelastele - kopter oli igavene suur ja ebaökonoomne. Ja keerutas paksu tolmu üles siinsamas meie maja ja järvekese vahel. Kui aga muud pole, siis hele mootorsae inin kusagil läheduses täidab õhku konstantselt. Loojuv päike toob kosutava vaikuse ...
Ma ise olen tegelikult neljandat päeva tigeda nohu küüsis. Jah, mulle juba öeldi, et on omaette anne suveleitsakus nohu üles korjata. Aga siin ta on. Kolm päeva viletsat enesetunnet, lõputut aevastamist, kipitavaid silmi ja kurku, nuuskamist ja verd. Täna võib öelda, et haiglane läige mu silmades on asendumas lootusrikka säraga ja saan ehk nädalavahetusest teiste inimeste kombel osa.
Kolmapäeval olime Sofiaga kahekesi kodus, Taago lendas juba koidikul Mumbaisse väga tähtsale kohtingule. Küsisin Sofialt, et mis me täna sööme, ta vastas: "Magustoitu!" No ma juba olen öelnud, et ega ta ei ole rumal tüdruk. Ja tõepoolest, üsna agaralt proovime me kohalikke jäätiseid (lahtiselt müüdav on eriti hea), küpsiseid, kooke ja puuvilju. Siinne spetsialiteet on muidugi piimast ja suhkrust valmistatud maiused. Eile õhtul jõudis asi isegi nii kaugele, et Taago tassis koju suhkruroogu - ka hea magus ja mahlane asi, mida lutsutada. Me siis kõik lutsutasimegi. Eile lõunal aga, tõbine ja tusane, leidsin ma, et mina ei oska mitte midagi lauale panna ja läkitasin Taago naabruskonna ketihiinakasse Beijing Bites (armas nimi). Sofia igatahes sööb hea meelega nende kliistrisarnast suppi, nuudleid ja muidugi kõiki magustoite.
Ja last but not least - postkasti tuli esimene mu tellitud ajakirjadest - veebruarikuu särtsakas ja kirglikkust täis Marie Claire. Ning kaanel - oh seda üllatust - India ihaldusväärseim mees, näitleja Hrithik Roshan :P On ju valentini - ja romantikakuu. India naiste jumalus on siiski õnnelik pereisa ja lisaks veel kaksikpöidlaga. Üllatused värskes MC-s aga jätkusid. Tõeliselt jaw-dropping artikkel oli ühe Kambodža hõimu kombest ehitada teismelistele tüdrukutele isiklikud armuhütid, kus nad vabal valikul kohtuvad erinevate poistega seni, kuni leiavad paarilise, kellega kogu eluks kokku jäävad. Paariliseotsingud algavad juba 13-15aastaselt, kui neiu isa on viitsinud hüti ehitada. Mõnikord noored lihtsalt räägivad, mõnikord läheb asi ka kaugemale. Ja kui peaks juhtuma, et valik sai ikkagi vale ja sünnib ka beebi, kuid on olemas noormees, kes tüdrukut päriselt armastab, siis ta abiellub tüdrukuga ja võtab ka lapse enda hoole alla! Kas te teadsite sellest midagi?
No comments:
Post a Comment