Öödiskod, piimad ja küpsisemullid

26ndal on Vabariigi päev. Saime maja mänedžerilt patriotismist nõretava e-maili, kus tal oli hea meel sel puhul kõiki elanikke paluda kell 8:30 lipuheiskamisele, hommikusöögile ja järgnevatele sportmängudele. Vabariigi päev my ass! Nad tähistavad seda juba mitu päeva. Ühel ööl ärkasin kell viis selle peale, et õuest kostus väga valju kohalikku inisevat muusikat - ikka naishääl, trummid, meeshääl, kile kisakoor jne. Kord läks väljakannatamatult häälekaks, siis veidi eemaldus, nagu kõlaritega auto oleks ringi sõitnud. Tont teab, kust see täpselt tuli, aga iga järgnev laul oli täpselt samasugune kui eelmine. Sofia õnneks päris ei ärganud, aga vähkres ja hädaldas läbi une, et tema ei taha poti peale ja et emme otsi tantsutita (ajakirjas kaks last tantsisid). Vastu hommikut uinusime taas.

Trummidega seltskond tosserdab naabertänavail ringi peaaegu iga päev, täna oli nende igikestev rütm põrgulikult vali. Pidasime plaane, kas annaks rõdult kuidagi neid millegagi tabada või juhttrummari jalust maha saada. 

Ega öögi helge olnud - Sofia seedetegevus andis endast kaks korda märku ja kui me siis keset ööd, nagu silgud rivis (lapse tungival palumisel), uinunud olime, kõlas pärast kella kuut hommikul reibas uksekell. Piimamees, kelle me olime igaks hommikuks tellinud, tuli oma kaupa tutvustama. 1,5 % - 4,5 %. Taago valis 3% piima ja edaspidi loodetavasti poetatakse need kotikesed meie ukse taha diskreetselt. Pärast piimameest hakkasid taaskaikuma tuttavad Bollywoodi (?) rütmid-ininad - ma pean vist midagi uimastavat-tuimastavat õhtuti sisse võtma hakkama. 

Ennelõunal sotsialiseerusime õues siis jaapanlastest naabritega, väikse Taito ja tema emaga (kelle nime ma ei suutnud meelde jätta, palun et ta selle üles kirjutaks). Esimest korda täheldasin, et Sofia on oma asjade peale natukene kade. Kulminatsioon saabus, kui Sofia oli väravavalvuri käest mängimiseks saadud palli liumäe kõrvale ootele jätnud. Märganud Taitot seda haaramas, röögatas meie printsess valju kriiskava häälega liumäe otsast: "Iia pall!!!", ise meelehärmist puhisedes poisi suunas küünitades (Iia tähistab Sofiat) :D

Olen veel täheldanud, et Sofia väga naudib oma iga päevaga suurenevaid verbaalseid oskusi. Viimasel ajal ei jäta ta kasutamata võimalust öelda, et "emme käis trennis" või "issi ka käis trennis". Seda nii siis, kui kumbki uksest siseneb kui ka näiteks niisama lõunalauas. Mis seal salata, eelmisest esmaspäevast saati olen ma meid mõlemaid ülepäeva sinna trenni ajanud ka :) Eriti tore on koju tagasi jõuda, kui Sofia uksele jookseb ja ülevoolava emotsionaalsusega karjatab: "No tele!"

Kui ta lifti piiksumist või ukse paukumist kuuleb, ütleb ta enamasti: "mingi onu tuli". Lõunal maiustasin küpsisetükiga, kui Sofia teatab: emme näts suus! Näita mulli! Leides arbuusist seemne, asetas ta selle taldrikule aga tõdemusega, et "kont". Nojah, lapsed ei ole rumalad. Ammugi mitte Sofia. Siinkohal meenub üks mu lemmikumaid lastelaule "Kuula ikka väiksemat" ... ta mõndagi teab, tal silmad on peas ja kõrvad on head....

PS: Papaia on siin palju maitsvam kui arbuus, see meeldib meile kõigile ja soovitan tulla seda proovima.