Mantri Square, täpid ja teatav kohanemine

Pool 9 hommikul katkestati meie mõnus unine idüll teatega, et autojuht on kohal. No väga tore. Aga tal tuleb oodata. Meie päevad ei alga eriti palju enne kümmet, kui pole just kusagile sõitmist, nagu näiteks Taagol homme enne kukke ja koitu. Kuid 10:45 olin ma vupsti autos, kaasas pikk nimekiri eluks vajalikest esemetest, ja lasin end viia Mantri mall'i, linna suurimasse kaubakeskusesse - kui juba, siis juba. Olin ära mitu tundi ja naasesin koju mõneteistkümne kotiga ja 9000 ruupia võrra vaesemana. 

Ega siin ei ole ostukeskustes nalja - parklasse sisenedes vaadatakse üle nii auto kui selle pagasiruum, keskusse sisenedes palutakse avada käekott, mistahes poodi astudes võetakse lahkesti käest ära kõik teiste poodide ostukotid, väljudes küsitakse sageli näha kas tehtud oste või tšekki. Kui lisada võrdlemisi ajakulukad ja vaevalised kaardimaksed, on möllu kui palju. Aga vähemalt saavad inimesed tööd - autopiilujatena, kotivalvuritena, tšekikontrollijatena, parkimisautomaadist pileti ulatajatena, liftis nupuvajutajatena, toidupoe kassas ostude kottitoppijatena jne. Lisaks tundub neil alati ka abilisi olema. 

Toidupoes on keeruline. Kaubavalik on 95 % teine ja enamasti ei tähenda see võluvalt teistsugust. Pooleliitrised ja kas ühe päeva või kaks kuud säilivad piimad, võõrad kalad, valged leivad, riiulite viisi tundmatuid tangaineid ja maitseaineid ... riisi ja muid põhitange saab soovi korral omale kühvliga hiigelsuurtest puuanumatest ise tõsta. Aga noh, õnneks leiab ka tuttavlikku. Tegin õhtuks kanakastet ja vist esimest korda siin korteris sain kõhu korralikult täis :) Aa, autoga sõites näeb väga palju huvitavat - täna silmasin asutust nimega Riiklik põllumajanduslikult tähtsate putukate amet. Kodukvartalisse sisenedes silmasin ehitustandri prügises servas päeva ajal karjatatavaid lehmi, kellest üks parajasti kilekotti sõi. Jumala eest. Rohtu pole seal kübetki. Mul tuleb selliste teadmistega lihtsalt elada.   

Kõik, kes meie pere tervislikule seisule kaasa elavad – tänase seisuga tundub, et tuulerõugeid siin korteris ei ole. Sofia täpikesed on endiselt tillukesed, palavikku pole, ninaeritis on kadunud ja köha ka sama tegemas. Ärkas täna rõõmsana ja vaimustas meid oma tavapärase sarmi ja taiplikkusega. Õhtul sugesime ta igatahes lõpuks ometi duši alla. Minul on täppe igal pool ja igasugust sorti. Nagu Taago ütleb: „sulle maandub kärbes ja juba on lööve“. No Eestis vähemalt nii hull see lugu ei olnud. Sofia viimaste päevade lemmiklause on aga: „natukene kuum on alles“ (söögilauas siis) :)  Tõin talle täna plastmassist tooli, liivakastikomplekti, rasvakriidid ja karbi kohalikke legosid. 12 euro eest rõõmu kui palju.

Kuid ma ise raatsisin vaevu end kabinetti arvuti juurde meelitada – elutoas põlevad küünlad ja laual on kohalikud Marie Claire ja Vogue. Mäherdused vahvad indialiku touch’iga kosmopoliitsed üllitised! Ja maksavad vaid 75 ja 100 ruupiat. Vaikselt – vaikselt hakkan end siin inimesena tundma. Kuid ainult Eestiga seonduvat nostalgiat maha surudes. Kuid hei – esimesed eestlased külastavad meid juba kalli koduvabariigi aastapäeva paiku! Jõudke, oh jõudke te pärale! Selleks ajaks igatseb teid isegi Taago. PS: Finnairi piletid Tallinn – Delhi – Tallinn maksavad praegu 497 eurot.