Meie kuues õhtu Bangalores. Emotsioonid tahavad veel settimist. Esimese hooga tahtnuksin hüüda: appi!, aga ma usun, et mõne aja pärast ma enesele enam nii abitu ei tundu. Inimene kohaneb ju peaaegu kõigega. Vähemalt olid inimesed valmis meile keset laupäeva kaabel TV ja keset pühapäeva interneti paigaldama, võttis see aega, mis ta võttis. Siinkohal minu tervitused maakler Hidayath Mohamed’ile, kes mitte ainult ei aidanud meil leida üht linna parematest korteritest, vaid aitas korraldada nii eelmainitud kui ka igasuguseid teisi eluks vajalikke asju. Ja – kes kinkis mulle esimesel päeval fuksiaroosa siidist sari! Ma luban seda kanda, kui külla tulete!
Meie ise saabusime siia uskumatule maale ööl vastu 5. jaanuari Lufthansa Boeing 747 äriklassi pehmetel patjadel. Kui lisada hotelliöö kesk Frankfurdi avaraid välju ning värskendavad joogid-suupisted lennujaamade business lounge’ides, polnud teekonnal üldse viga. Sofia oli ka väga asjalik ja laitmatu reisija. Aga kõik, kes on lastega pikemalt reisinud, teavad – reis koos lapsega on sellegipoolest topeltväsitav. Minugi üks lemmikhetki meie teekonnal saabus siis, kui neiu Sofia oli lõpetanud hiliseks veninud kolmekäigulise lõunasöögi desserdi (täidetud profitroolid vanilje – ja šokolaadikastmega), oma voodiks tehtud toolil paljaid sääri välgutanud, tekipretensioone esitanud ning lõpuks magusasse unne vajunud. Just nii kauaks, et mina sain muretult pikutades ära vaadata filmi „The Kids Are All Right“. Ma ei tea, mida Taago vaatas, ta oli minust liiga kaugel. Le Meridien, meie hotell esimeseks kaheks ööks, oli niiske ja indialõhnaline. Uhke ja sõbralik sellegipoolest. Sofiale toodi meetripikkune valgeks värvitud metallvarbadega voodi ja ma kuramus unustasin seda isegi pildistada. Esimesel hommikul (keset päeva) ärgates aga avastasin, et minu kodumaa pakases paberkuivaks tõmbunud käed ja nägu olid juba peaaegu täitsa siidised. Kui meeldiv. Taagole on Meridien sagedaste külastuste tõttu praktiliselt konspiratiivkorter – igatahes arvas ta, et meid olla natuke veider selles näha :)
Esimesel õhtul viis Hidayath meid korterit vaatama. Sõit kulges tipptunnil (18:30 – 20:30) kesklinnast lennujaama suunal kogu oma värvikuses ja häälekuses – rikšad, rollerid, bussid, autod, võrrid, askeldavad kohalikud, koerad, tänavaäärne kaubandus. Oli äärmiselt meeldiv jõuda lõpuks kõige selle keskelt suure värava taha, millest sisse sõites leidsime end sõna otseses mõttes oaasis. Rahu, vaikselt sahisevad puud ja vulisev vesi.
6. jaanuarist alates elame Bearys Lakeside Habitat - nimeliste kaksiktornide Omega - nimelise torni 11. korrusel. Meil on viis tuba, viis rõdu, kolm vannituba ning majapidamisrõdu koos teenijaruumidega. Meie kohal on veel 13 korrust, neist ühel ühiskasutatav jõusaal ja väike saunakompleks. Köögis on 24 sahtlit, 17 kappi ja 4 riiulit – see on ainus ruum, mis mu jaoks siiani on hoomamatu ja seega ka korda seadmata. Tahaksin siinkohal tervitada korteri äärmiselt sümpaatseid omanikke, dr. Nayak’it abikaasaga, kes on spetsiaalselt meile ostnud siia kaks televiisorit, ahju, lasknud paigaldada kaks konditsioneeri, arvutilaua, toonud nõusid ja voodipesu. Jajah, ei pruugi olla lihtne leida linu 185 cm laiale voodile. Mis on kahjuks kivikõva :)
Torne ühendavas fuajees on retseptsioon nagu hotellis ja sealt nad aeg-ajalt helistavad või tulevad ukse taha midagi küsima või kokku leppima. Minu arvates on Taago vähemalt kolmel hommikul voodist uksekella peale üles karanud. Mõnikord paneb ta kellanupule sildi – „palun koputa, laps magab“.
Vaatamata kaksiktornide ülimale elitaarsusele on nende ehituskvaliteet veel imelikum kui Eestis buumi ajal kombeks oli ja väljanägemiselt annaks neile mitu aastat vanust juurde. Ehkki asume rahuliku piirkonna tupiktänavas 11. korrusel, saame õhtuti ja öösiti osa nii uljamate liiklejate poognatest, hiliste uitajate pulbitsevast energiast kui ka koerte ühendkooridest. Hommikul algab poistel kriketimäng. Aknad ei pea midagi. Aga küllap me varsti ei pane kõike seda enam tähelegi. Ja ikkagi on ju mõnus astuda mõnele rõdule, kus on alati soe, ning lasta päiksekiirtel pisut põski paitada. Elutuba meeldib mulle ka, ja hakkab veel rohkem meeldima, kui sinna vaip tuleb.
Väga - väga ootan ka meie järele lennutatavat pagasit, kuid India bürokraatiale omaselt selgus alles kohale jõudes, et vältimaks meie varanatukese pealt 38% maksu maksmist, tuleb ikkagi organiseerida residencial permit (midagi elamisloa sarnast). Senikaua seisab meie 2,46 kuupmeetrit Tallinnas laos. Varsti mu süda murdub, kui pean jätkama vaatamist, kuidas vähemalt pool Sofia meelelahutusest mahub ühte LEGO karpi. Õnneks on kaasas plaadid tema lemmiklauludega ja ka kõik kaisuelukad. Väga – väga ootame ka päeva, mil Taago lõpuks saab kohaliku pangakonto, sest enne ei ole ka palgapäeva. Õnneks saame homme omale auto ja autojuhi. See tähendab, et on võimalik sõita korralikku (niivõrd-kuivõrd) toidupoodi, kaubakeskusse, parki, järve äärde. Ümberkaudsete tänavate floora, fauna ja ettevõtluskultuur käib minul veel üle mõistuse.
Kohalikku aega elasime sisse nelja päevaga, kuid järsuvõitu kliimamuutus (ma arvan vähemalt) tõi Sofiale väikse köha ja mingi voolava eritise ninasse (muid nohu tundemärke pole). Eile pärastlõunast tänase lõunani oli ta ka palavikus ja kui silmasime pisikesi punaseid täpikesi ta säärel, hakkasime kahtlustama tuulerõugeid. Kahtlustame siiani. Kurk hakkab korda saama, eks siis peagi selgub, kas täpikesed, kasinam söögiisu ja keskmisest suurem tundelisus tähistavad rõugerajakaid või mitte. Taago igatahes lükkas oma hädavajaliku Chennai reisi ühe päeva edasi, et meile ihu ja hingega abiks olla. Olge teiegi mõttes meiega!
Ikka mõtteis seal, Teiega :))
ReplyDeleteNonäedsasiis:D Saidki kribamisega alustatud! Igaljuhul jube kaua oodatud ja jube hea meel lugeda! Jääme ootama sagedasi sissekandeid siit tänasel päeval vihma ja lobjakasse uppuvast Eestist.
ReplyDeleteJa piigale vaprust kublakatega võitlemisel:)