Paar nädalat tagasi otsustasin(me) end taas kokku viia hiina kulinaariaga. Üks minu lemmikuid. Seekord päris sümpaatne ja viisakas koht – nõud ja road muudkui ilmusid ja kadusid, kuni etendus läbi sai. Kui juba siis juba ja me ei hoidnud end väga tagasi – Taago vaatas menüüd nagu, jah, peaaegu nagu hiina keelt, mistõttu mina ennast valla lasin ja kiiresti igasuguseid asju tellisin. Igat rooga ühe eksemplari ja kaht neist palusime koju kaasa pakkida, nii et päris ümmarguseks me end ei söönud. Mu valikus olid selge leem juurviljade ja pardilihaga (Sofia lemmik), kanapelmeenid, taignas kuldseks praetud hiidkrevetid, nuudlid kanaga, pekingi part (esmakordne ja ehkki huvitavalt serveeritud koos köögiviljade ja magusa kastmega paberõhukese leiva vahelt, polnud päris ootustele ja telekast nähtule vastav), iirise-kreekapähklid jäätisega ning datlipannkook jäätisega (magustoidud on Hiinas väikesed :( ). Maja poolt pakuti alustuseks vürtsikaid värskekurgi – ja kapsatükke (nagu ikka) ja pärastpoole jasmiiniteed täpselt nii kaua kui tassikestes vähegi ruumi oli. Viimaks laekusid lauale traditsioonilised õnneküpsised (väga head) ja minu küpsise sees olev paberiribake teatas, et minu jaoks avanevad uksed elu erinevates valdkondades. Midagi enamat ei oskakski soovida :)
Mõned päevad hiljem juhtus see, mida nagu enam ei jaksanudki oodata ega loota – Taago sai endale selleks aastaks elamisloa (ma isegi ei tea, mitu korda ta käis seda taotlemas, enne kui kõik lõpuks sobis). Veel uhkema kui möödunud korral ja seekord saab Peeter olla Peeter Kilter. Tänu Taago uurimistööle selgus, et meil Sofiaga pole elamislubasid tegelikult kunagi vaja olnudki. Kui me ei viibi riigis korraga rohkem kui kuus kuud. Aga mitte keegi mitte kunagi seda meile ei öelnud. Niisiis jätsime me endid sellest möllust kõrvale. Jäi ära ka jant abielutunnistusega. Osa dokumente tuli vaid ringi teha, meid välja jätta.
Ühel päeval helistas naabrinaine ja pakkus, et kui on tahtmist, tulgu me vaatama väikeste laste muusikatundi, mis hakkab nüüd kolmapäeviti meie majas toimuma. Ma ei ole just niisuguste ürituste fänn (mu piinlikkuslävi on väga madal), aga seltskonna ja vahelduse mõttes otsustasin Sofia kohale vedada ja nüüd oleme me juba kaks korda käinud. Üks keskealine hollandi naine Yoos teeb seda ja kohe ametlikult. Nagu ikka – „laulvad“ loomad-klounid, muusikariistad, salmid, laulud, rütmid, ringmängud. Ise heleda häälega terve aeg lõõritab. Kõik muidugi inglise keeles. Esimesel korral oli Sofia väga umbusklik, kuid teisel korral austas üritust juba omapoolse kaasategemisega. Vaid vahel kurtis, et tema enam ei jaksa. Osalejad on kõik enamvähem ühevanused tüdrukud ja üks neist on Brasiilia päritolu 3,5 aastane Sofia (!), kes Sofiale kohe meeldima hakkas – kah heledapoolse patsiga. Viimane tund lõppes (tänu kahele emale) lausa magusa piimaga tee ja kodutehtud keeksiga. Mis meil viga seal käia.
Keeks keeksiks, aga mina võtsin nõuks 24. veebruariks esimest korda elus kaneelirulle teha. Ega siin ei ole saada värsket pärmi, suure vaevaga leidsin kaks karbikest kohalikku kuivpärmi. Kuidagi sain taigna valmis. Olin mõelnud ta rõdule sooja päikese kätte kerkima panna, aga pärastlõunaks kadus päike ja kerkis tuul. Siiski oli rõdupõrand kõige soojem koht ja seal ta paisus. Taignarulli meil muidugi siin ei ole. Olude sunnil läks käiku pooleldi täis liitrine Bacardi pudel, Taago osavate käte all. Ja rullid valmisid. Muist sõime 23. õhtul ära, ülejäänud lahenesid meie ja mõne ligisattunud inimese kaasabil järgmisel päeval ära.
Nagu ma juba sada korda kurtnud olen, ei ole siin linnas lihtne nädalalõpuks meelelahutust leida. Kui söömine välja arvata. Siiski siiski suutsin ma möödunud laupäevaks tuvastada ühe kunstikompleksi – galerii, muuseum, poeke ja õues veel suur hulk käsitööga kaubitsejaid. Silmitsesime India moodsat kunsti, klassikalist kunsti ja ürgse väljanägemisega hõimukunsti. Täitsa tore. Lapsega muidugi mitte nii tore. Vaatamata kaasasolnud vankrile tuli teda ikka üksjagu karjatada. Kuidagi märkamatult olen ma hakanud maalikunsti huviliseks. Eriti tore on hulkuda galeriides, kus töödel ka hinnasildid küljes, ning kujutleda, kas ja millised neist piltidest tulevasse koju võiksid sobida. Mulle meeldib see tunne, et ma võiksin sealt midagi päriseks kaasa võtta. Muuseumides jääb see põnevus ju ära, väljapanek on täielikult kättesaamatu. Mis galeriidesse puutub, saab Eestis samaväärset kunsti palju odavamalt. Kui mõni pilt väga südamesse poeb, tasub muidugi kaaluda. Sel korral juhtus aga nii, et teel autosse silmasin ehte- ja kangamüüjate vahel üht maalidega meest ja vähem kui 5 minutiga olin saanud ilusa Ganesha pildi omanikuks. 6 euro eest. Täiesti ilus väike maal. Sobilik mälestus Indiast. Lähen kindlasti tagasi.
Sofia joonistus, mis sai ka tema sünnipäevakutse pildiks:
Muidu on meil siin arbuusi- ja viinamarjahooaeg. Marjad on väiksed ja väga magusad, arbuusidel pole ka viga, kuid näiteks Ukraina suguvendadele jäävad nad ikka kõvasti alla. Imelikul kombel on ilmad läinud järsku väga kuivadest väga niiskeks. Juba hommikul on väljas 30 kraadi ja parema meelega liigutada ei tahaks. Kujutlege siis ette joogatundi – mu riided on niisked esimese viie minutiga. Teeme kõik, mis suudame, et tubadesse veidi jahedust ja värskemat õhku saavutada, ent jooga jaoks on ikka lämbe. Pulss läheb kergesti üles ja vahel puhin nagu kuival kala. Kes ei tea, siis enne, kui saab hakata õigel kombel joogat praktiseerima, tuleb lihased tugevaks treenida. Seda me siis praegu teeme ja mõnikord ma mõtlen, et ma suren. Olete sedagi vist juba kuulnud. Aga muidugi püüame me jõudumööda proovida igasuguseid poose – algaja lihtsalt ei suuda neid kuigi kaua säilitada. Ja eile ostsin ma ka kaks joogaraamatut – tahan rohkem teada ja üks neist oma värviliste piltidega saab olema hea abimees Indiast eemal viibides. Ning vana tõde – ikkagi tuleb päevas juua kaks kruusi rohelist teed. Soojalt või külmalt, sidruniga või ilma. Meeldigu või mitte :)
PS: Olen eelmise treeneri Rohitiga viimasel ajal mõne e-kirja vahetanud ja ühes naljaga pooleks mainisin, et kui siiakanti satub, tulgu öelgu Sofiale tere. Ei arvanud eales, et ta seda tõsiselt võtab. Eile õhtul sain kirja, kus ta küsib, et kas ta tohib laupäeval Sofiat vaatama tulla, kui siinkandis tundi annab. Millised mehed siin on!!! :D
No comments:
Post a Comment