Aasta tagasi kõlasid meie majas laused nagu "Emme luul tüdluk, Iia väike."või "Iiakene, mis sa teed! Iiakene, ei tohi lammutada!". Nüüd ei jõua neid elutõdesid ja tarkusi ära kuulata ja isegi "kurat" on vahel keelele lipsanud. Võib öelda, et väiksest rüblikust on Indias suur preili kasvanud.
Päev algas kingituste avamisega, neid saabus isegi Eestimaalt, ja kui põrand on suuremaid ja väiksemaid põnevusi täis, kes see siis hommikusöögist hoolib. Ülejäänud päeva käis sünnipäevalaps vastikult askeldavate - küpsetavate- laudakatvate vanemate vahel ringi ja kurtis aegajalt meelteheites, et tema lihtsalt ei jaksa ära oodata, millal külalised tulevad. Õnneks neid ikka ajapikku tuli (mõned olid kahjuks kodus tõbised) ja meie hoolega küpsetatud õuna-kaneeli, toorjuustu-mascarpone ja kaneelirullikoogid said üksmeelse tunnustuse osaliseks. Kui viimased külalised olid lahkunud, sadas kahe joogatunni vahepeal sisse Rohit, käes suur kilekott kingitustega, õitses ja säras, musitas Sofiat ja läks jälle, kaasasokutatud koogid näpus. Laud on ikka veel jooke ja suupisteid täis, põrand kinke ja kingipabereid täis, Sofia ikka imeilus oma värvilises kleidis...
Homme varavalges lendab Taago Chennaisse, sealt ülehomme Mumbaisse ja koju alles reedel. Meie katsume tublid tüdrukud olla ja kogu selle kingikoormaga toime tulla.
palju õnne! ja sa ise oled oma värvilises kleidis ka väga ilus :)
ReplyDeleteAitäh, aitäh :)
DeleteMa siin ikka vaatan, et Sofia hakkab välja venima:) Et kuhu on kadumas meie armas titekas? Nüüd juba päris piiga moodi tegelane, sihvakas ja puha ning varsti tuleb Taagol hakata poisse kaikaga eemal hoidma:) Nii see aeg läheb...:)
ReplyDeleteAga käevoldid on vähemalt enamvähem alles :)) Kuid sul on õige tähelepanek, üle päeva taban end märkamas, kui pikaks ta on veninud ja kuidas voodi on jalgu täis. Ja mul on nii veider mõelda, et see pikkade koibade ja pidurdamatu suuvärgiga väike neiu ja too 2009. aastal sündinud beebi on üks ja sama inimene...
ReplyDelete