Ma lihtsalt uppusin paberisse

Mõtlesin, et mis siin enam öelda, aga Indiast möödunud kolmapäeval meie uude korterisse saabunud kastid mõjusid nii inspireerivalt, et siin ma nüüd kirjutan. Niisiis. Pärast nädalast lennuretke ümber maakera jõudsid Tallinnasse tosinkond kasti, mille olime oma Indias kokkupakitud varanduse seast välja valinud. Miks ainult tosin? 

Sest meie limiit oli viis kuupmeetrit lennukiga või jumal teab kui palju laevaga, kuid kuna india kolijad toppisid meie kastid mingisse 400-kilosesse puukasti, andis see mahule nii palju juurde, et lõpuks tuli kokku 6,7 kuupi. Ja mitte ainult puukast - kogu pakketegevus oli niivõrd paberimahukas, hoolikas ja hõre, et kaste tuli kindlasti palju rohkem kui tarvis. 

Olime ju arvestanud, et saame oma asjad augusti jooksul kätte. Aga ei läinud ka seekord kiiremini kui 2011 alguses Indiasse kolides, kui ootasime asjade kättesaamist poolteist kuud. Ju siis India puhul käibki nii. Seekord kulus nädalaid, et rehkendada logistika ümber nii, et tähtsamad kastid tulevad lennukiga ja vähemtähtsad laevaga. Aga lõpuks nad tulid, meie väljavalitud kastid, meile isegi üsna sobival ajal (olime just uude koju sisse kolinud) ning tolmuimeja ja esikumatt saabusid veel pealekauba. Meie kerkinud kulme nähes korrutas Sofia veel hiljemgi:"Aga seda esikuvaipa me küll ei palunud, ega?" 

Nädal tagasi hakkasin siis keset kaunist päeva kaste lahti pakkima. Üks stiilinäide rubriigist köögitarbed ehk mida suutsid nad mahutada ühte väiksemasse kasti, aga siiski kasti: 1 väikse piimakannu, 3 kruusi, 1 kausi, 1 pannikaane, 1 saumiksri anuma, 1 teksad, 1 siidpluusi, 1 teekannu. Ja uskumatu hulga paberit. Kui ma nende kümne kastiga lõpetasin, oli mu ümber rohkem paberit, kui ma kunagi näinud olen. Mõni kauss või klaas on vähem väärt, kui oli nende ümber mähitud paberihulk. Väikese plastmassist mõõtekannu olid nad pakkinud kolme suure paberlehe sisse, nii et see näis nagu liitrine kohvikann. Paksus paberis saabusid isegi õhukesed plastikust kuivainepurgid ning odav sidrunipress, mis ei purune isegi asfaldile loopides. Nad ei tee vist plastikul ja klaasil vahet. Teisalt oli triikraual ümber vähem paberit kui odaval kruusil. Hmm... 

Meie ülejäänud kraam läks teele Chennai sadamast, edasi Singapuri ja peaks optimistlike eelduste kohaselt Eestisse jõudma 20. oktoobril. Ootame, mis meil muud üle jääb. Ja loodame, et Somaalia rannikul midagi kahtlast ei juhtu. 

Aga jah, pärast enam kui kolme kuud vanemliku hoolitsuse all elamist (meie Sofiaga saabusime Eestisse mai lõpus, Taago juuni lõpus) alustasime 7. septembril jälle iseseisvat elu. Meie majast ühele poole jääb kesklinn, teisele poole meri, kolmandasse külge Pirita promenaad ja neljandasse Kadriorg. Taago saab järgmisel kuul esimese eurodes palga ja Sofiast saab lasteaialaps. Kui nüüd mina endale ka töökoha või mõne muu kasumliku rakenduse leian, on paigas. Seekord on tõesti kõik kõik uus septembrikuus!

Põnevat sügist kõikidele ja tulge külla!

Olen vahepeal üritanud ikka natuke üles märkida Sofia kavalusi ka:

Vanavanaemale:"Issil on väikesed nibud!"

Saadab ära vanatädi:"Tšau, Aseri kiisu!"

"Nullkümmend kolm."

Laulab Kuressaare bussis:"Pissi pissi mu sõbrake nüüd, kaka, kaka mu sõbrake nüüd..."

Märkab mu jalas uusi varbavahesid:"Oo, kui uhked kingad sul on!"

"Mul tekkis sihuke mõte, et lähme täna jäätist sööma. Kõigepealt vopsame lifti ja vajutame "parklakorrus"!"

Mamma räägib, et tema ka vahel unustab asju. Sofia küsib, miks. Mamma (81) ütleb, et ta on nii vana inimene. Sofia:"Sa ei ole vana, sa oled tubli tüdruk."

Ühel päeval on kõigil uutmoodi nimed: Freddikas, Peetrikas...

Vanatädi- mis sa Saaremaal tegid? Sofia - mängisin. Kellega? Sofia: Saaremaa tegelastega!

Vanatädi: Kas ma tohin su koogi ära süüa? Sofia: Väga tubli. Ütleks ma selle kohta.

Lähevad võõrasemasid istutama. Sofia:"Lähme emalille istutama."

Arvab, et minul on 19 ripsmekarva...

"Ma kuulen juba oma issikese bussi vuhinat!" (Taago on teel Tallinnast Rakverre)

Taago buss läks Viitnal katki. Sofia telefonis:"Kas ta siis sõitis kivi otsa või?" Ei. "Kas mingi äpardus juhtus siis?"

Hommikul voodis Taagole:"Sul on nii karvased karvad. Karu on ka karvane. Sa oled nagu karu."

Istub eelmisel õhtul Indiast tulnud Taago süles ja sööb:"Hea, et sa meile tulid."

Käib vanavanaema, vanaema ja tädiga surnuaias. Vaatab õhtul vanaisa poole ja ütleb:"Vanaisa, me panime sulle küünla!"

Tüütab kõiki lamba äraarvamise mänguga. "Arva valesti, kes see on!"

Jalutame mu kooli taga tammikus. "Emme, sa õppisid siin koolis, kui sa olid väike poeg."

Uute pidžaamapükste kohta:"Ma mõttes mõõtsin, et ei mahu."

Vaatab Saaremaal telefonitraati hoovi kohal:"Sinna saab pesu kuivama panna."

Tahab käia ATV-ga sõitmas:"Vanaema, lähme ettevaatega sõitma!"

"Vanaema, magustoitu süüakse pärast rasvast toitu."

Vanavanaema kohta: Vants on vanavanaemane.

Telefonis:"Noored lähevad täna Talinasse." (hääldus muutmata)

Ostsin kollase küünelaki. "Oi, millised küüned sul on. La-La värvi!" (kollane teletups)

Vanatädile ühel päeval."Noh, tulid oma kallikest vaatama või?"

Tutvub vanaema lasteaias neljaaastase tüdrukuga. Tüdruk küsib ka Sofia nime, vastus: Laura Tjorven Šimpans.

Potil istudes lausub sageli midagi sellist, et: "Varsti kuuled justkui õues sajaks vihma või keegi kastab tomateid."

"Nii mõnus on vanaemal-vanaisal külas käia rohkem kui Indias!" (ehk - Eestis meeldib rohkem kui Indias)

Vinnab jooksuratast trepist üles ja puhib:"Trenn teeb tugevaks!"

Söögilauas:"Ah vanaisa, jäta sina oma Lible naljad!"

Tõmbab kaltsunukk Nupsi patsid pealaele kokku ja küsib:"Emme, kas Nupsi patsid saab ka timosenkosse panna?"

Osutab Taago õhupüstolile:"Emme, sellega tehakse "kutt" tuvile!"

Leiab uued sokid:"Oi kui ilusad ja puhtad! Kas need on poest ostetud?"

Saaremaal, vanaema ehe kaelas, mehed nagu ei märka. Järeldus: "Mehed on ehitatud pimedaks naiste ehete suhtes." (KAS EI OLE MITTE TÕSI? :DDD)

"Issi jaksab mind tassida nagu vits vette."

Sai täna pähe liblikakujulise juukseklambri:"Vaata, kas ma olen uhke nüüd või... nagu linnapreili või?"   

 

Singapuri-Kuala Lumpuri pildid!

http://www.flickr.com/photos/iluotsija/

Ratastoolis Indiast minema

Esmaspäev, 6. august oli meie viimane päev Indias. Hommikul tuli Astha viimast korda meiega joogatama, aga mina ei saanud joogatada, sest jalad olid paistes ja muhkus. Niimoodi ma küll oma viimast päeva ette ei kujutanud, aga paremat võtta polnud kuskilt. Läksin oma tuttava dermatoloogi visiidile, sest pidasin ärritatud sääri tema kompetentsi kuuluvaks. Saabusin koju antibiootikumide ja kurguloputustinktuuriga, valuvaigistavaid tablette polnud kuues lähikonna apteegis, lõpuks sai autojuht need kesklinnast ja ka teise nime alt. Kuna mul muid kaebusi ega põetud haigusi polnud, kahtlustas arst ilmselt siis mingit bakterit või pisikut, kes võis näiteks suu kaudu sisse põigata. Mina põikasin korterisse tagasi jõudes kohe diivanile nagu kästud ja asusin tegema soolakompressi. Varaseks õhtupoolikuks korraldas Bremah naabertornist kena teejoomise koos suupistetega ja seal diivanil lesides oli mul hea meel, et olime vaid meie, tema ja Susan - vahetult enne 20tunnist reisi niisuguseid jalgu omada tekitab paraja stressi ja viib peomeeleolu. Igatahes oli see oleng päeva parim osa ja vähemasti on Bremah meiega ühel meelel, et India ei ole elamisväärne riik :) Ka nemad peavad kolimise plaane, aga kui meie tulime lihtsalt ja loomulikult tagasi koju, siis nemad otsivad uut elukohta gloobust keerutades. Äkki Tai? Äkki Austraalia, kus nad enne Indiat elasid? Küllap me sidet peame ja asjast kuuleme. Susan jääb vist veel kaheks aastaks ja tema ei ole kunagi eriti nurisenud. 

Ülejäänud õhtu kulges mul diivanilt Taagole juhiseid jagades, aga pakitud meie neli kohvrit said. Korterit sündsalt üle anda me aga ei saanudki, sest omanikul polnud ikkagi võimalik läbi tulla. Siiani ei ole ta teinud ka ettepanekuid puruksistutud tooli ja rikutud lauaplaadi suhtes :) Deposiit, mis tal tagasi maksta tuleb, on iseenesest vägev, umbes miljon ruupiat. See ei lähe muidugi meie isiklikule arvele. Paraku.

Öine lennujaam. Kuna mul ei olnud soovitatav oma jalgu koormata, istusin pots maha ja jäin ootama, et mulle ratastool toodaks. Jah, päriselt. Väga VIP oli saada sõidutatud esimese klassi check in'i (seda küll mitte ratastooli tõttu) ning hiljem läbi kogu lennujaama. Passikontrollis saime veel viimast korda kogeda kohalike mitte nii teravat mõtlemisvõimet, kui vähemalt viis meest kogunesid, et vaielda ja väidelda selle üle, kas minul oleks ka sel aastal pidanud olema elamisluba nagu mullu. Sest riigist lahkudes tuleb elamisload lennujaamas ära anda. Tegelikkuses pole mul seda luba kunagi vaja olnudki, aga kõik seda ei teadnud ning nüüd, kui me juba lahkumas, oli neil vaja selle üle kaubelda. Kohe pikalt. Karjusin ratastoolist eesti keeles, et nad ahvid on ja vigast inimest koju ei lase. 

Ratastoolimees ootas, kuni me lounge's aega parajaks tegime ning kärutas mind siis lennukile. Taago pakutud 30 ruupia peale vedas aga suu krimpsu - 30 rupees, what happened, sir? Et mis siis nüüd juhtus. Jultunud näss :D Aga miskit ta juurde sai, sest miskit veel taskus oli. 

Saabusime äriklassis, lahkusime äriklassis. Selline kena korrapära. Ja hea, et nii oli, sest ma ei tea, kuidas ma muidu selle lennu üle oleksin elanud. Nüüd sain end vähemasti pikakssirutatud istmel kerra tõmmata ja mitut moodi jalgu sirutada. Taago pärast ütles, et ta ikka mõne korra piilus teki alla, ega mu jalad mustaks ole tõmbunud :D Frankfurdis olin ma enda teadmata broneeritud elektriautole, mida koos mõne India vanainimese ja karkudega tütarlapsega ootama asusime. Nõndaks siis, sain ka selle asja ära proovida. Taago muidugi ka tänu minule :) Spetsiaalbuss viis meid ühest terminalist teise ja üleüldse seiklesime lennujaama telgitagustes, isegi eraldi turvakontroll oli. Järgmine elektriauto sõidutas meid värava juurde, kust me juba omal jalal lounge'i tuterdasime. Taago lükkas mulle kaks tugitooli kokku ja ma magasin poolteist tundi nagu laps. Siis nõudsin viinerit, puuviljasalatit ja pajarooga. Mõnus. Jupp aega enne kokkulepitud kellaaega kõlas üle ruumi: reisija preili Monica Raud tulgu nüüd vastuvõttu. Selge, auto ootab :))

Viimane pingutus enne Eestimaa pinnale jõudmist. Viimane lend. Stjuuardess oli väga osavõtlik ja tühja rea puudumisel turistiklassis pani mind istuma üle kolme äriklassi tooli, nõnda et ma sain jalad kenasti välja sirutada, tõi mulle vett ja jääkompresse. Kiitsin teda väljudes. Kus ootas juba noormees ratastooliga :D Would you like to ... alustas ta lauset, ma ütlesin, et jah, eks ma siis istun. Jalad olid nagu pakud, pingul ja läikisid roosakalt. Kole ebamugav oli ja hirmsasti tahtsin juba abi saada. Perearsti nõuandeliinilt soovitati mul Eestisse jõudes kohe Merimetsasse infektsionisti vastuvõtule minna (tädile teispool toru tundus see bakteriaalne/reaktiivne artriit) ja nii me tegime. Uuriti ja juureldi ja põhimõtteliselt oleks ka antibiootikumidega koju lastud, aga pidasin siiski targemaks haiglasse jääda, et nad saaks analüüse võtta ja minuga tegelda. Väga lahkelt võeti mind vastu. Ainult et kuna neil "puhvetit ei ole", pidi Taago Selverisse jooksma. 

Muidugi ma tahtsin pärast pikka reisi koju, aga antud olukorras ei oleks miski ega keegi mulle saanud suuremat kergendust pakkuda kui see mõnusalt jahe ja vaikne palat, füs. lahuse mähised, ning jah, isegi vereanalüüs ja tilguti. Ma olin vähemalt hoole all. Ja magasin kaheksa ja pool tundi nagu karumõmm. 

Hommikuks olid muhud säärtel tagasi tõmmanud ja paistes pahkluud ei tekitanud samuti ebameeldivaid aistinguid. Hurraa. Tilgad mõjusid hästi. Kohtusin uue arstiga ja tegime plaani, et jään veel päevaks ja ööks, et ta saaks mu järgmisel hommikul üle vaadata. Ma ei mäleta, millal ma viimati ühe päeva niivõrd tegevusetult veetsin. Kõik, mis ma tegin, oli ajakirjade lugemine, muusika kuulamine, kolm korda päevas söömine ning ravimite manustamine. Ahjaa, jalamähistele pigistasin ka pudelist soolalahust juurde. Üldiselt peab ütlema, et see päev mõjus mulle väga lõõgastavalt, ehkki hinge hakkas pugema kerge rahutus mitte midagi tegemise pärast. 

9. augusti hommikul sõitis kohale Taago, tasus mu eest 144 eurot (haiglas on isegi mõistlikum ööbida kui hotellis, sest süüa saab tihemini ja lisaks tohterdatakse võimalikke hädasid) ning viis mu koju. Koos koti ravimitega. Ja lubadusega arstile, et tulen nädala pärast ennast näitama. Sofia sõna otseses mõttes kiljus minut aega, kui ma uksest sisse sain. Krõõt tuli koju! (aeg-ajalt ma olen miskipärast Krõõt). Me polnud 19 päeva teineteist näinud. 

Diivanirežiim aktiivse elu asemel ei ole muidugi mingi unistus, aga vähemalt olin ma Eestis tagasi. Ja paranesin iga päevaga, kuni tekkis seisak ja ühel kenal päeval läksid muhukesed säärtel jälle kõrgemaks ning pahkluud ümaramaks. Arst ütles, et oligi kaks varianti - kas paraneb ruttu või läheb pikalt. Minul läheb siis pikalt. Diagnoos nodoosne erüteem. Tekitajat peaaegu võimatu välja selgitada. Uued analüüsid, kopsuröntgen, second opinion ja saatekiri reumatoloogile. Hüvasti Merimetsa, tere ITK. Õnneks on vastuvõtt juba 22. augustil. 

Pikutan praegugi diivanil, meresoolavees leotatud rätik ümber jalgade. Ja ütlen kõikidele laiskadele, et vahel on tore pikutada küll, aga enamik teisi tegevusi on ikkagi toredamad, eriti kui käes on suve viimased nädalad.     Haletseda pole muidugi otseselt vaja, sest suurepärast seltskonda on mulle jätkunud koguaeg ja mõnikord lausa suurtes kogustes ning toredaid sündmusi samuti. 

Näiteks täna käisid meil Saaremaal külas Taago ja Sofia Austraalia sugulased (tüdrukud olid õhtu lõpuks pea lahutamatud, neljakuused kaksikud kahjuks veel mängudest osa ei saanud), eile käisime siinsamas kiriklikul laulatusel ja õhtul pulmapeol (ma jätsin lihtsalt tantsud ja seltskondlikud mängud vahele :), neljapäeval Tallinnas pärast arstilkäiku ostsin omale kaks maani kleiti (põhjusega) ja elevant-jalgadele sobilikud Ecco rihmikud, esmaspäeval-teisipäeval oli meid siin majas kokku 12 (lisaks oma laiendatud perele Tallinnast küllasõitnud isa kahe väikese pojaga, kellega Sofial oli koos palju lusti ja tore hommikusöögilauas flirtida) ... möödunud nädalavahetusel pidasime sushist lookas ja malaisia delikatessidega pikitud laua ääres Mamma 82. sünnipäeva, teisipäeval vedelesime Kuressaare kohvikutes (parimad diivanid ja kõige soojem ilm on Kuursaali terrassil), tegime kodus India sööke jne ... ühesõnaga, ka magavale kassile tuleb teinekord hiir suhu. Aga väga pikalt küll enam magada ei tahaks, sest kes siis meile uue kodu sisse seab (kui selle peaksime leidma, pole veel leidnud), lapsega lasteaias käima hakkab (kui sellise asja leiame), mööda linna tööd otsima hakkab? Ja ega mu viis suvega tekkinud lisakilo ka ilmselt pikutades ära ei lähe ... 

Nagu aru saada, on juhtunud nii, et kõige toimekamal ajal pean mina olema võimalikult vähetoimekas. Hea, et on vähemalt sülearvutid ja wifi. Soovin siitpoolt kõigile head õunasaaki ja kauneid augustiõhtuid ning ärge unustage aeg-ajalt pea kuklasse ajada ja tähti vaadata. Ja muidugi pidulikku 20. augustit ka! 

Kahtlaste jalgadega läbi Singapuri ja Kuala Lumpuri

Singapuris on juba varahommikul väga soe. Kihutame lennujaamast kesklinna metrooga, kus ei tohi süüa ega juua ja kus iga teine reisija näpib ajaviiteks oma nutitelefoni. Ometi kohtab ühistranspordis harva kedagi, kes teiste kuuldes telefoniga lobiseks või mistahes muul moel teisi häiriks. Bugis'e peatusest tõttame jalgsi oma väikese Little India linnajaos tukkuva hotelli suunas. No sattus niimoodi, et jälle India. Seekord ainult ööbimiseks. Maja ja pererahvas on armas, tuba ootamatult pisike, kuid vähemalt puhas ja jahe ning nende kolme ööga harjub sellega väga hästi ära. Ikkagi oma koht selles kirjumirjus metropolis. Koht, kuhu on õhtul niii hea tulla. 

Poole kaheksaks õhtul oleme kutsutud õhtusöögile ühte mereäärsesse mereandide restorani. Võõrustajateks Indias meie naabriteks olnud Sylvia ja Tjun, seltsiks veel nõbud Taiwanist :) Päeva otsustame veeta paljukiidetud Singapuri loomaaias, kuhu peaks meie naabrusest viima ka spetsiaalbuss, aga seda lihtsalt ei tule. Krõbistame puuvarda otsa lükatud taignas krevetikesi, kalapallikesi ja kanapalakesi, joome veidi ebameeldivalt magusat jasmiiniga jääteed ning ootame. Iga mõnekümne sekundi tagant peatub nina ees mõni linnaliinibuss, sageli veel kahekordne, kuid ei ühtegi loomapiltidega sõidukit. Keerame näod mere suunas ja hakkame jalutama Marina Bay kanti, kus kõrguvad teada-tuntud Marina Bay Sands (laevakujulise katuseterrassiga ühendatud kolm kõrget torni, kus on hotell ja kasiino ja restoranid ja poed jne) ning Singapore Flyer'i nimeline maailma suurim vaateratas. Higipiisad jooksevad mööda selga alla. Minul vähemalt. 

Singapur on nagu Singapur olema peab - natuke nagu Euroopa, natuke nagu Aasia, õieti ei meenuta kumbagi ja on sel omapärasel moel väga tore. On palju kõrghooneid, kuid samas ka õhku, avarust ja vaateid. Pisut niiske ja udune, samas palav ja päikseline, meeleolult sõbralik ja helge, olemiselt jõukas ja moekas. Londonis jäi London Eye'ga sõitmata, otsustame nüüd kasutada juhust ja minna maailma suurima (165 m) ilmaratta pardale. Vaevumärgatava kiirusega teeb see üüratu ratas oma ringi ära ja näitab uudishimulikele linna, merel passivaid laevu, uut ja moodsat botaanikaaeda, idee poolest ka naaberriike, kuid kahtlen, kas ilmastikuolud kunagi selliseid vaateid võimaldavad. 

Pärastlõunases leitsakus jalutame üle Helix Bridge'i, mis viib vaateratta juurest Marina Bay Sands'i juurde ja on üks isevärki metallnikerdis. Päeval kiiskab päikese käes, õhtul sädeleb tuledes. Teispool lahesoppi sinetavad südalinna pilvelõhkujad, kui möödume lootoseõiekujulisest kunsti- ja teaduse muuseumist, tikksirgetest palmidest, Louis Vuittoni veest kerkivast esindushoonest, veeäärsetest kohvikutest ja ... peab ütlema, et Singapur on tšill. 

Ka tagasi hotelli läheme jalgsi, niivõrd atleetlikud oleme. Aga siis küll kähku duši alla ja taksosse. Jõuame rannarestorani minutipealt. Hoopis võõrustajaid tuleb veerand tundi oodata :) Aga nad on ootamist väärt, sest õhtusöögist kujuneb tõeline söömapidu. Saame osa erineval moel valmistatud vähemalt kuut liiki mereelukatest alates beebikalmaaridest (küpsetatud krõmpsuks ja krõbedaks nagu seakamar, maitse ka sarnane) kuni tšilli - ja piprakastmes suurte krabideni. Muidugi on seal hiidkrevetid, kalad ja muud toredat. Taago klaas täitub alalõpmata kohaliku õllega (sarnaneb alecoq premiumiga) ja kõhud üha paisuvad. Ainus must plekk meie reisil on mu säärtele tekkinud veider lööve. 

Teise päeva hommikul liikleme linnriigi põhjaossa, et osta välja oma Kuala Lumpuri rongile broneeritud piletid, mis mingil idiootsel põhjusel tuleb jaamast välja osta hiljemalt reisile eelneval õhtul (interneti teel seda teha ei õnnestunudki). Meiega viimaks tegelema kutsutud vähe kõrgem rongifirma töötaja on libeda jutuga ning teab Eesti kohta, et on külm ja naised on ilusad. Näed siis. Raudteejaam jääb õnneks vaid lühikese taksosõidu kaugusele loomaaiast ja seal me peagi oleme. Loomad on toredad ja aed ise väga kaunis ja lopsakas, ei mingeid puure, aeg-ajalt vaid klaasseinad. Kosutame end mahlajäätisega ning mitmetunnise jalutuskäigu lõpetuseks päris jäätisega (olete te saanud jäätist, kuhu on sisse segatud küpsisetainast?:) ja laseme end bussil ja metrool mereäärsete kõrghoonete juurde sõidutada. 

Istume varaõhtuses hämarikus Marina Bay kaldal, otse peakohal kõrguvate läikivate tornide all, näksime kaasaostetud hiina toitu ja imestame, kuidas meist möödub kümneid ja kümneid sörkjooksjaid. Kui muidu on linnapilt pigem asiaatlik, siis jooksjate seas on pooled valged. Ümberringi hakkavad süttima õhtused tuled, kui kõnnime ümber lahesopi Marina Bay Sands'i suunas, juba tuttavate palmide alt läbi, jooksjatest mööda, õhtustest nautlejatest mööda, piki meeleolukat promenaadi kuni ühe restoranini, mille punutud diivanil istet võtame ning Colat ja Singapore Slingi (kuulus kohalik kokteil) tellime. Istume ja vaatame tuledes torne teispool vett. Ilus on olla. 

Tornide teist külge saab imetleda veidi eemal, kus nad otse jõe kaldalt üles kerkivad. Mööda pimedat vett kruiisivad turiste täis jõelaevukesed. Väliterrassidelt kostub rahulolevat suminat ja kõlinat ning ümber nurga kostub veeäärselt lavalt pidulikku muusikat - lapsed astuvad seal Singapuri sünnipäeva puhul mingi kavaga üles. Minu lööve läheb hullemaks. Ei sügele, aga näeb välja nagu sadakond paistes sääsehammustust. 

Singapuri lõunaosas on saar nimega Sentosa Island, mida ühendab maismaaga nii autotee, jalakäijate promenaad, magnetpadjal rong kui ka köisraudtee. Sinna minnakse meelt lahutama. Universal Studios pakub oma filmidest inspireeritud teemaparki, lisaks on üles seatud rohkelt muid atraktsioone, restorane, hotelle, poode jne. Meie aga, väsinud kahepäevasest linnamaratonist, suundume joonelt mere äärde, randu on seal kaks. Kõhutame pisikesele saarekesele ehitatud vaatetornide äärtel kosutavas-lõõgastavas tuules ja vaatame, kuidas lähenevad tumedad vihmapilved. Tunne nagu oleks puhkusel. Sahmakas paduvihma tabab meid hetkel, kui oleme katuse all valimas, millisest viljast pressiitud mahla sooviksime. Indias proovimata jäänud suhkruroomahl jääga valmistab väga meeldiva üllatuse. Väikse vihmasabina saatel sööme ka leemes hautatud searaguud ning malaisiapärast nuudlirooga, et siis vihma lõppedes patseerida järgmisse randa, kus otsustame ette võtta ka supluse, olgu siis vesi naftane või mitte. Terve selle aja jooksevad saarel ringi aga kohalikud noored, kes tunduvad olema laagris, vähemalt on eri gruppidel eri värvi särgid seljas ja aktsioon käib lakkamatult. Sealhulgas veidrad võistlusmängud (ka suuga merevee toomine). Magnetrongike viib saarelt otse teispool veeriba asuvasse ostukeskusesse ja sealt varume pikaks rongisõiduks kaasa veidi reisimoona, sh toredaid kohalikke munakooke (egg tart). 

Tuttav metrooliin viib meid risti läbi varahommikuse Singapuri Woodlands'i, kust väljuvad rongid Malaisiasse ja Taisse. Rong sellepärast, et nii näeb ka tükikest Malaisiat ja me mõlemad oleme lennanud juba tülpimuseni. Vagun on jahe ja veidi päevinäinud, kuid kuuetunnine reis läbi palmiistanduste ja kaootiliste külakeste möödub täiesti talutavalt. Tore on tukkumise vahepeal silmad avada ning jälgida seda võõrapärast väga vähe tsiviliseeritud ümbrust, kuhu ma poleks arvanud, et niipea üldse satun. 

Sentral Kuala Lumpur. Suur ja sagimist täis rongide, metroorongide ja jumal teab veel mille kohtumispaik. Kuala Lumpur on endale ehitanud nii metroo kui magnetpadjal rongi, lisaks muidugi bussid ja kindlasti veel midagi, mis praegu ei meenu. Paraku ei toimi need transpordivõimalused üksteisega just liiga suures kooskõlas. Igal juhul sokutame end metroorongile (mis on vähemalt kaks korda odavam kui Singapuris) ja tuleme välja mõned peatused hiljem KLCC jaamas, kaksiktornidest otse üle tee. Seekord on läbi lämbe pärastlõuna meil hotelli jalutada vaid umbes viis minutit. Peame vaid tornidest kuidagi mööda saama. Hiljem selgub, et sama teekonna saab suures osas läbida ka maa all. Sealjuures väga viisakalt ja meeldivalt. Samad sõnad võib öelda ka hotelli kohta, mis pakub igakülgset kosutust ja kõiki mugavusi kahele väsinud reisisellile nagu me oleme. Kogu oma luksuses on ta siiski odavam kui oli see lihtne ja pisike hotellikene Singapuris. Enne kui tuppa jõuavad minu tellitud kaunid ja suured nuudliroog ja karri, jõuavad toapoisid tuua veel puuviljataldriku. 

Pildistame õhtutuledes Petronase torne, hõljume läbi tornide all asuvast kõiki peeneid moebrände sisaldavast ostukeskusest Suria KLCC ning patseerime samas asuvas südalinnapargis, kus värviliste purskkaevude show'd saadab Titanicu oh kui dramaatiline tunnusviis. Kusjuures pargis on spetsiaalse kattega rada jooksulembestele! Nii nad seal pimedas ja palavas lõunamaa õhtus lippavad, romantiliste laternate valgel. 

Uus hommik leiab meid aga maa alt, näpus Starbucksi latte ja kakao, suundumas Hiinalinna viivale rongile. Nimelt viib kõige eluks vajalikuga varustatud avar tunnel meie hotellist üle tee paiknevast hoonest otse kaksiktornide ostukeskusse ja sealt metroojaama. Hiinalinn on vaid mõned peatused eemal, kuid moodsa ja laitmatu südalinnaga, kus torn tornis kinni, seda kanti enam kõrvutada ei saa. See on juba midagi hoopis kaootilisemat, lohakamat, rahvarohkemat ja aasiapärasemat. Ilmselt ei lahku keegi Kuala Lumpurist Petalingi tänaval käimata, nii trügime ka meie end läbi selle hiina kaupa ja toitu müütava tänava. Oodatud eksootika ja põnevate suveniiride asemel leiame eest aga lõputud read "Gucci, Fendi, Burberry" jne kotte, ridiküle, püksirihmu, rahakotte ja teisi aksessuaare. Odavaid T-särke, läikivaid hommikumantleid ja natuke muud kila-kola muidugi ka. Oeh. Nojah. Siiski rõõmustame võimaluse üle osta kaasa kohalikus stiilis kuivatatud ja meega magustatud sealiha (õhukesed ja meie meelest ülimalt maitsvad õhukesed lõigud), mida nüüd Singapuris elav naabrinaine meile ikka Indias pakkus. Samuti on tore puutiku otsast süüa melonit ja kärtsroosat draakonivilja. Nõnda jaksame teha paar tiiru ka sealsamas asuvas Central Marketis (keskturg), kuhu on vist küll koondunud tuhandeid suveniiri- ja käsitöömüüjaid. Midagi malaisiapärast on üsna raske leida, sest nende ahtakesse kultuuri on ennast seganud ka hindud ja hiinlased ja kõik see siis on üks kompott.  Ahhaa, poleks oodanud, et nii palju on moslemeid, kuid rätiga naisi liigub ringi ohtralt. 

Mu kannad ja pahkluud annavad küll juba tunda (nagu hiljem selgub, mitte viimaste päevade ohtrast kõndimisest), kuid mahutame päevakavva ka Bukit Bintang'i - šoppajate paradiisi ehk ostukeskustest pungil piirkonna. Aina mugavamaks läheb - sinna viib meie hotellist 10-minutiline otsetee tänavate kohal kõrguva koridori näol. Ühel vanemat ja soliidsemat sorti kaubakeskusel on vist 14 korrust ja 900 poodi (enamus mõttetu kaubaga), see ajab isegi minu üsna kiirelt sõgedaks ja lahkume ummisjalu. Üldiselt ei pane ma tähele, et Kuala Lumpuris hirmus soodne osta oleks nagu ma kuulnud olen. 

Viimane päev. Sööme pargipingil krõbedaid wontoneid ja kaya'ga (kookosmoos) täidetud pannkooke ning ma märkan, et pahkluud on veidi paistes. Lisaks mu lööbele. Selge, et pean jalgadele rohkem puhkust pakkuma. Arsti ei taha siiski otsima hakata, kuna Indiasse jõudmiseni ei ole enam palju aega jäänud. Seal nagu tuttavam ja mugavam. Teeme väikse visiidi lähedalasuvasse kohaliku käsitöö keskusesse, mis on väga kena ja viisakas paik, ning ostame koju kaasa veidi kingitusi ja maja eest puuviljapoisilt kohalikke puuvilju. Ta on väga hakkamist täis vaatamata puuduvatele esihammastele. Värskeltpressitud õunamahl, eine hiina restoranis ja üks poekülastus hiljem oleme tagasi hotellitoa kosutavas rüpes. Ärkan öösel kangete ja pakitsevate jalgade peale, kuid jään uuesti magama. 

Pühapäeva lõunal viib kiire ja mugav rong meid Sentral Kuala Lumpuri jaamast lennujaama, kuid kuna tegemist on Air Asia ehk odavlennuga, tuleb meil leppida eraldi terminaliga, kuhu sõidame rongipeatuses juba ootava mugava bussiga. Eluolu ja protseduurid selles terminalis ei ole just kõige sujuvamalt korraldatud, aga viimaks jõuame siiski veidi enne lendu kohvikusse maha istuda. Saame veel 15% hinnaalandustki, kuna viimasest allesjäetud sularahast jääb veidi puudu :) Kunagi varem pole me ka pidanud pika tee jalgsi lennukini minema ega loomakarjana lennukisse sissepääsu ootama, aga ellu satub igasuguseid kogemusi. Las nad siis olla. Vähemalt jõuame viperusteta tagasi Indiasse. 

Mis sai mu jalgadest, kuidas me Indiast lõplikult lahkusime ja Eestisse naasesime - sellest peagi järgmises postituses.  

Päev täis pappkaste ja segaseid tundeid

Täna sai teoks nädala suursündmus - meie maine vara pakiti kastidesse ja viidi minema. 38 kasti ja erikujulist moodustist jäävad ootama meie riigist lahkumist, sest enne meie äralendu ei või ka nemad teele asuda. Vist esimest korda Indias oldud aja jooksul nägin, et inimesed teevad midagi efektiivselt, suhteliselt kiirelt ja vilunult. Tervitused Raffles Movers'itele! Esmalt saabusid kolm pakkijat ja ülemus, päeva jooksul hõljus uksest sisse veel kaks tüüpi (olime eelmisel õhtul teinud panused - Taago pakkus 12 pakkijat, mina 7). Tegelikult ei läinud kuigi palju üle viie tunni ja seal sees oli ka lõunapaus. Ilmselt oli asi ka meiepoolses heas ettevalmistuses, kuid mulle meeldis väikeste tumedate meeste töö isegi rohkem kui nende eestimaiste kolleegide panus meie Eestist väljasaatmisse. Ja pakkimisteipi ei lõigatud mitte noaga, vaid küünega :)

Pärast kolijate lahkumist ei osanudki muud teha kui teleka ette maha sadada ja autojuhi toodud hakka nuudleid sisse ajada. Nüüd läheneb kellaseier kiiruga südaööle ja mul on järgmise nädala reisiplaanid alles pooleli. Rääkimata küünte lakkimisest. Ühesõnaga sõidame me ju ööl vastu esmaspäeva Singapuri ning sealt neljapäeval Kuala Lumpurisse. Ja kui Singapur on enamvähem paigas, siis Kuala Lumpurist ei tea ma just palju. Õnneks on meil alles üks läpakas ja internet, vahel mõtlen, et kuidas inimesed enne neid elatud ja toimetatud said. Tõepoolest. Absoluutselt kogu eluks vajalik info tuleb sealt. Isegi hästi, et reisil hakkab meid vist saatma vaid üks nutitelefon. 

Tunne on veider, sest veel paar aastat tagasi, isegi aasta tagasi oleksin ma päev enne säärast reisi olnud varbaotsteni põnevil. Jaa, ma väga tahan neid kohti näha, kuid ilmselt eriliste asjaolude tõttu pole mu hing saanud veel vaimustuda. Me oleme nüüd ju nädala kahekesi ära olnud, missioon siin on peaaegu täidetud ja südames tahaks tagasi koju. Tagasi Sofia juurde. See oleks loogiline jätk, aga meid ootab ees üks nädal seiklusi - seepärast ongi tunded sees segamini ja üks pool tõmbab lääne, teine ida suunas. Loodan, et Euraasia maismaaosa lõunapoolseim tipp ja tema märksa odavam põhjanaaber pettumust ei valmista ning pakuvad piisavalt elevust, et koduigatsus liialt hõlma alla ei poeks. Nii ehk naa on see üks väga omapärane aeg meie jaoks. 

PS: Panin Sofiast üle jäänud kolmeka, mähkmed, pissipotid, kott-tooli ja plastikust jalapingid autojuhi jaoks valmis, et ta saaks soovi korral midagi endaga kaasa viia. Miskit kribu-krabu ka näpuotsaga. Ta laps sai just aastaseks (sel puhul tõi ta meile plekk-topsis kodutehtud maiust gulab jamuni, mis maitses hirmus hästi, palju paremini kui poekaup). Arvasin, et ta vaatleb asju ja otsustab siis, mida kaasa võtta. Aga kuna tegemist on siiski India inimesega, siis tassis ta kõik asjad kärmesti ja neile pikemat pilku heitmata tänulikult lifti. Eriliselt läks silm sätendama muidugi jalgratta peale. Nagu Taago pärast ütles - hindu ei jäta iial kasutamata võimalust midagi tasuta saada, kusagil, kuidagi, kellelgi ikka vaja läheb :)) Veidi sain rõõmustada ka naabri koduabilist, kelle lapsele läks kotitäis Sofia argirõivaid. Väga väga tore on anda, kui saaja nii siiralt rõõmustab. 

Nõnda siis. Kirjutan jälle, kui Aasiast tagasi oleme. 

Valmistudes lahkuma

Tere üle pika aja! 

Küll see suvi on kärmesti ja toimekalt läinud, kaks kuud Eestimaal möödas nagu naksti ja otsaga Indias tagasi. Tunnen rõõmu, et vaatamata väga heitlikele ilmadele sain siiski päris palju õues askeldada, kõndida, joosta, rattaga sõita, marju suhu pista, kaunist loodust jäädvustada, armsaid linnu mööda kolada, isegi puuoksi riita laduda. Neile, kellele näib kaks kuud muretut puhkust ebaõiglaselt pikk, võin lohutuseks öelda, et sinna aega mahtus ka keskmisest rohkem tüütut asjaajamist, plaanide tegemist, kalkuleerimist ja ettevalmistusi tulevaseks eluks. Kuidas me ka ei püüdnud, on Sofia lasteaiakoht siiani küsimärgiga, sobivat korterit silmapiiril ei ole, autot ei ole, oma tulevasest töökohast minul aimu pole, raha on ka Indias. Nii et kõik jätkub samas vaimus. 

Mis on äärmiselt kena, on see, et terve selle aja on neiu Sofia saanud veeta vanavanemate ja muude lähikondsete hoolitsevas rüpes ja tema pärast pole pidanud hetkekski muret tundma. Üks pikk ja ilus ning rahulik suvi sellele palju-palju reisinud lapsukesele. Siinkohal kõige soojemad tervitused Saaremaale ja Virumaale! Meil ja Sofial on teiega vedanud. 

Aga oh kui teistmoodi oli seekordne tulek. Kahekesi. Teadmisega, et see on viimane kord. Et see ei kestagi neli kuud. Et tuleb hüvasti jätta India ja India koduga. Esimene päev oli kõledavõitu ja tühi, suuuur korter ilma ringikeksiva lapseta, vaid tema mänguasjadega täidetud vaikne tuba, tolm, tuul akende taga. Aga siis läks askeldamiseks, toad said korda, kõik need lelud-raamatud-pusled-pliiatsid viimse detailini sorteeritud ja kokku pandud, pallid ja hobused tühjaks lastud, puhtad rätikud nagidesse, teekann tulele, pesu masinasse, kottide viisi imelisi oste seina äärde, värsketele kookospähklitele kõrred sisse, joogamatid maha ja - polegi kõige hullem :) Jäänud on veel kaks ja pool päeva, et tühjendada, sorteerida, nimekirjastada ning hinnakirjastada magamistuba, Taago tuba, elutuba, köök ning kaks vannituba, osta viimased ostud ja valmistada end vaimselt ette laupäevaseks kolimismölluks. Koos vahvate india kolijatega ;))) Imetabane. 

Kolimine on huvitav. Näiteks poleks ma muidu iial ette kujutanud, et meie lapsel on Indias jämedalt rehkendades vähemalt 3400 euro väärtuses maist vara. Aga ausalt, väga palju lihtsam oleks pakkida ilma kõigele hindu juurde mõtlemata. 

Kusagilt või kellestki lahkumine on alati vähem või rohkem nukker, sündmuse lõplikkus seguneb nostalgia ja mälestustega, ja mälestused on ju enamjaolt ikka positiivsed. Aga mul on hea meel, et me peagi Eestis tagasi oleme. Olles kord selle mõtte ja teadmisega harjunud, oleks pikemalt siia jääda üsna raske. Inimesed on vahvad, aga see linn ... selles linnas ei ole vist midagi, millest puudust tundma jääda. Päike ja soojus on mõnusad, kuid oh seda liiva ja tolmu, prügi ja õhusaastet! Korter on tõesti avar ja tore, kuid tunne on kui linnul puuris, sest siit minna ei ole õieti kusagile. Kohalik toit on soodne, aga kui väike on selle valik ja kuidas me oleme puudust tundnud eestimaistest maitsetest...Bürokraatia ja asjaajamine viivad mõistuse, millelegi ei saa kindel olla, elekter on pidevalt ära, rikkudes viimasegi koduelektroonika, vähesed asjad toimivad, vähesed inimesed suudavad oma ülesannetega toime tulla ... Ilmselt kuluks veel mitu aastat, et oma meeled selle kõige suhtes nüristada. Aga joogaõpetajast ja ülakorruse jõusaalist jään küll puudust tundma. 

Pean praegu lõpetama. Varsti jälle!   

Uudis, mis muutis suve

Palju õnne mulle nimepäevaks!

Nii. Eesti siis. Puhas ja karge. Siia jõudes tabas silm harjumatult rohelised maastikud. Nii rohelised, et kannatas vaevu vaadata. Ja neoonkollased rapsipõllud ja pidulikult valged õunapuud, võililleväljadest, tulpidest ja margareetadest rääkimata. Oskasime ikka uhkel ajal saabuda. Kui olin aklimatiseerumise nohust-köhast enamvähem vabanenud, tegin kohe ühe ligemale 10 km kõnni ning vaatasin põhjamaist loodust hoopis teise pilguga. Et kohe tee ääres on metsatukad, kuhu võib julgelt sisse astuda, muru, millele vabalt istuda, lilled, mida rõõmsalt noppida. Indias tunduks selline asi muinasjutt. Varsti tulevad veel marjad ka ja siis ongi Eesti tõesti nagu üks pisikene muinasjutt.

Esimesel juunil, kui olime end Sofiaga just Saaremaal sisse seadnud, tabas meid aga ootamatu uudis. Uudis, mida kõigi eelduste kohaselt poleks pidanud tulema. Aga mõnikord sünnivad otsused suhtkoht üleöö. Taago teatas, et tema töö Indias on lõppemas. Et 30. novembri asemel peame Eestisse naasema hiljemalt augusti lõpuks, kuid võib ka kohe, sest suuremaid tööalaseid pingutusi keegi temalt enam eeldada ei saa. 

Nii me siis kohanesime selle mõttega, seedisime seda, vaatlesime igast küljest. Esialgu oli tunne väga ärev ja segane, aga umbes nädalaga muutus mõte juba rahulikuks. Paratamatute asjade üle pole ju mõtet põdeda. Küpses plaan, et Taago lõpetab Indias oma asju nii palju, kui saab, tuleb siis Eestisse meile järele nagu pidigi sündima, ja seejärel sõidame kahekesi tagasi nii, nagu pidime sõitma kolmekesi. Sofial pole enam vähimatki põhjust pikka reisi ette võtta. Meie Taagoga tõmbame Bengalurus otsad kokku, joogatame viimased joogatamised treener Asthaga, anname oma varanatukese kolimisfirma hoolde, jätame hüvasti ... ja läheme reisile.

Ühest nädalasest Aasia reisist enne tagasi kolimist olime mõelnud pikalt, kuid andsime endale aru, et koos väikese lapsega tuleb teha palju kompromisse ning kui vähegi saaks, ei väsitaks last üldse sellise seiklusega. Ühtäkki on meil võimalik kahekesi teele asuda. See on tegelikult päris tore üllatus. Rõõmsaid üllatusi on veelgi. Augustis oleme palutud  Taago lapsepõlvesõbra pulma, Eesti reisi plaanivad selleks ajaks tema Austraalia sugulased (sh kolmeaastane tüdruk ja mõnekuised kaksikud poisid) ... oleks olnud väga kahju niisugustest sündmustest ilma jääda.

Ehk leiame sügiseks Sofiale lasteaia, selle ja kogu ülejäänud ümberasumisega on kahtlemata suvisel ajal kergem tegelda kui keset pilkast talve ... nii et mitmeski mõttes hea ajastus. Nõnda me siis suve nautimisega vaheldumisi oma Uut Eesti Elu sisse seadma asume. Loodan, et kivid ja kännud ei saa olema liiga suured. Oleme ju India muretu eluga päris ära hellitatud :)    

Föön näkku ehk kuidas me esimest korda Delhis käisime

New Delhi. Uus lennujaam on õnneks igati meeldiv ja tänapäevane, kui tuhandeil ruutmeetreil laiutav tõepoolest maitsetu vaipkate välja arvata. Kohvrid käes, varustame end lennujaamapoes hambapasta, Marie Claire ajakirja, kahe karbivõileiva, vee, mahla ja kuldses purgis Coca Colaga (loe: mina valin, Taago maksab). Ja taksot otsima. Taago jääb seisma ainsa lahtioleva autorendifirma juures, mina näen klienti kõrvalasuvas ettemakstud taksode letis ning tüürin vaatama. Miks siis mitte ettemakstud takso. 290 ruupiat (€ 4,1) ja sõit on meie.

Saan siis oma sõidu. Taksoks on palju päevi näinud lükanduksega junn, mille aknad avanevad paremalt vasakule ning juhi jalgade ja liikluse vahel on vaid sületäis juhtmeid ja veidi plekki. Noh, tüüpiline India takso, kuigi oleme ka paremaid kogenud (loe: sõitnud nt vanemat tüüpi Tata Indicaga :D). Juhi aknad on lahti ja aeg-ajalt pühib ta lapiga nägu ning alguses üritame ka tagumisi aknaid praokil hoida, kuid suuremat mõtet sel vist ei ole, kuna sealt näkku peksev tuul on kuum nagu föön. Ilma liialduseta. See õhk on nii kuum, et Sofia põsed muutuvad roosaks ja enamuse sõidust veedab ta Taago süles teise suunda vaadates. Kui oleksime Mumbais, oleksime juba autosse istudes läbimärjad olnud, ent tänu Delhi kuivale õhule (veel ei saja ka) õnnestub kössitada nii, et keha vaid vaikselt aurab. Väljas on 37 – 40 kraadi. Kus taksojuht pädevuse kaotab, tuleb appi nutitelefon ja õige pea oleme hotelli värava taga.

Peatuspaigaks olen ma valinud kuue toaga omapärase butiikhotelli vaikses elurajoonis. Mitte vaid seetõttu, et seda peavad prantslased (hommikusöögiks krepid!) ning et see on mõnusalt indiapärane – iga tuba eri piirkonna stiilis – Amarya Haveli on lähim viisakas hotell Hauz Khas Village’le. Viimatinimetatu on pisike tänavatepunt, mida ääristavad disaini-, antiigi-, käsitöö-, kitši- ja rõivapoed, galeriid, ateljeed ja mõned euroopapärased kohvikud. Lisaks ümbritseb piirkonda suur park ja varemed. Kuigi kaugel ei ole ka igapäevane käsitöö- ja toidulaat Dilli Haat. Nii et kaheks päevaks peaks tegevust jaguma, kui selle kuumaga üldse toast välja saame.

Saame. Enne aga jahutame end veidi oma Jodhpuri stiilis toas, joome kergelt jõulumaitselist suurepärast jääteed ning itsitame Sofia võrevoodi üle. See on tehtud peenest pambusest ja takunöörist ja tal on neli posti baldahhiini jaoks. Niisugust eksootikat juba Radissonis või Hiltonis ei leia. Ja noh, väikse antiikse kirjutuslaua peal on viimane Vogue.

Hauz Khas Village on täpselt väikse rikšasõidu kaugusel. Jälle föön näkku, seekord küll väiksemal võimsusel. Väga huvitav tunne on see siiski, kui varem pole kogenud. Village on vaatamata indiapärasele lohakusele, rippuvatele elektrijuhtmetele, kaootilisusele ja mõningasele hämarusele siiski päris põnev paik ringi kolamiseks. Muidugi soovime, et saaksime seda teha ilma kolmeaastase lapseta, aga soovida võib igasuguseid asju. Igatahes saab see kolmeaastane omale ühest võluvast butiigist kauni ja õhulise jumpsuit’i, kuid satub kassa juures kokku tundmatu lendava putukaga, kes teda käeservast väga valusasti hammustab. Pärast väikest draamat on käsi õnneks unustatud ja rohkem vaeva ei tee. Mina pääsen hammustusteta, kuid saan omale mälestuseks siiski armsa ehtekomplekti. Kell viis õhtul ronime üles linna kõige prantsusepärasema kohviku kitsast ja hämarast trepist. On aeg akusid laadida. Elma’s Bakery on sõbralik, romantiline ja austajatest  tulvil. On tunne, nagu viibiks suurel ja vanal verandal, mille ühes nurgas on valge klaver ja teises pagaritöökoda. Sofia valib omale kõige uhkema väljanägemisega koogilõigu, mis osutub puna-valge-pruunile välimusele vaatamata väga maitsvaks. Roosakas taimetee serveeritakse vanaaegsetesse lilledega tassidesse. Kogemata peamegi kellaviieteed. Tagasiteel põikame läbi luitunud ja vihmavaevas pargist, jäädvustame veidi aega seal aset leidvat spontaanset ja ekstaatilist kontserti/kogunemist/happeningi ja suundume tagasi oma havelisse.

Pühapäevahommik ei saaks palju kaunim olla. Meiega kooskõlastatult tuuakse lauale klaasid 6-7 sorti värskete puuviljatükkidega, värskeltpressitud maguslaimimahl, tee ja kohv, munad ja juustuga omlett, jogurt, röstitud leivad ja suurepärased moosid, mesi ja šokolaadikreem. Ning muidugi paberõhukesed pannkoogid. Kõik maitseb nii hea, et ütlen äärmiselt sümpaatsele ja vahva aktsendiga peremehele – merci beaucoup, c’est magnifique.

Varemete vahel on palav, õhk seisab. Tegemist on kellegi hauakambrikompleksiga, vaatega tumerohelisele kunstlikule tiigile. Turnime ja piilume akendest, kõnnime mööda kohtama tulnud paarikestest ja ühest lõbusast makiga noormeesteseltskonnast. Ükski trepp aga tiigi juurde ei vii. Läheme siis parki samast väravast, kust eelmisel õhtulgi ning peagi vaatamegi tõtt tähniliste hirvekestega, keda seal mitme traataiaga eraldatult peetakse. Peale ühe paabulinnu me rohkem kedagi ei kohta ning kuna kuumus teeb oimetuks ja Sofia kipub pidevalt sülle, peame mõistlikumaks hotellituppa naasta, koos tuppa tellitud jääteega mõistagi.

Tütarlaps kolmeaastane ei uinu ka seekord ja mõningase siesta järel tellime takso (konditsioneeriga Indica, kuna Sofia keeldub sõitmast millegi lennujaamatakso sarnasega ja temaga tuleb nõustuda), et sõita peremehe soovitatud hauakambrit ja parki nautima (Delhis on hauakambrid ja nende varemed vist peamine vaatamisväärsus). Teel rikume eeskirju ja taksojuht käib välja allkirjad ja sajaruupiase rahatähe. Delhis on palju laiu tänavaid, magistraale ja viadukte, ehitustihedus näib ka kordades hõredam kui Bengalurus. Aga see pole muidugi kesklinn, vaid Lõuna-Delhi ja mõeldudki suureks linnaks. Bengaluru lihtsalt kasvas suureks, ammu ebaadekvaatsele infrastruktuurile vaatamata.

Pargi väravas selgub, et on ka pilet. 10 ruupiat kohalikele, 250 välismaalastele. Väga rõõmustav. Läheme siiski sisse, et mis imet siis selle eest näha saab. Saab näha muru ja puid, fotosid ja jooniseid ja potikillukesi, imperaator Humayuni ja kaaskondsete hauakambreid. Tegemist on India ja lähialade esimese aed-hauakambriga. Suurt midagi vaadata siiski ei ole, temperatuur on aia nautimiseks liig mis liig ja nii kõmbimegi pärast väikest ringkäiku parkla poole. Mõttes on Dilli Haat, aga enne võiks teha väikse elustamispeatuse mõnes tee peale jäävas kohvikus. 

Mida aga pole, on kohvik. Mitte ühtegi! Lepime ja laseme end laadale viia. Peatume asutuse ees nimega Delhi Haat. Kahtlustan kurja juba siis, kui sõit ebaloogiliselt pikaks venib, aga seda nime nähes kahtluseuss lausa närib mind. Kurnatud ja näljasena muutun ma niisuguse apsaka peale väga väga pahuraks. Et mitte öelda sisisevaks. Ta ei tea, kus on Dilli Haat, üks linna väheseid atraktsioone (pealegi poolel teel meie hotelli ja Humayuni aedade vahel), kuid ta teab, kus on Delhi Haat, mingi suvaline riideturg! Edasi sisisedes istun ma autos ja teen otsuse, et parem on pöörduda hotelli kui sellise juhiga edasi seigelda. Ühel hetkel oleme ootamatult aga Dilli Haat’i väravate juures ja lunastame siiski pääsmed. 

Kuna kõhud kisavad, hakkame toidu järele ringi vaatama hoolimata teadmisest, et enamik inimesi saab Delhist muu hulgas mälestuseks suurema või väiksema kõhupisiku. On saadud isegi lennujaama piimakohvist. Esindatud on igasuguste India osariikide köögid, menüüd küll suures osas juba tuttavad. Otsustame, et pudelivesi, pudelipepsi, tandoori kana (elus tulega ümmarguses ahjus tehtud jogurtimarinaadis kana) meile ja butter naan (sama ahju seina küljes küpsetatud valge leib võiga) Sofiale on enamvähem turvaline valik. Maiaid herilasi tekib liiga palju ja pärast sööki sätime end pikemalt aega viitmata minekule. Päevapalavus on vähemalt järele andnud ja on täitsa tore õhtu, kuid ehted-sallid-vaibad-anumad jms kordub kioskist kioskisse ja miskit eriti põnevat silma ei jäägi, kõik tuttav kaup. Küll aga jääb silma kohalik jäätis kulfi. Riskime ka sellega, sest pika peene pulga ümber vormitud heleda karamelli karva maius on vastupandamatu. 

Kulfi valmib piimast, kondenspiimast, rammusast koorest, suhkrust, maisitärklisest, veest ja maitseainetest (nt pistaatsia, kardemon, roos, mango jms). Segu keedetakse ega klopita pärast õhuliseks, vaid lihtsalt külmutatakse vormides. Mõni teeb ka vaid piimast ja suhkrust ja maitseainetest. Konkreetselt meie kulfi on jumalik ja pärast seda võibki hakata rahuliku südamega lahkumisele mõtlema, või siis teisipidi mitte nii rahuliku südamega, sest külmkapp-kärusse jäi neid ju veel hea hulk...

Väikese takso saab Delhis neljaks tunniks 550 ruupiaga (hotelli kaudu 700-ga), see teeb 8 eurot. Aga noh, isegi Bengalurus ei kohta selliseid enesehävituslikke hindu, mis siis Euroopast kõnelda.

Öösel ärkab Sofia kell neli ja läheb pissile. Enam magama ei jää. Kell viis lausub lootusrikkalt, et juba läheb valgeks. Kuidagi suudan ta kaissu saada ja endaga koos magama meelitada. Muidugi ei tee ta teist nägugi, kui meie kell seitse tõusma hakkame. 

Taago saadab meid lennujaama, ootab ukse taga (mitte-reisijad Indias lennujaama ei pääse), kuni meil kõik kontrollid kenasti läbitud (läheb kiirelt, rahvast on vähe) ning sõidab siis edasi lähedalasuvasse Noidasse kokkusaamisele.

PS: Pildid ilmuvad galeriisse lähipäevil!