Ratastoolis Indiast minema

Esmaspäev, 6. august oli meie viimane päev Indias. Hommikul tuli Astha viimast korda meiega joogatama, aga mina ei saanud joogatada, sest jalad olid paistes ja muhkus. Niimoodi ma küll oma viimast päeva ette ei kujutanud, aga paremat võtta polnud kuskilt. Läksin oma tuttava dermatoloogi visiidile, sest pidasin ärritatud sääri tema kompetentsi kuuluvaks. Saabusin koju antibiootikumide ja kurguloputustinktuuriga, valuvaigistavaid tablette polnud kuues lähikonna apteegis, lõpuks sai autojuht need kesklinnast ja ka teise nime alt. Kuna mul muid kaebusi ega põetud haigusi polnud, kahtlustas arst ilmselt siis mingit bakterit või pisikut, kes võis näiteks suu kaudu sisse põigata. Mina põikasin korterisse tagasi jõudes kohe diivanile nagu kästud ja asusin tegema soolakompressi. Varaseks õhtupoolikuks korraldas Bremah naabertornist kena teejoomise koos suupistetega ja seal diivanil lesides oli mul hea meel, et olime vaid meie, tema ja Susan - vahetult enne 20tunnist reisi niisuguseid jalgu omada tekitab paraja stressi ja viib peomeeleolu. Igatahes oli see oleng päeva parim osa ja vähemasti on Bremah meiega ühel meelel, et India ei ole elamisväärne riik :) Ka nemad peavad kolimise plaane, aga kui meie tulime lihtsalt ja loomulikult tagasi koju, siis nemad otsivad uut elukohta gloobust keerutades. Äkki Tai? Äkki Austraalia, kus nad enne Indiat elasid? Küllap me sidet peame ja asjast kuuleme. Susan jääb vist veel kaheks aastaks ja tema ei ole kunagi eriti nurisenud. 

Ülejäänud õhtu kulges mul diivanilt Taagole juhiseid jagades, aga pakitud meie neli kohvrit said. Korterit sündsalt üle anda me aga ei saanudki, sest omanikul polnud ikkagi võimalik läbi tulla. Siiani ei ole ta teinud ka ettepanekuid puruksistutud tooli ja rikutud lauaplaadi suhtes :) Deposiit, mis tal tagasi maksta tuleb, on iseenesest vägev, umbes miljon ruupiat. See ei lähe muidugi meie isiklikule arvele. Paraku.

Öine lennujaam. Kuna mul ei olnud soovitatav oma jalgu koormata, istusin pots maha ja jäin ootama, et mulle ratastool toodaks. Jah, päriselt. Väga VIP oli saada sõidutatud esimese klassi check in'i (seda küll mitte ratastooli tõttu) ning hiljem läbi kogu lennujaama. Passikontrollis saime veel viimast korda kogeda kohalike mitte nii teravat mõtlemisvõimet, kui vähemalt viis meest kogunesid, et vaielda ja väidelda selle üle, kas minul oleks ka sel aastal pidanud olema elamisluba nagu mullu. Sest riigist lahkudes tuleb elamisload lennujaamas ära anda. Tegelikkuses pole mul seda luba kunagi vaja olnudki, aga kõik seda ei teadnud ning nüüd, kui me juba lahkumas, oli neil vaja selle üle kaubelda. Kohe pikalt. Karjusin ratastoolist eesti keeles, et nad ahvid on ja vigast inimest koju ei lase. 

Ratastoolimees ootas, kuni me lounge's aega parajaks tegime ning kärutas mind siis lennukile. Taago pakutud 30 ruupia peale vedas aga suu krimpsu - 30 rupees, what happened, sir? Et mis siis nüüd juhtus. Jultunud näss :D Aga miskit ta juurde sai, sest miskit veel taskus oli. 

Saabusime äriklassis, lahkusime äriklassis. Selline kena korrapära. Ja hea, et nii oli, sest ma ei tea, kuidas ma muidu selle lennu üle oleksin elanud. Nüüd sain end vähemasti pikakssirutatud istmel kerra tõmmata ja mitut moodi jalgu sirutada. Taago pärast ütles, et ta ikka mõne korra piilus teki alla, ega mu jalad mustaks ole tõmbunud :D Frankfurdis olin ma enda teadmata broneeritud elektriautole, mida koos mõne India vanainimese ja karkudega tütarlapsega ootama asusime. Nõndaks siis, sain ka selle asja ära proovida. Taago muidugi ka tänu minule :) Spetsiaalbuss viis meid ühest terminalist teise ja üleüldse seiklesime lennujaama telgitagustes, isegi eraldi turvakontroll oli. Järgmine elektriauto sõidutas meid värava juurde, kust me juba omal jalal lounge'i tuterdasime. Taago lükkas mulle kaks tugitooli kokku ja ma magasin poolteist tundi nagu laps. Siis nõudsin viinerit, puuviljasalatit ja pajarooga. Mõnus. Jupp aega enne kokkulepitud kellaaega kõlas üle ruumi: reisija preili Monica Raud tulgu nüüd vastuvõttu. Selge, auto ootab :))

Viimane pingutus enne Eestimaa pinnale jõudmist. Viimane lend. Stjuuardess oli väga osavõtlik ja tühja rea puudumisel turistiklassis pani mind istuma üle kolme äriklassi tooli, nõnda et ma sain jalad kenasti välja sirutada, tõi mulle vett ja jääkompresse. Kiitsin teda väljudes. Kus ootas juba noormees ratastooliga :D Would you like to ... alustas ta lauset, ma ütlesin, et jah, eks ma siis istun. Jalad olid nagu pakud, pingul ja läikisid roosakalt. Kole ebamugav oli ja hirmsasti tahtsin juba abi saada. Perearsti nõuandeliinilt soovitati mul Eestisse jõudes kohe Merimetsasse infektsionisti vastuvõtule minna (tädile teispool toru tundus see bakteriaalne/reaktiivne artriit) ja nii me tegime. Uuriti ja juureldi ja põhimõtteliselt oleks ka antibiootikumidega koju lastud, aga pidasin siiski targemaks haiglasse jääda, et nad saaks analüüse võtta ja minuga tegelda. Väga lahkelt võeti mind vastu. Ainult et kuna neil "puhvetit ei ole", pidi Taago Selverisse jooksma. 

Muidugi ma tahtsin pärast pikka reisi koju, aga antud olukorras ei oleks miski ega keegi mulle saanud suuremat kergendust pakkuda kui see mõnusalt jahe ja vaikne palat, füs. lahuse mähised, ning jah, isegi vereanalüüs ja tilguti. Ma olin vähemalt hoole all. Ja magasin kaheksa ja pool tundi nagu karumõmm. 

Hommikuks olid muhud säärtel tagasi tõmmanud ja paistes pahkluud ei tekitanud samuti ebameeldivaid aistinguid. Hurraa. Tilgad mõjusid hästi. Kohtusin uue arstiga ja tegime plaani, et jään veel päevaks ja ööks, et ta saaks mu järgmisel hommikul üle vaadata. Ma ei mäleta, millal ma viimati ühe päeva niivõrd tegevusetult veetsin. Kõik, mis ma tegin, oli ajakirjade lugemine, muusika kuulamine, kolm korda päevas söömine ning ravimite manustamine. Ahjaa, jalamähistele pigistasin ka pudelist soolalahust juurde. Üldiselt peab ütlema, et see päev mõjus mulle väga lõõgastavalt, ehkki hinge hakkas pugema kerge rahutus mitte midagi tegemise pärast. 

9. augusti hommikul sõitis kohale Taago, tasus mu eest 144 eurot (haiglas on isegi mõistlikum ööbida kui hotellis, sest süüa saab tihemini ja lisaks tohterdatakse võimalikke hädasid) ning viis mu koju. Koos koti ravimitega. Ja lubadusega arstile, et tulen nädala pärast ennast näitama. Sofia sõna otseses mõttes kiljus minut aega, kui ma uksest sisse sain. Krõõt tuli koju! (aeg-ajalt ma olen miskipärast Krõõt). Me polnud 19 päeva teineteist näinud. 

Diivanirežiim aktiivse elu asemel ei ole muidugi mingi unistus, aga vähemalt olin ma Eestis tagasi. Ja paranesin iga päevaga, kuni tekkis seisak ja ühel kenal päeval läksid muhukesed säärtel jälle kõrgemaks ning pahkluud ümaramaks. Arst ütles, et oligi kaks varianti - kas paraneb ruttu või läheb pikalt. Minul läheb siis pikalt. Diagnoos nodoosne erüteem. Tekitajat peaaegu võimatu välja selgitada. Uued analüüsid, kopsuröntgen, second opinion ja saatekiri reumatoloogile. Hüvasti Merimetsa, tere ITK. Õnneks on vastuvõtt juba 22. augustil. 

Pikutan praegugi diivanil, meresoolavees leotatud rätik ümber jalgade. Ja ütlen kõikidele laiskadele, et vahel on tore pikutada küll, aga enamik teisi tegevusi on ikkagi toredamad, eriti kui käes on suve viimased nädalad.     Haletseda pole muidugi otseselt vaja, sest suurepärast seltskonda on mulle jätkunud koguaeg ja mõnikord lausa suurtes kogustes ning toredaid sündmusi samuti. 

Näiteks täna käisid meil Saaremaal külas Taago ja Sofia Austraalia sugulased (tüdrukud olid õhtu lõpuks pea lahutamatud, neljakuused kaksikud kahjuks veel mängudest osa ei saanud), eile käisime siinsamas kiriklikul laulatusel ja õhtul pulmapeol (ma jätsin lihtsalt tantsud ja seltskondlikud mängud vahele :), neljapäeval Tallinnas pärast arstilkäiku ostsin omale kaks maani kleiti (põhjusega) ja elevant-jalgadele sobilikud Ecco rihmikud, esmaspäeval-teisipäeval oli meid siin majas kokku 12 (lisaks oma laiendatud perele Tallinnast küllasõitnud isa kahe väikese pojaga, kellega Sofial oli koos palju lusti ja tore hommikusöögilauas flirtida) ... möödunud nädalavahetusel pidasime sushist lookas ja malaisia delikatessidega pikitud laua ääres Mamma 82. sünnipäeva, teisipäeval vedelesime Kuressaare kohvikutes (parimad diivanid ja kõige soojem ilm on Kuursaali terrassil), tegime kodus India sööke jne ... ühesõnaga, ka magavale kassile tuleb teinekord hiir suhu. Aga väga pikalt küll enam magada ei tahaks, sest kes siis meile uue kodu sisse seab (kui selle peaksime leidma, pole veel leidnud), lapsega lasteaias käima hakkab (kui sellise asja leiame), mööda linna tööd otsima hakkab? Ja ega mu viis suvega tekkinud lisakilo ka ilmselt pikutades ära ei lähe ... 

Nagu aru saada, on juhtunud nii, et kõige toimekamal ajal pean mina olema võimalikult vähetoimekas. Hea, et on vähemalt sülearvutid ja wifi. Soovin siitpoolt kõigile head õunasaaki ja kauneid augustiõhtuid ning ärge unustage aeg-ajalt pea kuklasse ajada ja tähti vaadata. Ja muidugi pidulikku 20. augustit ka!