Kahtlaste jalgadega läbi Singapuri ja Kuala Lumpuri

Singapuris on juba varahommikul väga soe. Kihutame lennujaamast kesklinna metrooga, kus ei tohi süüa ega juua ja kus iga teine reisija näpib ajaviiteks oma nutitelefoni. Ometi kohtab ühistranspordis harva kedagi, kes teiste kuuldes telefoniga lobiseks või mistahes muul moel teisi häiriks. Bugis'e peatusest tõttame jalgsi oma väikese Little India linnajaos tukkuva hotelli suunas. No sattus niimoodi, et jälle India. Seekord ainult ööbimiseks. Maja ja pererahvas on armas, tuba ootamatult pisike, kuid vähemalt puhas ja jahe ning nende kolme ööga harjub sellega väga hästi ära. Ikkagi oma koht selles kirjumirjus metropolis. Koht, kuhu on õhtul niii hea tulla. 

Poole kaheksaks õhtul oleme kutsutud õhtusöögile ühte mereäärsesse mereandide restorani. Võõrustajateks Indias meie naabriteks olnud Sylvia ja Tjun, seltsiks veel nõbud Taiwanist :) Päeva otsustame veeta paljukiidetud Singapuri loomaaias, kuhu peaks meie naabrusest viima ka spetsiaalbuss, aga seda lihtsalt ei tule. Krõbistame puuvarda otsa lükatud taignas krevetikesi, kalapallikesi ja kanapalakesi, joome veidi ebameeldivalt magusat jasmiiniga jääteed ning ootame. Iga mõnekümne sekundi tagant peatub nina ees mõni linnaliinibuss, sageli veel kahekordne, kuid ei ühtegi loomapiltidega sõidukit. Keerame näod mere suunas ja hakkame jalutama Marina Bay kanti, kus kõrguvad teada-tuntud Marina Bay Sands (laevakujulise katuseterrassiga ühendatud kolm kõrget torni, kus on hotell ja kasiino ja restoranid ja poed jne) ning Singapore Flyer'i nimeline maailma suurim vaateratas. Higipiisad jooksevad mööda selga alla. Minul vähemalt. 

Singapur on nagu Singapur olema peab - natuke nagu Euroopa, natuke nagu Aasia, õieti ei meenuta kumbagi ja on sel omapärasel moel väga tore. On palju kõrghooneid, kuid samas ka õhku, avarust ja vaateid. Pisut niiske ja udune, samas palav ja päikseline, meeleolult sõbralik ja helge, olemiselt jõukas ja moekas. Londonis jäi London Eye'ga sõitmata, otsustame nüüd kasutada juhust ja minna maailma suurima (165 m) ilmaratta pardale. Vaevumärgatava kiirusega teeb see üüratu ratas oma ringi ära ja näitab uudishimulikele linna, merel passivaid laevu, uut ja moodsat botaanikaaeda, idee poolest ka naaberriike, kuid kahtlen, kas ilmastikuolud kunagi selliseid vaateid võimaldavad. 

Pärastlõunases leitsakus jalutame üle Helix Bridge'i, mis viib vaateratta juurest Marina Bay Sands'i juurde ja on üks isevärki metallnikerdis. Päeval kiiskab päikese käes, õhtul sädeleb tuledes. Teispool lahesoppi sinetavad südalinna pilvelõhkujad, kui möödume lootoseõiekujulisest kunsti- ja teaduse muuseumist, tikksirgetest palmidest, Louis Vuittoni veest kerkivast esindushoonest, veeäärsetest kohvikutest ja ... peab ütlema, et Singapur on tšill. 

Ka tagasi hotelli läheme jalgsi, niivõrd atleetlikud oleme. Aga siis küll kähku duši alla ja taksosse. Jõuame rannarestorani minutipealt. Hoopis võõrustajaid tuleb veerand tundi oodata :) Aga nad on ootamist väärt, sest õhtusöögist kujuneb tõeline söömapidu. Saame osa erineval moel valmistatud vähemalt kuut liiki mereelukatest alates beebikalmaaridest (küpsetatud krõmpsuks ja krõbedaks nagu seakamar, maitse ka sarnane) kuni tšilli - ja piprakastmes suurte krabideni. Muidugi on seal hiidkrevetid, kalad ja muud toredat. Taago klaas täitub alalõpmata kohaliku õllega (sarnaneb alecoq premiumiga) ja kõhud üha paisuvad. Ainus must plekk meie reisil on mu säärtele tekkinud veider lööve. 

Teise päeva hommikul liikleme linnriigi põhjaossa, et osta välja oma Kuala Lumpuri rongile broneeritud piletid, mis mingil idiootsel põhjusel tuleb jaamast välja osta hiljemalt reisile eelneval õhtul (interneti teel seda teha ei õnnestunudki). Meiega viimaks tegelema kutsutud vähe kõrgem rongifirma töötaja on libeda jutuga ning teab Eesti kohta, et on külm ja naised on ilusad. Näed siis. Raudteejaam jääb õnneks vaid lühikese taksosõidu kaugusele loomaaiast ja seal me peagi oleme. Loomad on toredad ja aed ise väga kaunis ja lopsakas, ei mingeid puure, aeg-ajalt vaid klaasseinad. Kosutame end mahlajäätisega ning mitmetunnise jalutuskäigu lõpetuseks päris jäätisega (olete te saanud jäätist, kuhu on sisse segatud küpsisetainast?:) ja laseme end bussil ja metrool mereäärsete kõrghoonete juurde sõidutada. 

Istume varaõhtuses hämarikus Marina Bay kaldal, otse peakohal kõrguvate läikivate tornide all, näksime kaasaostetud hiina toitu ja imestame, kuidas meist möödub kümneid ja kümneid sörkjooksjaid. Kui muidu on linnapilt pigem asiaatlik, siis jooksjate seas on pooled valged. Ümberringi hakkavad süttima õhtused tuled, kui kõnnime ümber lahesopi Marina Bay Sands'i suunas, juba tuttavate palmide alt läbi, jooksjatest mööda, õhtustest nautlejatest mööda, piki meeleolukat promenaadi kuni ühe restoranini, mille punutud diivanil istet võtame ning Colat ja Singapore Slingi (kuulus kohalik kokteil) tellime. Istume ja vaatame tuledes torne teispool vett. Ilus on olla. 

Tornide teist külge saab imetleda veidi eemal, kus nad otse jõe kaldalt üles kerkivad. Mööda pimedat vett kruiisivad turiste täis jõelaevukesed. Väliterrassidelt kostub rahulolevat suminat ja kõlinat ning ümber nurga kostub veeäärselt lavalt pidulikku muusikat - lapsed astuvad seal Singapuri sünnipäeva puhul mingi kavaga üles. Minu lööve läheb hullemaks. Ei sügele, aga näeb välja nagu sadakond paistes sääsehammustust. 

Singapuri lõunaosas on saar nimega Sentosa Island, mida ühendab maismaaga nii autotee, jalakäijate promenaad, magnetpadjal rong kui ka köisraudtee. Sinna minnakse meelt lahutama. Universal Studios pakub oma filmidest inspireeritud teemaparki, lisaks on üles seatud rohkelt muid atraktsioone, restorane, hotelle, poode jne. Meie aga, väsinud kahepäevasest linnamaratonist, suundume joonelt mere äärde, randu on seal kaks. Kõhutame pisikesele saarekesele ehitatud vaatetornide äärtel kosutavas-lõõgastavas tuules ja vaatame, kuidas lähenevad tumedad vihmapilved. Tunne nagu oleks puhkusel. Sahmakas paduvihma tabab meid hetkel, kui oleme katuse all valimas, millisest viljast pressiitud mahla sooviksime. Indias proovimata jäänud suhkruroomahl jääga valmistab väga meeldiva üllatuse. Väikse vihmasabina saatel sööme ka leemes hautatud searaguud ning malaisiapärast nuudlirooga, et siis vihma lõppedes patseerida järgmisse randa, kus otsustame ette võtta ka supluse, olgu siis vesi naftane või mitte. Terve selle aja jooksevad saarel ringi aga kohalikud noored, kes tunduvad olema laagris, vähemalt on eri gruppidel eri värvi särgid seljas ja aktsioon käib lakkamatult. Sealhulgas veidrad võistlusmängud (ka suuga merevee toomine). Magnetrongike viib saarelt otse teispool veeriba asuvasse ostukeskusesse ja sealt varume pikaks rongisõiduks kaasa veidi reisimoona, sh toredaid kohalikke munakooke (egg tart). 

Tuttav metrooliin viib meid risti läbi varahommikuse Singapuri Woodlands'i, kust väljuvad rongid Malaisiasse ja Taisse. Rong sellepärast, et nii näeb ka tükikest Malaisiat ja me mõlemad oleme lennanud juba tülpimuseni. Vagun on jahe ja veidi päevinäinud, kuid kuuetunnine reis läbi palmiistanduste ja kaootiliste külakeste möödub täiesti talutavalt. Tore on tukkumise vahepeal silmad avada ning jälgida seda võõrapärast väga vähe tsiviliseeritud ümbrust, kuhu ma poleks arvanud, et niipea üldse satun. 

Sentral Kuala Lumpur. Suur ja sagimist täis rongide, metroorongide ja jumal teab veel mille kohtumispaik. Kuala Lumpur on endale ehitanud nii metroo kui magnetpadjal rongi, lisaks muidugi bussid ja kindlasti veel midagi, mis praegu ei meenu. Paraku ei toimi need transpordivõimalused üksteisega just liiga suures kooskõlas. Igal juhul sokutame end metroorongile (mis on vähemalt kaks korda odavam kui Singapuris) ja tuleme välja mõned peatused hiljem KLCC jaamas, kaksiktornidest otse üle tee. Seekord on läbi lämbe pärastlõuna meil hotelli jalutada vaid umbes viis minutit. Peame vaid tornidest kuidagi mööda saama. Hiljem selgub, et sama teekonna saab suures osas läbida ka maa all. Sealjuures väga viisakalt ja meeldivalt. Samad sõnad võib öelda ka hotelli kohta, mis pakub igakülgset kosutust ja kõiki mugavusi kahele väsinud reisisellile nagu me oleme. Kogu oma luksuses on ta siiski odavam kui oli see lihtne ja pisike hotellikene Singapuris. Enne kui tuppa jõuavad minu tellitud kaunid ja suured nuudliroog ja karri, jõuavad toapoisid tuua veel puuviljataldriku. 

Pildistame õhtutuledes Petronase torne, hõljume läbi tornide all asuvast kõiki peeneid moebrände sisaldavast ostukeskusest Suria KLCC ning patseerime samas asuvas südalinnapargis, kus värviliste purskkaevude show'd saadab Titanicu oh kui dramaatiline tunnusviis. Kusjuures pargis on spetsiaalse kattega rada jooksulembestele! Nii nad seal pimedas ja palavas lõunamaa õhtus lippavad, romantiliste laternate valgel. 

Uus hommik leiab meid aga maa alt, näpus Starbucksi latte ja kakao, suundumas Hiinalinna viivale rongile. Nimelt viib kõige eluks vajalikuga varustatud avar tunnel meie hotellist üle tee paiknevast hoonest otse kaksiktornide ostukeskusse ja sealt metroojaama. Hiinalinn on vaid mõned peatused eemal, kuid moodsa ja laitmatu südalinnaga, kus torn tornis kinni, seda kanti enam kõrvutada ei saa. See on juba midagi hoopis kaootilisemat, lohakamat, rahvarohkemat ja aasiapärasemat. Ilmselt ei lahku keegi Kuala Lumpurist Petalingi tänaval käimata, nii trügime ka meie end läbi selle hiina kaupa ja toitu müütava tänava. Oodatud eksootika ja põnevate suveniiride asemel leiame eest aga lõputud read "Gucci, Fendi, Burberry" jne kotte, ridiküle, püksirihmu, rahakotte ja teisi aksessuaare. Odavaid T-särke, läikivaid hommikumantleid ja natuke muud kila-kola muidugi ka. Oeh. Nojah. Siiski rõõmustame võimaluse üle osta kaasa kohalikus stiilis kuivatatud ja meega magustatud sealiha (õhukesed ja meie meelest ülimalt maitsvad õhukesed lõigud), mida nüüd Singapuris elav naabrinaine meile ikka Indias pakkus. Samuti on tore puutiku otsast süüa melonit ja kärtsroosat draakonivilja. Nõnda jaksame teha paar tiiru ka sealsamas asuvas Central Marketis (keskturg), kuhu on vist küll koondunud tuhandeid suveniiri- ja käsitöömüüjaid. Midagi malaisiapärast on üsna raske leida, sest nende ahtakesse kultuuri on ennast seganud ka hindud ja hiinlased ja kõik see siis on üks kompott.  Ahhaa, poleks oodanud, et nii palju on moslemeid, kuid rätiga naisi liigub ringi ohtralt. 

Mu kannad ja pahkluud annavad küll juba tunda (nagu hiljem selgub, mitte viimaste päevade ohtrast kõndimisest), kuid mahutame päevakavva ka Bukit Bintang'i - šoppajate paradiisi ehk ostukeskustest pungil piirkonna. Aina mugavamaks läheb - sinna viib meie hotellist 10-minutiline otsetee tänavate kohal kõrguva koridori näol. Ühel vanemat ja soliidsemat sorti kaubakeskusel on vist 14 korrust ja 900 poodi (enamus mõttetu kaubaga), see ajab isegi minu üsna kiirelt sõgedaks ja lahkume ummisjalu. Üldiselt ei pane ma tähele, et Kuala Lumpuris hirmus soodne osta oleks nagu ma kuulnud olen. 

Viimane päev. Sööme pargipingil krõbedaid wontoneid ja kaya'ga (kookosmoos) täidetud pannkooke ning ma märkan, et pahkluud on veidi paistes. Lisaks mu lööbele. Selge, et pean jalgadele rohkem puhkust pakkuma. Arsti ei taha siiski otsima hakata, kuna Indiasse jõudmiseni ei ole enam palju aega jäänud. Seal nagu tuttavam ja mugavam. Teeme väikse visiidi lähedalasuvasse kohaliku käsitöö keskusesse, mis on väga kena ja viisakas paik, ning ostame koju kaasa veidi kingitusi ja maja eest puuviljapoisilt kohalikke puuvilju. Ta on väga hakkamist täis vaatamata puuduvatele esihammastele. Värskeltpressitud õunamahl, eine hiina restoranis ja üks poekülastus hiljem oleme tagasi hotellitoa kosutavas rüpes. Ärkan öösel kangete ja pakitsevate jalgade peale, kuid jään uuesti magama. 

Pühapäeva lõunal viib kiire ja mugav rong meid Sentral Kuala Lumpuri jaamast lennujaama, kuid kuna tegemist on Air Asia ehk odavlennuga, tuleb meil leppida eraldi terminaliga, kuhu sõidame rongipeatuses juba ootava mugava bussiga. Eluolu ja protseduurid selles terminalis ei ole just kõige sujuvamalt korraldatud, aga viimaks jõuame siiski veidi enne lendu kohvikusse maha istuda. Saame veel 15% hinnaalandustki, kuna viimasest allesjäetud sularahast jääb veidi puudu :) Kunagi varem pole me ka pidanud pika tee jalgsi lennukini minema ega loomakarjana lennukisse sissepääsu ootama, aga ellu satub igasuguseid kogemusi. Las nad siis olla. Vähemalt jõuame viperusteta tagasi Indiasse. 

Mis sai mu jalgadest, kuidas me Indiast lõplikult lahkusime ja Eestisse naasesime - sellest peagi järgmises postituses.