Nädal enne Eestit

Nädal ja näpuga peale on jäänud kojulennuni. Imeline :) Taago jaoks muidugi mitte nii imeline, temale avaneb selline võimalus alles nelja kuu pärast. Aga kui me siis kõik koos tuleme, saab see loodetavasti välja nägema nagu Iti, Kusti ja Nukitsamehe metsast naasmine :D

Aga tagasi siinse elu juurde. Pärast pärdiku lahkumist ei ole me jõudnud igavust tunda - on olnud muret, on olnud rõõmu. Nädal tagasi pühapäeval kajas meie õu kilgetest ja naerust, hindud jooksid ringi, pealaest jalatallani roosa, lilla, sinise, kollase ja muude värvidega koos ning pidasid üksteisele jahti. Täiskasvanud ja lapsed läbisegi. Kivisillutis, majaseinad, muru, fuajee ja lift kõik roosasid plekke täis. Mul oli hirm, et saan oma osa minagi, aga ilmsüüta naabreid nad siiski ei rünnanud. Nõnda, visates üksteise peale kirkavärvilisi pulbreid ja värvilist vett, tähistavad nemad Holi püha, mis iidsetest aegadest peale on pühitsenud hea võitu halva üle. Algab kõik eelmisel õhtul aga lõkke süütamisega. Püüdsin kujutleda mõne Eesti korrusmaja elanikke sama tegemas, aga väga hästi ei suutnud. 

Sama päeva õhtu oli meie peres aga õnnetu ja murelik. Sofia kõõlus vaikselt kõhutades kiigel, nagu ta ikka teinud on, kui järsku kukkus näoli maha. Nina, põsk ja otsaesine marraskil, nina all jämedatest liivateradest paar sügavamat kriimu. Taago jooksis mitu ümbruskonna apteeki läbi, särk seljas märg, et haavasalvi leida. Ja ega pisike laps ei luba end ju vabatahtlikult aidata ja tohterdada. Mõned tunnid Sofia põdes, süüa ei tahtnud, istus äärmiselt apaatselt mu süles ja vaatas järjest ära mitu "Mõmmi aabitsa" osa. Kuid siis panime kõrrega pudelisse värskeltvalminud arbuusimehu ja eluvaim hakkas tagasi tulema. Kui ma õhtul hiljem jõusaalist jooksmast tagasi tulin, oli laps juba krapsakas ning kuuldavasti ära söönud ka kogu oma järelejäänud tuunikalapasta. Koorikute tähe all on see nädal möödunud, kuid eile lahkus nina alt viimane ja vihaseim ja Sofia ei saa mitte pulmadeks terveks, vaid juba Eesti reisiks :)

Paar viimase aja paremat ütlemist ka Sofia suust. Istume rõdul ja Sofia küsib lutti. Ütlen, et keset päeva pole nagu vaja, sest ta on juba suur tüdruk. Ta vaatab mind teraselt ja vastab: "Emme luul tüdluk, Iia väike!" No mis sa oskad öelda selle peale. Siis ühe hommikusöögi ajal istub oma toolis, kulm kortsus ja õhkab: "Ma taha nutta!" Nagu Väino Puura filmis "Siin me oleme". Teine päev plaanime pärast õhtusööki teha kakaod, aga piima nii palju pole, tee peale jätkuks. Sofia sõnab: "Tahad hoopis piimaga teed. Tahad piima peale soolast ka!" 

Reede õhtul sattusime aga oma esimesele selle maja peole 15. korruse "raamatukogus". Korraldas üks meile senitundmata lahke India proua, kes kutsus kokku naabreid, keda tundis. Meie saime kutse jaapanlanna Yoriko kaudu. Oli vast kümmekond peret, moodne lääne muusika ning kohapeal valmiv India toit, sekka natuke pastat ja vürtsikaid nuudleid. Hästi tore. Aga kõige õnnelikum piduline oli vist meie Sofia, kes juba mitu tundi varem kodus nõudis, et "Issi, aita Iiale piduriided selga!" Ja kui vahepeal läksime koju mugavamaid kingi panema, kinnitas ta igaks juhuks lifti ees üle, et: "Pärast lähme pittu tagasi." Ma ei oska kokku arvata neid kordi, mil ta käis mingite pruunide tšipside vaagna juures, õhtu edenedes sobisid juba ka õlis küpsetatud magusad rõngakesed. Ja oh seda jooksu ja särtsu pimedal tuulisel terrassil koos omasuguste mudilastega. Nendesamadega, keda liivakastis vaid põrnitsetakse ja heal juhul mänguasju vahetatakse. Lisaks kuulutas ühe väga armsa 3-aastase india neiu ema mitmel korral, et Sofia on hurmav ja näeb välja nagu filmistaar :D Kas peaksime ehk Mumbaisse kolima? :)

 Mina aga tõesti ootan kojusõitu, sest tunnen, et jõuvarud vajavad hädasti taastamist :) Kogu lusti, rõõmu ja õrnushetkede juures on kaheaastastel siiski imetabane võime emade-isade kannatust uskumatult tihti proovile panna. Lisame siia igapäevase rutiini, kuhu peale lapsega seotud talituste ja majapidamisrõõmude eriti palju ei mahu ning mõningane väsimus ongi kerge tulema. Eiei, elu on siiski ilus, lihtsalt vahel tahaks väga mõne naissugulase või hea haldja abikätt :) Haldjatest rääkides, võtsin kätte ja lugesin veel vanas eas läbi Tolkieni "Kääbiku" ;) 

Kaugemale tulevikule mõelda on aga naljakas. Kolime siit ära just siis, kui oleme end siin kenasti sisse seadnud, kõige ja kõigiga ära harjunud, uued tutvused loonud ja naaseme Eestisse nagu tulnukad, kes ei tea, mida nad elatise teenimiseks tegema hakkavad, kus elama hakkavad, kuhu hoidu lapse annavad. Oli meil suur elumuutus, aga ei saa mitte väiksem olema tagasi tulles :) Nullist siin, nullist seal.