Bengalurus lendab aeg justkui veel kiiremini kui Tallinnas. See ju oli alles, kui neli reisist räsitud eestlast üle meie läve astusid, ja sellest on juba enam kui nädal. Reeded saabuvad peaaegu et ootamatult. Nõnda jõuab ilmselt sama kiiresti kätte ka öö vastu 5. aprilli, mil me Sofiaga, esimest korda kahekesi, Frankfurdi lennukile astume. Palun katsuge oma lumest selleks ajaks vabaneda!
Vabariigi aastapäev möödus seitsmele eestlasele seekord siis pisut teises miljöös. Kohvritest pakiti välja küll musta seemneleiba, kamapalle ja kuivikuid Sofia jaoks, tatart ja vaarikamoosi ja kõiksugu palutud kraami, olge te tänatud - ka Philipsi hakklihamasin!! :) Ta töötab! Ja last, but not least - väike sinimustvalge. India pakkus vastu kuumi maisitõlvikuid, tuntud ja tundmatuid puuvilju, rikšasõitu naabruskonna jäätisekohvikusse, turgutavat suplust jahedas basseinis ning pisut-pisut indiapärast õhtusööki kodumaa auks. Ja ega nad, öö läbi üleköetud lennukis kössitanud, enamat ei jaksanudki. Uni sai pikk.
Järgmisel hommikul kasutasin ära kaugeid külalisi ja viisin meid Bangalore Palace'isse, kus mu omagi jalg veel käinud ei olnud. Ilus oli. Väljast kui Windsori loss, seest kui Sevilla kuningapalee. Varjulistes sammaskäikudes jalutades võis seda maharadža ja tema sugukonna glamuurset elu silme ette manada küll. Abiks lugematud fotod seintel ning kõrvus audiogiid.
Olles juhtumisi Mantri keskuses, veetsime lõunapausi kohalike keskel ja kombel - ülakorruse food courtis. Ehk siis korrusel, mida raamivad mitukümmend erinevat sooja toidu kioskit. Juba tuttav Flavorsi jäätiseäri muidugi ka. Mehed sõid ja pühkisid higi ilmselgelt rahulolevate nägudega, naised oleksid vürtse veidi vähemaks võtnud. Maitsed on siiski hääd. Igatahes saime piisavalt jõudu, et paari järgneva tunni jooksul sukelduda India kirjeldamatult külluslikku kangaste, siidsallide, saride ja ehete maailma. Naised ja mehed, kes veel ei tea, see maa on kangaste, tikandite, käsitöö ja ehtekunsti meka.
Koju jõudsime paduvihmas. Kuid järgmisel korral autost välja astudes tervitas meid selge ja sume lõunamaa õhtu. Seda siis südalinna ühes nooblimas kompleksis, kus purskkaevudega katusele avanesid arvukate restoranide hämarad küünaldega valgustet terrassid. Ja muusika. Ja melu. Ja palju meiesuguseid inimesi. Teisel ehk viimasel ühisel õhtul tulime vastu naiste ja lapse tundlikumale maitsemeelele ja sõime ning jõime Itaalia restoranis. Mis üllatas mind tõesti heade roogade ja meeleoluka asukohaga. Sellest sai isegi Sofia aru, sest lahkudes andis ta häälekalt ja väga nördinult mõista, et tema tahaks veel pittu ja kindlasti mitte autosse. Njah, mõistsin teda sel korral suurepäraselt.
Ka meie kodune, alguses nõutuks teinud toidulaud võtab iga nädalaga enam ilmet, ja hakkab veelgi rohkem võtma uue hakklihamasinaga. Tean, kust saab veist, kust värsket kana, kust jogurtit ja koort, kust pehmet teraleiba, kust parimaid juurvilju, võrratut jäätist või isegi tuunikalakonservi (jah, see on pigem haruldane) - ja mu fantaasia üllatab mind ennastki. Mõtlen siin, et kindlasti on toidul oluline roll kodutunde tekkimisel. Mida rõõmustavam ja harjumuspärasem menüü, seda kodusem olemine. Ma ei saa öelda, et tunneksin end siin pärast kaht kuud koduselt, aga see on uskumatu küll, kui kiirelt inimene tegelikult mis iganes paiga, mis iganes keskkonna omaks võtab. Sa paigutad asjad oma käe järgi, tekitad linadele oma lõhna, asetad lauale lemmikajakirjad või raamatud, paned mängima vana hea plaadi, logid end skype'i sisse, keedad kodust kastet, laod vannituppa rivvi kõik oma seitseteist losjooni, võtad ülejäänud pere diivanil kaissu ja valmis. Tajud kõige selle ajutisust, ent ometi tunned end "oma kohas", kui ukse selja taga kinni lükkad. See oma pesa tunne tuleb üsna kiirelt, muidu oleks ilmselt üsna raske.
Nii või naa, Sofia pulbitseva energiaga ning kohe-kohe kaheaastase kapriiside ja kangusega toimetulek ei jätagi suurt aega eksistentsiaalseteks mõteteks. Kui jonni parajasti peal ei ole, saab palju nalja. Üle tüki aja musta leiba maitsnuna küsis ta seda juurde peaaegu nagu Kreisiraadios: "Tahad musta leiba!". NB: see laps sööb hea isuga ka idusid ja nii suuri kui pisikesi maisitõlvikuid. Üks hommik pani end riidesse sõnadega: "Oh sa pisikene kallikene...". Kui õues suur must liblikas mööda lendab, ajab ta suu torru, et: "Öökull oli!". Eile käis mööda tube ja seletas: "Iiakene, mis sa teed! Iiakene, ei tohi lammutada!". Ja viimasel ajal jääb kiiresti unne, kuulates ema või isa esituses kaunist lasteluulet, sekka ka proosat. Tal ükskõik, peaasi, et mõnus mõmin. Oh, kestaks see aeg! Mulle on luule isegi meeldima hakanud ...
No comments:
Post a Comment