Reede õhtul joon Taago keedetud masala chaid (vürtside ja piimaga tee: masala - vürts, chai - tee) ning kirjutan suure mõnuga blogisse Goa mälestusi. Ühe paiku öösel vaatan telefoni järele ringi ja avastan, et olen oma ridiküli koos telefoni ja toavõtmega maja ette pingi peale unustanud. Kuus tundi tagasi. Sel ööl me kotti ei leia ja telefoni asukohta tuvastada ka ei suuda. Taago saadab maja juhtkonnale vastava kirja ning keerab ukse seest niimoodi kinni, et väljast võtmega sisse ei saa. Raske südamega jään poolest ööst kuidagimoodi magama. Enne sügavat und kuulen justkui mingeid hääli, aga kuna need ei saa midagi erilist olla, katsun mitte välja teha.
Hommikul tõuseb Taago esimesena voodist ja suundub kööki. Uksel seletamatu loik. Põrandal arbuusipudi. Kapi peal arbuusi juures samuti punane hunnik, kapiuksed lahti. Põrandal väiksed mustad jalajäljed. No mida põrgut??! Pere tuleb kokku. Kas tõesti Sofia? Ta ju ei ulata ... juhe jookseb kokku. Sofia, kas sina? "Jah!" No ei saa olla, aga kes ja kuidas ometi? Astume elutuppa ja ... seljast käib külm jutt läbi. Rõduuksed on avatud. Keegi on siin olnud, kui meie pahaaimamatult magasime. Rõdupõrandal on tühjakssöödud pisikesed banaanikoored ja toolil kaerahelbepurk, millest pool on välja kallatud. Kes pagan tuleb rõdu kaudu 11. korrusele, lagastab arbuusiga ja tassib kaerahelbed laiali??? Raha ja kõik on alles. On see unes või ilmsi?
Järsku heliseb telefon. Kott ootab valvelauas! Taevas tänatud, palju sekeldusi jääb olemata. Siis lausub Taago, et meil on veel üks mure - keegi on öösel meie kodus käinud. Hetke pärast naeratab ta ja noogutab mõistvalt. ?? Selgub, et meil majas on väike pärdikuprobleem :D Kas te kujutate ette, et samal ajal, kui te magate, kisub mingi makaak köögis uksi lahti, paneb banaanid pihta ja jookseb, kuivainepurk kaenlas, rõdule sööma? Ilmselt ei saanud rõduuksed õhtul täiesti kinni ning osav loom kangutas need laiali. Ja mitte et sellega asi lõppenud oleks - samal hommikul märkab Taago makaaki taas meie rõdupiirdel! Õigust jääb ülegi. Jälitades teda mööda erinevaid rõdusid, saab pärdik ka pildile ja tõtt vahtida meie kõigiga. Niimoodi siis lood siinpool sood.
Tore koduloom teil :)
ReplyDeleteNii põnev lugemine, kui lõppu ette ära ei piilu. Aga ma kujutan ette, millised emotsioonid teid valdasid. Või ei...tegelikult ei kujuta ette :) Päris spooky ikka.
ReplyDeleteVeel järgmisel ööl oli raskevõitu uinuda, iga heli pani kõrvu kikitama, aga tänaseks on kõik endine ja makaagist vaid koomiline mälestus. Kui me just uuesti ei kohtu - loodan, et mitte, eriti ilus loom ta polnud :)
ReplyDelete