Jimmy, limpsi varbaid!

Goa on tillukene osariik Edela-Indias, tuntud oma randade, pühapaikade ja maailmapärandisse kuuluva arhitektuuri poolest. India kõrgeima SKT ja parima elukvaliteediga osariik, mis oli 450 aastat portugaallaste kamandada. 

Meie triol oli suurepärane võimalus kogeda Põhja-Goad veidi teisel moel kui tüüpturistidel, sest et me elasime reisi kõik neli ööpäeva idüllilises Moira külas eestlanna Reena ja indialase Bharathi lahkes kodus. Reena ja Bharath - veelkord aitäh, te olete väga kihvtid! Niisiis sai meile osaks tõesti kosutav, rahustav ja tagaigatsetav pisikene puhkus. Ehk - SUURlinna rutt, tolm ja sumin ning ebainspireerivad argitoimetused asendusid korraks looduse, vaikuse ja Goa kaasakiskuvalt laisa ja laheda atmosfääriga. Boonuseks veel hea seltskond ning ... tegelikult on mõnus küll, kui ei pea neli päeva mõtlema, mida ja kuidas toidulauale panna :)

LAUPÄEV, 12. MÄRTS

Me kandume Dabolimi lennujaama terminalist oma kahe kohvri, kolme koti, käru ja autotooliga kuidagi välja Goa päikese kätte ja alustame kohe higistamist. Auto, millega armsa naeratuse ja punase nokamütsiga Arjun meile vastu on tulnud, on oodates saavutanud saunaks vajalikud tingimused. Sõites olukord siiski jaheneb märgatavalt. Terve tee (umbes 45 minutit) Moirasse vaatan vaimustusega aknast välja - kurvid, künkad, meri, jõed ja sillad. Kui me Reena ja Bharathi maja ees autost välja astume, on Sofia just ärganud ja nii märg, et Reenale tundub, nagu ta oleks tee peal supluse osaliseks saanud. Kus sa sellega.

Küll saab meile samal varaõhtul osaks väike jalutuskäik küla vahel koos jäätise- ja- Fanta- peatusega külapoe ees. Pererahva veel muruta tagaaed meeldib Sofiale ka väga: sellal, kui meie silmitseme ja nuusutame seal võrsuvat nagu kaneelipuu, mangopuu, papaiapuu, jackfruit'i puu ja samas vaimus edasi, tassib laps kausiga kive, topib neid kookoskoore sisse, viskab meid sellega, maitseb mulda ja kepsleb ringi end ilmselgelt hästi tundes. Õhtul jätame neli meest lapsehoidu ja sõidame Reenaga laupäevasele ööturule, kus meiega ühineb Goasse puhkama tulnud Liisa. Kui see ei ole tüdrukuteõhtu, siis ma ei tea, mis oleks. Tuhanded tuled, elav ja eluta muusika, toidu - ja joogibaarid ning kümnete ja kümnete "tänavate" kaupa kujuteldavaid ja kujuteldamatuid rõivaid, jalanõusid, ehteid, kotte, vaipu, tekke, keraamikat, nahkesemeid, suveniire ja muud käsitööd. Ma joon ära kaks Bacardi Breezerit ning kulutan ära kogu kaasas olnud rahanatukese (suurema osa siiski Sofia garderoobile), suuremate füüsiliste ja rahaliste ressursside juures ostleksin end ilmselt transsi. Uimastid, muuseas, on turul keelatud. 

PÜHAPÄEV, 13.MÄRTS

Goas on lämbe ja niiske. Sofia magab suure voodi vastu lükatud väiksel diivanil ja ronib öö jooksul korduvalt mulle pähe. Magan vist kokku 3 - 4 tundi. Mis oleks pärast sellist ööd parem kui päev mere ääres? Vedeleme koos Reena ja Liisaga ühe Anjuna rannasopikese vannisoojas vees ja päevinäinud rannatoolidel, joome kookospiima, ehitame liivalosse ning laseme hea maitsta küüslauguga küpsetatud kalmaaril, krevettidel ja king fish'il (keegi makrelliline?). Sofia sööb peaaegu ainult seda, mida Reena talle annab, sealhulgas toore sibula ja porgandi ribasid ning kalmaari. Ja loputab need alla kahe klaasi puuviljalassiga (jogurtijook). Päevauinak seekord autos, mistõttu ei vali me kojusõiduks kõige lühemat teed. Huvitav ongi. Lehmi on nii palju tee peal ees ...

 Õhtuks on Arjun muuhulgas valmistanud chapati'sid (üks kohalikke lameleibasid), vürtside ja spinatiga küpsetatud kartulit ning imelist õlle- ja koorekastmes kana. Majas elab peale Reena, Bharathi ja kahe abiks oleva noormehe veel kaks koera - pisike ja karvane Candy ning veidi sihvakam siledakarvaline Jimmy. Esialgu Sofia neid igaks juhuks pelgab, kuid mida päev edasi, seda enam sina peale nad saavad. Aga isegi kui väike kartus on hinges, sirutab Sofia väsimatult oma käsi ja jalgu välja, et koerad neid limpsiksid. Jimmy ju limpsis, kui Reena teda paitas, küllap see tundus lahe. Ja nüüd ei ole koertel sellest lakkumisest pääsu hommikul ega õhtul. Olgu öeldud, et mõnikord keeravad nad koonu ka kõrvale või hiilivad minema, kui kõlab järjekordne "Immi, limpsi alba (varbaid)" või "Teise ka!" 

ESMASPÄEV, 14. MÄRTS

Tuustime Calangute linnakese FabIndia poes (populaarne tekstiili, kodukaupade, ökotoodete kett), misjärel juhatab Reena minu ja Taago kohaliku ayurveda spetsialisti vastuvõtule ning massaaži. Saan teada, et minu kehatüüp on tuli ja vesi, minus on vähe kaltsiumit ning palju stressi ja happelisust. Seda tuvastatakse keele ja pulsi järgi, küüned on kahjuks lakitud. Taago on tuli ja maa, kimpus stressi ja toksiinidega. Põlvede turgutamiseks kirjutab arst talle välja igasugu ayurveda medikamente, näis, mis teevad ;) Massaaž leiab aset ülakorruse enam kui tagasihoidlikes tingimustes, kuid on iga ruupiat väärt. Sisaldab muide 15 minutit aurusauna (kapp, kust pea väljas). Ma pole kunagi olnud nii õline (pealaest jalatallani seejuures), lisaks higine, lisaks sellisena tänavale astunud. Kuid kohe märkan kohalikke mehi tavalistes trussikutes ja rahunen. Meie tütar naudib samal ajal kohvikus tuunikalavõileiba, lassit ja jäätist koos Reena ja Liisaga. Saabub sealt väga heas tujus. 

Õhtu on imeline. Avaldasin huvi internetist leitud kreeka restorani vastu Little Vagator Beach'il ja seal me endid veidi enne päikseloojangut leiamegi. Valged padjad, valged kardinad, küünlad, mahe õhtutuul ja vaade otse alla rannale ja loojuvale päikesele. Süüa poleks tingimata vajagi. Aga ei, kõik peale Bharathi (kelle jaoks pole veel õhtusöögiaeg) naudivad siiski ka kreeka toite. Pimeduse saabudes süttivad värvilised lambikesed ja muusika näib kaasakiskuvam. Sofia on kahtlaselt palju ära ja kui Reena teda lähedalasuva lauani jälitab, temaga seal hea hulga aega veedab ja nad koos tagasi tulevad, selgub, et meie tütrel oli käimas midagi romantilist neljaaastase lokkispäise hollandi poisiga. Tõestuseks sirutab ta uhkelt ette oma käed, milledel ilutsevad roosikleepekad (!). Alguses olevat kleebitud üks, aga Sofia kunagi ühega ei lepi ...

 Koju jõudes on Sofia jalatallad paljajalu olemisest süsimustad ja kui ta neid Jimmyle limpsida pakub, koer tõesti ei taha. Naerame Bharathiga pisarateni, kujutledes looma mõtlemas: Ma olen küll koer, aga ka minul on mingi väärikus.

TEISIPÄEV, 15. MÄRTS

Õhtuti jahutame toa konditsioneeriga ära, ööseks jätame ventilaatori tiirutama ja saab magatud küll :) Sofia ka rändab vähem. Igatahes oleme piisavalt reipad, et asuda väiksele autoekskursioonile, mille eesotsas on peremees isiklikult. Tee viib vanasse Goasse, kulgeb üle sildade ja piki jõekaldaid, vaatega rohelusest sirguvatele säravvalgetele kirikutele, rauamaaki vedavatele laevadele, kitsastele ja värviliste majakestega pikitud ülivõluvatele tänavatele, mangroovidele, metsikutes aedades vaikselt murenevatele villadele. Vana Goa on kahtlemata selle kandi parim osa. Kes Portugalis käinud, oskab ette kujutada :) Käime läbi ka UNESCO maailmapärandi kaitse all olevast Bom Jesus'e basiilikast, kus lebab pühak St. Francis Xavier, kelle surnukeha teatud aja tagant tähtsa püha ajal ka rahvale näha tuuakse. Reena teab kõnelda, et seks puhuks tuleb kokku miljon inimest, kellest osa juba kuu aega varem kiriku kinnistul ajalehele elama asuvad, et omale koht kindlustada. Pühak ise ilmub aga kinnises kirstus, kuna ükskord hammustas üks naine tal varba ära.

Õhtuks sõidame kolmekesi taksoga (logisev minibuss, mille armatuurlauda kaunistab kohev karvane riba) Aswemi randa, kus saame nautida sooje vahuseid laineid, päikseloojangut ja peaaegu täielikku privaatsust. Sofia mängib, mina pildistan. Taago teeb seda ja teist. 

 Enne lahkumist tellime väikse eine. Olles sellega enamvähem lõpule jõudnud, ilmub pimeduses meie juurde üks mees, kes midagi tahab. Taago hurjutab eesti keeles, et mingu ära, me ei vaja midagi ja üldse oleme lahkumas, kui lõpuks tunneb tulijas ära meie taksojuhi, kes üritab kõigest väest meelde tuletada, et me tulime ju koos. Ma ei või :D On teine tulnud pika tee ja meid pimeduses üles otsinud. Igatahes toob ta takso meie juurde ja eskordib meid sinna sisse, olgu ta tänatud. Kui oleme prügimäest mööda sõitnud, ütleb Sofia: "Hea lõhn!" Ma taas ei või :D

KOLMAPÄEV, 16. MÄRTS

Pikk ja kuum hommikupoolik Moiras. Hommikusöögiks sööme erinevate lisanditega dosa'sid (riisijahust õhukesed krõbedad soolased pannkoogid). Teeme Sofiaga vankriga väikse tiiru, aga pöördume kiiresti tagasi, et varju leida. Teel lennujaama ostame India pähkleid, mis on Goas ligi kaks korda odavamad kui Bengalurus. Reisid on alati toredad, aga alati on tore ka neilt tagasi jõuda. Naeratan, kui terminalist väljudes on meil hopsti vastas oma autojuht, kes säravil silmil mu poole kiire pilgu heidab ja rõõmsalt "Hello, mam!" lausub.