Punakene tegutseb

27 päeva India päikese all. Juba, eks? Mõnikord, kui Sofiaga ennelõunal rõdul istume, kõrvus linnasumin, silmad päikesest vidukil, rõdupiirdeaukudest paistmas tükikesed järvest ja puudest ja pea kohal sinine taevas, on hetkeks tunne, et oleme hoopis kusagil Vahemere ääres. See oleks jumalik. Ärgata iga päev Vahemere päikesesse, vaadata rõdult üle kirjude katuste merele, või kasvõi rohelistele küngastele või kasvõi kitsukestele tänavatele. Tunda vastvalminud pirukate lõhna... Olgu, olgu, aitab küll :) Mõeldes, et teil seal pole niipea üldse võimalik rõdul särgi väel jäätist süüa, on meil isegi hästi. Vähemalt seni, kuni kuumus ei murra. Ja isegi kui inetutel katustel kuivatatakse pesu ja sorteeritakse pähkleid ja pirukad siin üleüldse kuidagi ei lõhna. 

Laupäeva õhtul sõime kakao kõrvale aga ehedas Ameerika stiilis õunakooki ning šokolaadi-kreekapähkli-apelsinikreemikooki. Peen. Palusime need kaasa pakkida Sunny's restoranis, kuhu pärast kesklinna kuulsaima pargi külastust keha kinnitama siirdusime. Park oli suur ja hoomamatu, kord kasitud, kord kui mahajäetud, hea et tulema saime ja auto üles leidsime - meelerahu asemel tundsime pigem väsimust ja tüdimust. Järgmine kord valmistame endid paremini ette. 

Aga Sunny's - nooh, singi-koore pirukas oli enamvähem nagu päris, meekastmes kanatiivad väga head, importsealihast medaljonid täitsa paras suutäis (kaste siiski natuke liiga alkoholine!), veisestroogonov kannatas ka kenasti alla neelata (natuke närimist siiski tahtis saada) ja kookidest ma juba rääkisin. Neil polnud ka viga. Ega nad ei oska ju läänemaailma roogasid teha, aga tublid, et vähemalt püüavad. "Päikselist" ma meie restoranikaardilt maha ei tõmbaks. Issand, vahel ma mõtlen, et kui palju on Sofia oma lühikese elu jooksul pidanud kohvikutes ja restoranides käima. Ma isegi ei oska oletada - 80 korda? 100 korda? Rohkem? Igatahes on tal asi juba ammu täiesti käpas.

Aaa, et kes see Punakene on? See on Punamütsike, Sofia uus favoriit! "Emme, loe Punakene juttu", või siis lihtsalt "Punakene juttu" - seda palvet kuuleb ikka mitu korda päevas, enne uinumisi siis jutustan ka. Vastutasuks kuulen vahel, kuidas laps püüab ise jutustada stseeni vanaema voodi ees. Peene häälega: miks sul on mimmad? Jämeda häälega: aga sellepälast, et ...." :))

Lisaks sotsialiseerus Sofia ühel õhtupoolikul naabertorni kaksikutega, kes on India inimesed ja umbes 2,5-aastased. Nad pidavat kusagilt juba tundma üht heledanahalist Sofiat, nii et võtsid meie mudilase kiirelt omaks. Sofia neid justkui ka. Näis, mis edasi.

Täna tuulasid meil kaks tundi tube mööda ringi koristajad, ema ja tütar. Põrandaid oskavad nad pühkida vaid ühe teatud tüüpi imeliku luuaga, akende pesuks tahavad saada puuvillaseid lappe ja ütleme nii, et puhtusest on neil natukene erinev arusaam. Diskuteerida ka eriti ei saa, sest inglise keelt nad ei mõista. Vaatame, vaatame seda asja ...

Laps ennast vannita ei jäta

Täna õhtul kujunes lihtsast jalgadepesust vanniskäik. Ise poleks selle pealegi tulnud, aga laps on nutikam. Päris vann on alles saabumisel....

Hea, et ma ise kohvi ei joo

Naersin hommikusöögilauas nii et vaateväli pisaraist hägune. Nimelt vaatasin lauda kattes, et Taago on omale kohvi hakkama pannud. Kandsin siis presskannu lauale, tõin piima ja suhkrugi. Taago segab omale kohvi valmis, kuid maitstes vaatab mulle natuke imeliku näoga otsa. See ei olnud kohv, vaid pesemist ootav kann, kuhu Taago oli leotusvee sisse valanud, vana kohvipaks veel põhjas. Ennatlik oli ta rõõm, et olin talle kohvi valmistanud :DDD

Öödiskod, piimad ja küpsisemullid

26ndal on Vabariigi päev. Saime maja mänedžerilt patriotismist nõretava e-maili, kus tal oli hea meel sel puhul kõiki elanikke paluda kell 8:30 lipuheiskamisele, hommikusöögile ja järgnevatele sportmängudele. Vabariigi päev my ass! Nad tähistavad seda juba mitu päeva. Ühel ööl ärkasin kell viis selle peale, et õuest kostus väga valju kohalikku inisevat muusikat - ikka naishääl, trummid, meeshääl, kile kisakoor jne. Kord läks väljakannatamatult häälekaks, siis veidi eemaldus, nagu kõlaritega auto oleks ringi sõitnud. Tont teab, kust see täpselt tuli, aga iga järgnev laul oli täpselt samasugune kui eelmine. Sofia õnneks päris ei ärganud, aga vähkres ja hädaldas läbi une, et tema ei taha poti peale ja et emme otsi tantsutita (ajakirjas kaks last tantsisid). Vastu hommikut uinusime taas.

Trummidega seltskond tosserdab naabertänavail ringi peaaegu iga päev, täna oli nende igikestev rütm põrgulikult vali. Pidasime plaane, kas annaks rõdult kuidagi neid millegagi tabada või juhttrummari jalust maha saada. 

Ega öögi helge olnud - Sofia seedetegevus andis endast kaks korda märku ja kui me siis keset ööd, nagu silgud rivis (lapse tungival palumisel), uinunud olime, kõlas pärast kella kuut hommikul reibas uksekell. Piimamees, kelle me olime igaks hommikuks tellinud, tuli oma kaupa tutvustama. 1,5 % - 4,5 %. Taago valis 3% piima ja edaspidi loodetavasti poetatakse need kotikesed meie ukse taha diskreetselt. Pärast piimameest hakkasid taaskaikuma tuttavad Bollywoodi (?) rütmid-ininad - ma pean vist midagi uimastavat-tuimastavat õhtuti sisse võtma hakkama. 

Ennelõunal sotsialiseerusime õues siis jaapanlastest naabritega, väikse Taito ja tema emaga (kelle nime ma ei suutnud meelde jätta, palun et ta selle üles kirjutaks). Esimest korda täheldasin, et Sofia on oma asjade peale natukene kade. Kulminatsioon saabus, kui Sofia oli väravavalvuri käest mängimiseks saadud palli liumäe kõrvale ootele jätnud. Märganud Taitot seda haaramas, röögatas meie printsess valju kriiskava häälega liumäe otsast: "Iia pall!!!", ise meelehärmist puhisedes poisi suunas küünitades (Iia tähistab Sofiat) :D

Olen veel täheldanud, et Sofia väga naudib oma iga päevaga suurenevaid verbaalseid oskusi. Viimasel ajal ei jäta ta kasutamata võimalust öelda, et "emme käis trennis" või "issi ka käis trennis". Seda nii siis, kui kumbki uksest siseneb kui ka näiteks niisama lõunalauas. Mis seal salata, eelmisest esmaspäevast saati olen ma meid mõlemaid ülepäeva sinna trenni ajanud ka :) Eriti tore on koju tagasi jõuda, kui Sofia uksele jookseb ja ülevoolava emotsionaalsusega karjatab: "No tele!"

Kui ta lifti piiksumist või ukse paukumist kuuleb, ütleb ta enamasti: "mingi onu tuli". Lõunal maiustasin küpsisetükiga, kui Sofia teatab: emme näts suus! Näita mulli! Leides arbuusist seemne, asetas ta selle taldrikule aga tõdemusega, et "kont". Nojah, lapsed ei ole rumalad. Ammugi mitte Sofia. Siinkohal meenub üks mu lemmikumaid lastelaule "Kuula ikka väiksemat" ... ta mõndagi teab, tal silmad on peas ja kõrvad on head....

PS: Papaia on siin palju maitsvam kui arbuus, see meeldib meile kõigile ja soovitan tulla seda proovima.

Elagu lapsesuu

Täna hommikul ärkab Sofia üsna varakult ja miskipärast nutuselt. Igatahes pikutab ta ühel hetkel mu kõrval, jalad tekile välja sirutatud. Kui natuke ta jalga silitama hakkan, pomiseb ta õhates läbi luti: "Pikad, pikad jalad...." :D :D :D Veidi aega hiljem nõuab omale patsi pähe, Taago annab endast parima, aga no ei tule päris see. Sofia tõdeb ka: "Issi es oska. Emme aita!" 

Ennelõunal lubasin tal rõdul veega solberdada (ise lugesin samal ajal Vogue'i :)) ...

Õhtul autoga Royal Orchid Resort Hotel'i buffee lauast koju sõites laulab Sofia aga: "Aiaiai, aiaiai, mis siis sellest rongist sai!" :))) Rongisõit, Põdramaja ja Kiisu läks kõndima on ta lemmikud tema isiklikus repertuaaris. Autojuhil võis ka lõbus või omapärane olla, kui tagaistmel lisaks lapsele ka ema-isa rongisõidu laulu heietama asusid. Kõik lapse heaolu nimel!

Royal Orchidis sai Sofiakene kogemata ka oma esimese India sutsaka kätte - nimelt olin pahaaimamatult tõstnud ta taldrikule vürtsikat riisi, millest ta tühja kõhuga kohe suure lusika suhu kühveldas. Pärast seda ei julenud ta isegi kuklit hammustada. Õnneks parandas aeg taas haavad, ja nuudlid, soe roti, klaasitäis arbuusimahla ning erinevad magusroad leidsid juba tunnustust. Ta ise leidis muidugi ka - kogu teenindav personal koosnes noortest meestest ja nad kõik soovisid meie lapsega tutvuda, talle meele järele olla ja teda jalutama viia. Ei ole neil häbitunnet! Kuni Taago arvet ootas, tantsisime meie Sofiaga aga terrassil elava muusika saatel, taustaks pime troopiline õhtu, palmid, laternad ja kokteilile tulnud rahvas. 

PS: Tutvusime liivakastis korrus allpool elava jaapanlanna ja tema jaapanlasest-uusmeremaalasest 1 a 9 kuuse pojaga ning lapse isapoolsete küllasõitnud vanavanematega. Võimalik, et Sofia saab endale jaapani sõbra. Ilus poiss oli, ehkki väike nagu kirp. 

PS 2: Käisin eile taas Mantris ja mul on nüüd muuhulgas Lõuna-India teatmik, Bangalore söögikohtade giid, lõikelaud, juusturiiv ning sügavkülmas kanafilee ja kilo veist! Kana, muide, ka kartulid, on Eestis oluliselt parema maitsega. 

Palju palju terviseid kõigile eesti inimestele! Ja Tiina - kui sul on veel mustikamoosi, palun säästa meie jaoks!! Siin maal ei ole marju. 

Lihata elu läikivail põrandail

Uus nädal uue hooga. Kaht pärastlõunat olen nautinud 15. korruse jõusaalis (mis tundub mulle peaaegu nagu isiklik:)), ühel päeval aga kujutasin miskipärast ette, et oleks mõistlik käia teisel pool linna Forumi kaubanduskeskuses. Piirkond Koramangala. Teinekord ma enam nii ei kujutle. 

Sinnasõit 45 minutit, tagasisõit 50 minutit, ainus saak 3 ajakirja, 500 g Austraalia küpsiseid ja mõned nimetused toidupoest, kus polnud liharaasugi, normaalsest piimast rääkimata. Seal on tüüpiliselt kuivained, maiustused, saiad, juurikad, joogid ja esmatarbekaubad. Näpuotsaga mune ja piimatooteid. Isegi võileivamargariin on mure nagu parmesan. Ja isegi kalakonserve pole. See selleks.

Aga need 50 minutit läbi linna kurnavad euroopa inimese poolsurnuks. Mis oleks vastand väljendile "sujuv liiklus"? Neid pidurdamisi, jõnksutamisi, lamavaid politseinikke, ette-taha- ja vahelekeeramisi ning heitgaase esineb ikka lahkelt. Sest üldjuhul on mistahes kellaajal sõiduk sõidukis kinni. Ja muidugi vaated - peaaegu kõik tänavad on otsast otsani ääristatud kõikmõeldavate ja tegelikult ka mõeldamatute äride, kaupluste, teenusepakkujate ja putkadega. Enamasti on need ühe-kahekordsed hoomamatu konstruktsiooniga, värvikirevad või lihtsalt räpased. Pool kaupa paikneb otsaga tänaval, lisaks võitlevad seal oma koha eest inimesed, loomad, sõidukid, pooleliolevad ehitused, ebamäärased hunnikud, liiv, palju - palju prahti - you name it, they have it. Nagu ikka kaugetes soojades maades. Noh, see kõik on pisut väsitav, ehkki igavuses siinseid sõite süüdistada ei saa. Ja eks sekka on üht-teist rõõmustavat ka.

Meie siin kaksiktornis rõõmustame veel täna perekondlikult soetatud uue 22eurose vaiba üle, CD- mängija ja kõlarite üle, ning muidugi murelike omanike kiiresti korraldatud nelja uue boileri üle :) Mis, loodetavasti niipea ei plahvata. Hakkab justkui looma, aga no need neetud heledad, libedad ja läikivad põrandad! Just kui oled nad puhtaks saanud, märkad uusi varbajälgi, karvu ja tolmukübemeid rõõmsalt vastu vaatamas. Koristussagedus oleks vaja viia kahe korrani päevas, mitte korrani nädalas. Või siis asjaoludega leppida. Ma vist hakkan vaikselt tegema viimast.

Oh, ja vaikselt teki alla sättima, sest kell lööb juba teist öötundi.

Elamusi igasse päeva

Ükspäev mõtlesin siin, et sarnaselt meile on ka vaade meie akendest läbi teinud kannapöörde. Kadrioru madala korruse vaikelu väikeste puumajade, vanade puude ja akna all asetseva müüriga on asendunud vaatega üle suure kihava linna, üle taevalaotuse, üle järvekese. Hommikune kirgas päike laseb kõigel selgesti paista, pärastlõuna toob endaga üha tiheneva vine, õhtutunnid saadavad punase päikesekera kiiresti looja, misjärel mattub me vaade pimedusse ja süttivad kaksiktornide edevad helesinised tulukesed.

Kõige mõnusam on istuda suurel rõdul kella poole viie ja poole kuue vahel, mil päevapalavus on järele andnud, silmi vesiseks ajav päike mähkunud vinesse ning mahe tuuleõhk sahistab mu käes olevat ajalehte. Kuna Sofia sellest idüllist veel päris täpselt aru ei saa, ei esine selliseid pärastlõunaid just ülearu tihti. Kõige ilusam on meil aga siis, kui õhtust linna katva hallika vine kohal värvub taevas roosaks ning punetav päike alustab laskumist silmapiiri taha.

Kohalikud ajalehed on omapärane lugemine. Näiteks panevad nad filmitutvustustes kirja ka kulminatsioonid ja lõpplahendused ning enesetappude puhul ei jää diskreetsuse hõlma alla ei inimeste täisnimed ega nende õnnetud lood.

Kuna laupäeval algas Shankranti festival (http://www.karnataka.com/festivals/shankranti.html), kaikus reedene päev ohjeldamatust trummipõrinast. Ime, et Sofia päevaunest üles ei virgunud. Aga nagu näitas hilisem õhtu, on tema uni kiiduväärselt häirimatu. Või väsitas õhtune sõit südalinna hiina restorani ta sedavõrd ära? Igatahes ei keeranud ta vist külgegi, kui enne südaööd magamistoa vannitoas boiler lõhkes, korteri pimedaks lõi ning põranda suunas helde veejoa jooksma lasi. Lõhnaküünlavalguses keeras hooldusmees püksid üles ja peatas pahiseva vee. Hommikul olime rõõmsad, et meil on veel kaks vannituba.

Kuid sellega asi ei piirdunud. Koidikul vastu pühapäeva kuulsin läbi une tuttavat veepahinat kabineti vannitoast ja lükkasin Taago teki alt välja asja lahendama. Sai lahendatud, aga boiler on ikkagi puruks. Kas neid tõesti ei tohi soojas hoida, vaid peab pärast iga kasutust välja lülitama? Muud seletust leida ei oska ja seegi tundub jabur. Nüüd on meile jäänud Sofia tulevase vannitoa boiler ja seda püüame kuidagi säilitada. Vast annab uus nädal asjale seletust ja ehk mõne uue boilerigi.

Samal hommikul oli Taago veel ühe intsidendi peale teki alt väljas nagu välk. Nimelt tõusis Sofia enne meid üles ja ma lubasin tal märja mähkme kööki prügikasti viia. Ta naases kahe mustaks kõrbenud röstsaiaga, mille ma eelmisel õhtul prügikasti visanud olin. Ega laps ennast nälga ei jäta.

Kuid laupäeval korraldasime perekondliku väljasõidu park - botaanikaaeda ja McDonalds'isse. Pakkuge üle, kui suudate! :))) Muidu polnud viga, aga päikse käes hakkas palav ning kõik tahtsid meid pildistada ja katsuda. Lõpuks põgenesime nagu loomad. Peaksin Sofia rinnale kinnitama sildi - Please do not touch! Photo -  25 (Palun ära puudu! Foto 25 ruupiat). 

Mäkki sattusime aga seetõttu, et palusime endid kohvikusse, kuid kui autojuht ka burgerirestorani välja pakkus, arvasime, et sobib, vähemasti saab sealt jäätist. Saigi, 90ndate eurotekno valjude krapsakate helide saatel.

Mantri Square, täpid ja teatav kohanemine

Pool 9 hommikul katkestati meie mõnus unine idüll teatega, et autojuht on kohal. No väga tore. Aga tal tuleb oodata. Meie päevad ei alga eriti palju enne kümmet, kui pole just kusagile sõitmist, nagu näiteks Taagol homme enne kukke ja koitu. Kuid 10:45 olin ma vupsti autos, kaasas pikk nimekiri eluks vajalikest esemetest, ja lasin end viia Mantri mall'i, linna suurimasse kaubakeskusesse - kui juba, siis juba. Olin ära mitu tundi ja naasesin koju mõneteistkümne kotiga ja 9000 ruupia võrra vaesemana. 

Ega siin ei ole ostukeskustes nalja - parklasse sisenedes vaadatakse üle nii auto kui selle pagasiruum, keskusse sisenedes palutakse avada käekott, mistahes poodi astudes võetakse lahkesti käest ära kõik teiste poodide ostukotid, väljudes küsitakse sageli näha kas tehtud oste või tšekki. Kui lisada võrdlemisi ajakulukad ja vaevalised kaardimaksed, on möllu kui palju. Aga vähemalt saavad inimesed tööd - autopiilujatena, kotivalvuritena, tšekikontrollijatena, parkimisautomaadist pileti ulatajatena, liftis nupuvajutajatena, toidupoe kassas ostude kottitoppijatena jne. Lisaks tundub neil alati ka abilisi olema. 

Toidupoes on keeruline. Kaubavalik on 95 % teine ja enamasti ei tähenda see võluvalt teistsugust. Pooleliitrised ja kas ühe päeva või kaks kuud säilivad piimad, võõrad kalad, valged leivad, riiulite viisi tundmatuid tangaineid ja maitseaineid ... riisi ja muid põhitange saab soovi korral omale kühvliga hiigelsuurtest puuanumatest ise tõsta. Aga noh, õnneks leiab ka tuttavlikku. Tegin õhtuks kanakastet ja vist esimest korda siin korteris sain kõhu korralikult täis :) Aa, autoga sõites näeb väga palju huvitavat - täna silmasin asutust nimega Riiklik põllumajanduslikult tähtsate putukate amet. Kodukvartalisse sisenedes silmasin ehitustandri prügises servas päeva ajal karjatatavaid lehmi, kellest üks parajasti kilekotti sõi. Jumala eest. Rohtu pole seal kübetki. Mul tuleb selliste teadmistega lihtsalt elada.   

Kõik, kes meie pere tervislikule seisule kaasa elavad – tänase seisuga tundub, et tuulerõugeid siin korteris ei ole. Sofia täpikesed on endiselt tillukesed, palavikku pole, ninaeritis on kadunud ja köha ka sama tegemas. Ärkas täna rõõmsana ja vaimustas meid oma tavapärase sarmi ja taiplikkusega. Õhtul sugesime ta igatahes lõpuks ometi duši alla. Minul on täppe igal pool ja igasugust sorti. Nagu Taago ütleb: „sulle maandub kärbes ja juba on lööve“. No Eestis vähemalt nii hull see lugu ei olnud. Sofia viimaste päevade lemmiklause on aga: „natukene kuum on alles“ (söögilauas siis) :)  Tõin talle täna plastmassist tooli, liivakastikomplekti, rasvakriidid ja karbi kohalikke legosid. 12 euro eest rõõmu kui palju.

Kuid ma ise raatsisin vaevu end kabinetti arvuti juurde meelitada – elutoas põlevad küünlad ja laual on kohalikud Marie Claire ja Vogue. Mäherdused vahvad indialiku touch’iga kosmopoliitsed üllitised! Ja maksavad vaid 75 ja 100 ruupiat. Vaikselt – vaikselt hakkan end siin inimesena tundma. Kuid ainult Eestiga seonduvat nostalgiat maha surudes. Kuid hei – esimesed eestlased külastavad meid juba kalli koduvabariigi aastapäeva paiku! Jõudke, oh jõudke te pärale! Selleks ajaks igatseb teid isegi Taago. PS: Finnairi piletid Tallinn – Delhi – Tallinn maksavad praegu 497 eurot.

Kuidas meist said India inimesed

Meie kuues õhtu Bangalores. Emotsioonid tahavad veel settimist. Esimese hooga tahtnuksin hüüda: appi!, aga ma usun, et mõne aja pärast ma enesele enam nii abitu ei tundu. Inimene kohaneb ju peaaegu kõigega. Vähemalt olid inimesed valmis meile keset laupäeva kaabel TV ja keset pühapäeva interneti paigaldama, võttis see aega, mis ta võttis. Siinkohal minu tervitused maakler Hidayath Mohamed’ile, kes mitte ainult ei aidanud meil leida üht linna parematest korteritest, vaid aitas korraldada nii eelmainitud kui ka igasuguseid teisi eluks vajalikke asju. Ja – kes kinkis mulle esimesel päeval fuksiaroosa siidist sari! Ma luban seda kanda, kui külla tulete!

Meie ise saabusime siia uskumatule maale ööl vastu 5. jaanuari Lufthansa Boeing 747 äriklassi pehmetel patjadel. Kui lisada hotelliöö kesk Frankfurdi avaraid välju ning värskendavad joogid-suupisted lennujaamade business lounge’ides, polnud teekonnal üldse viga. Sofia oli ka väga asjalik ja laitmatu reisija. Aga kõik, kes on lastega pikemalt reisinud, teavad – reis koos lapsega on sellegipoolest topeltväsitav. Minugi üks lemmikhetki meie teekonnal saabus siis, kui neiu Sofia oli lõpetanud hiliseks veninud kolmekäigulise lõunasöögi desserdi (täidetud profitroolid vanilje – ja šokolaadikastmega), oma voodiks tehtud toolil paljaid sääri välgutanud, tekipretensioone esitanud ning lõpuks magusasse unne vajunud. Just nii kauaks, et mina sain muretult pikutades ära vaadata filmi „The Kids Are All Right“. Ma ei tea, mida Taago vaatas, ta oli minust liiga kaugel. 

Le Meridien, meie hotell esimeseks kaheks ööks, oli niiske ja indialõhnaline. Uhke ja sõbralik sellegipoolest. Sofiale toodi meetripikkune valgeks värvitud metallvarbadega voodi ja ma kuramus unustasin seda isegi pildistada. Esimesel hommikul (keset päeva) ärgates aga avastasin, et minu kodumaa pakases paberkuivaks tõmbunud käed ja nägu olid juba peaaegu täitsa siidised. Kui meeldiv. Taagole on Meridien sagedaste külastuste tõttu praktiliselt konspiratiivkorter – igatahes arvas ta, et meid olla natuke veider selles näha :)
 

Esimesel õhtul viis Hidayath meid korterit vaatama. Sõit kulges tipptunnil (18:30 – 20:30) kesklinnast lennujaama suunal kogu oma värvikuses ja häälekuses – rikšad, rollerid, bussid, autod, võrrid, askeldavad kohalikud, koerad, tänavaäärne kaubandus. Oli äärmiselt meeldiv jõuda lõpuks kõige selle keskelt suure värava taha, millest sisse sõites leidsime end sõna otseses mõttes oaasis. Rahu, vaikselt sahisevad puud ja vulisev vesi. 
 

6. jaanuarist alates elame Bearys Lakeside Habitat - nimeliste kaksiktornide Omega - nimelise torni 11. korrusel. Meil on viis tuba, viis rõdu, kolm vannituba ning majapidamisrõdu koos teenijaruumidega. Meie kohal on veel 13 korrust, neist ühel ühiskasutatav jõusaal ja väike saunakompleks. Köögis on 24 sahtlit, 17 kappi ja 4 riiulit – see on ainus ruum, mis mu jaoks siiani on hoomamatu ja seega ka korda seadmata. Tahaksin siinkohal tervitada korteri äärmiselt sümpaatseid omanikke, dr. Nayak’it abikaasaga, kes on spetsiaalselt meile ostnud siia kaks televiisorit, ahju, lasknud paigaldada kaks konditsioneeri, arvutilaua, toonud nõusid ja voodipesu. Jajah, ei pruugi olla lihtne leida linu 185 cm laiale voodile. Mis on kahjuks kivikõva :)

Torne ühendavas fuajees on retseptsioon nagu hotellis ja sealt nad aeg-ajalt helistavad või tulevad ukse taha midagi küsima või kokku leppima. Minu arvates on Taago vähemalt kolmel hommikul voodist uksekella peale üles karanud. Mõnikord paneb ta kellanupule sildi – „palun koputa, laps magab“.

Vaatamata kaksiktornide ülimale elitaarsusele on nende ehituskvaliteet veel imelikum kui Eestis buumi ajal kombeks oli ja väljanägemiselt annaks neile mitu aastat vanust juurde. Ehkki asume rahuliku piirkonna tupiktänavas 11. korrusel, saame õhtuti ja öösiti osa nii uljamate liiklejate poognatest, hiliste uitajate pulbitsevast energiast kui ka koerte ühendkooridest. Hommikul algab poistel kriketimäng. Aknad ei pea midagi. Aga küllap me varsti ei pane kõike seda enam tähelegi. Ja ikkagi on ju mõnus astuda mõnele rõdule, kus on alati soe, ning lasta päiksekiirtel pisut põski paitada. Elutuba meeldib mulle ka, ja hakkab veel rohkem meeldima, kui sinna vaip tuleb.

Väga - väga ootan ka meie järele lennutatavat pagasit, kuid India bürokraatiale omaselt selgus alles kohale jõudes, et vältimaks meie varanatukese pealt 38% maksu maksmist, tuleb ikkagi organiseerida residencial permit (midagi elamisloa sarnast). Senikaua seisab meie 2,46 kuupmeetrit Tallinnas laos. Varsti mu süda murdub, kui pean jätkama vaatamist, kuidas vähemalt pool Sofia meelelahutusest mahub ühte LEGO karpi. Õnneks on kaasas plaadid tema lemmiklauludega ja ka kõik kaisuelukad. Väga – väga ootame ka päeva, mil Taago lõpuks saab kohaliku pangakonto, sest enne ei ole ka palgapäeva. Õnneks saame homme omale auto ja autojuhi. See tähendab, et on võimalik sõita korralikku (niivõrd-kuivõrd) toidupoodi, kaubakeskusse, parki, järve äärde. Ümberkaudsete tänavate floora, fauna ja ettevõtluskultuur käib minul veel üle mõistuse. 

Kohalikku aega elasime sisse nelja päevaga, kuid järsuvõitu kliimamuutus (ma arvan vähemalt) tõi Sofiale väikse köha ja mingi voolava eritise ninasse (muid nohu tundemärke pole). Eile pärastlõunast tänase lõunani oli ta ka palavikus ja kui silmasime pisikesi punaseid täpikesi ta säärel, hakkasime kahtlustama tuulerõugeid. Kahtlustame siiani. Kurk hakkab korda saama, eks siis peagi selgub, kas täpikesed, kasinam söögiisu ja keskmisest suurem tundelisus tähistavad rõugerajakaid või mitte. Taago igatahes lükkas oma hädavajaliku Chennai reisi ühe päeva edasi, et meile ihu ja hingega abiks olla. Olge teiegi mõttes meiega!