Ootamatu rasvapõletus, ootamatu uudis ja ootamatu koduigatsus

Paar nädalat tagasi palaval esmaspäeval vahetult enne Sofia sünnipäeva tegin toiduoste ja tundsin ennast kui trennis. Kodus pikutades samuti!! Peas hakkas susisema halb eelaimus ja pusisin endale ümber pulsivöö. Pulss lamades 90 lööki minutis. Tänan väga. Terve aasta tõrgeteta toiminud kilpnääre on otsustanud taas veidi action'it teha. Pool tabletti Propranolooli hamba alla (et pulssi veidigi kontrolli alla saada) ja arstile. Arst on riigist lahkunud, uus arst selleks päevaks lahkunud. Aga ega Indias pole vaja saatekirja, et analüüse anda. Nii ma siis kritseldasin paberile kolm olulisemat näitajat ja läksin selle paberi ja retseptsioonist saadud kleepekaga kassasse. Maksin ära ja kardina taha suskama. Küll nad võivad aeglased olla selle verevõtmisega, aega kulub mitu korda rohkem kui Eestis. Lisaks tegi veresoone katki ja esimest korda elus (pärast lugematuid verevõtte) käisin ringi lilla käsivarrega. 

Uue arsti jutust umbes pool oli arusaadav ja see pool mulle väga ei meeldinud. Neil siin ikka teised rohud ja minu rohtu ei tohiks üldse kasutada. Leppisime kokku, et pean oma Eesti arstiga nõu. Pidasingi ja otsustasin ikkagi tema juhiste järgi end ravima hakata. Vanade teada asjadega. Olemine hakkas päev-päevalt kergemaks minema - te ei kujuta ette, kui tüütu on nädal või isegi kaks (sest ega see mul päris päevapealt ei alanud) normaalsest kiirema pulsiga toimetada. Ainus hele kiireke selle asja juures on see, et jõulurasv muidugi kadus. Aga mõnda aega pole ma julenud kaalule astuda, kuna Taago sõitis kohe pärast Sofia sünnipäeva ära ja jääkide söömine (olgu või magusad viinamarjad) jäi peaasjalikult minu õlule. Ja ega pärast seda ka paastu ei tulnud...

Toidust rääkides, reis viis Taago ka Mumbaisse, kus ta käis õhtusöögil Eesti delegatsiooni meestega (Arengufond, Eesti saatkonna ülesehitaja jt) ning naljaga pooleks külakostiks soovitud musta leiva ja suitsuvorstiga koju saabus. Leib täitsa kobe, aga nädal aega vana. Kuidas kõige hõrgumalt ära kasutada? Jah, panin kuivama ja ühel ilusal esmaspäeval oli meil rohkete rosinatega leivasupp. Läks hästi kaubaks.

Sel nädalal sain ka kauaoodatud kirja Jaapanist. Muide, väikesest Saku linnast Nagano lähistel :)) 29. veebruaril sündis Sofia sõbrale Taitole õde Mika Helena. Sünnipäevadega ei hakka sel tüdrukul just kõige paremini olema. Kuid samas kirjas ka õnnetu uudis - pereisa viiakse aprillist Tokyosse üle ja nende India aeg ongi sellega ootamatult otsa saanud. Selline see ekspattide elu on. Iial ei tea. Kurb küll ja ootasime neid väga tagasi, aga eks peab ilma ära harjuma ja õnneks toredaid inimesi ikka jätkub. Värske isa käest oleme nüüd kuulnud huvitavaid fakte laste sündimise kohta Jaapanis. Seda ma juba teadsin, et ei või minna suvalisse haiglasse sünnitama ja et maksab see tohutu summa (ma ei tea, osa saab äkki tagasi). Aga näiteks isa lubatakse sünni juurde vaid siis, kui ta on läbinud vastavateemalise koolituse (midagi perekooli taolist) ja ema ning beebit peetakse nädal aega haiglas, et teha uuringuid ja veenduda, et kõik on korras. Seejärel suundub noor ema koos lapsega reeglina umbes kuuks ajaks vanematekoju. Et saada abi, tuge ja vanu tarkusi lapsega toime tulekul. Isad on ju nagunii pikki päevi tööl ja isegi lapse uneajaks koju ei jõua. Ja mulle on jäänud mulje, et beebiga tegelemine on sealkandis ja üldse Aasias ikkagi naiste pärusmaa. Tõepoolest - elagu Eesti, kus beebi on tänapäeval siiski pere "ühisprojekt". 

Eesti jah ... võibolla, et ma olen juba piisavalt kaua Indias olnud, võibolla kõditab mind vaikselt detsembriks tagasi kolimine, võibolla kuna ma pole üle-eelmisest aastast saati näinud Eesti suve saabumist ja looduse õidepuhkemist... aga ma igatsen oma eesootavat suvepuhkust ja pereringis veedetavat aega palju rohkem kui möödunud aastal. Iga päev kerkib mu mõtteisse mõni väike killuke - kuidas me Sofiaga saabume lennukilt ning astume algavasse suvesse ja kõik on veel ees, kuidas sööme põõsas vaarikaid, kuidas ma istun soojal pärastlõunal Saaremaal terrassil ja loen ajakirja, ümberringi vaikus ja vaid lindude hääled, kuidas me küpsetame õues värsket kala ja rüüpame sellele ehedat siidrit peale, kuidas ma jalutan mööda Kadriorgu, kuidas magan kaua ja Sofia juba mängib kusagil kellegagi mõnusasti ... Millised väikesed ja tavalised hetked need on, millest kaugel maal kõige enam puudust tunned. Oma mõtetes ma juba naudin ette kõiki neid väikesi tegemisi ja keegi ei saa seda mulle keelata :)

Ja polegi, et ainult Eesti. Iga kord, kui televiisorist või mõnes ajakirjas mõnd Euroopa linna näen, ma heldin ja tuleb magusvalus igatsus väikeste Euroopa reiside järele (mida pole peale koduskäikude toimunud juba 2010. aasta sügisest saati). Euroopast vaadatuna tunduvad kauged troopilis-eksootilised maad nii ahvatlevad, siit vaadatuna näib vana hea Euroopa oma munakivitänavate, ajalooliste majade-kirikute, lõputute kohvikute-poekeste, sildade, parkide ja purskkaevudega väljakutega äärmiselt igatsusväärne. 

Ükskõik kui uhke on ookeani kaldal lesida või mõnes lõunamaa metropolis tungelda, minu jaoks on kõige armsamad reisimälestused ilmselt ikka vanadest kultuursetest Euroopa linnadest ja nende ümbrusest. Siinpool maakera (suurem osa Lõuna- ja Kagu-Aasiat), kus tänavapilt on enamjaolt vastikustäratavalt kole, lohakas ja tolmune ja niisama mööda tänavaid uitamine ning enese ja ümbritseva nautimine ei tule kõne allagi, saan eriti teravalt aru, KUI väga ma ühel päeval tagasi kolida tahan, KUI ilus ja elamisväärne on Euroopa  ja KUI võimatu oleks minusugusel miljööväärtuslikkuse fännil kusagile siiapoole maakera pidama jääda. 

Aga seni naudin praegust elukorraldust ja seda, et võin tunda magusat igatsust nendesamade asjade järele, mis kodumaal elades on üsna harilikud ega tekita suuremaid tundeid. Heh... "Nad võivad minna metsa ja noppida marju! Ema, kujutad sa ette, nad võivad lihtsalt metsas marju korjata," nõnda hüüatas jutu sees oma külasviibivale emale eile õhtul üks mu armas lõuna-aafriklasest naabrinaine. Nimelt oli ta oma kodus korraldanud hüvastijätu-õhtusöögi Taito isale, kes kahe nädala pärast korteri üle peab andma ja Tokyosse tööle asub. Koos oli kena punt naabreid, kokteilid-veinid näpus, rõdul tossasid nii tuttavliku ja koduse lõhnaga suurel gaasigrillil kanakintsud, küünlad hubisesid ja juttu ja naeru muudkui jätkus ja jätkus. Isegi neiu Sofia sulandus olemasolevate väheste laste seltskonda ega olnud kuigi entusiastlik kojumineku suhtes. Saabus ja lahkus ta aga hobusel kapates (küll punane kummiloom, aga siiski). Õhtu hitiks said aga mõistagi minu ja Taago valmistatud kaneelirullid, mis äratasid lapsepõlve või noorusaja mälestusi väga erinevates inimestes, meestes peaasjalikult. 

Sellal, kui meie rullidega ametis olime, valmistas Sofia oma kätega kolm väikest pidusaia, uhkeim on veel alles, nagu ka väike kogus rulle.    

Järgmised kaks kuud tõotavad tulla suhteliselt rahulikud, eriti aprill, mil siinne koolirahvas vaheaega peab ja paljud peredega puhkama sõidavad. Meie väike hingetõmme algab aga juba loetud päevade pärast, mil me lendame Bangkokki ja kohe edasi Krabisse, lõppsihtkohaks imekaunis Railay maaribakene, kuhu pääseb vaid paadiga. Jehhuu.

Pisut Sofiat ka:

"See, kes muneda ei oska, on minu meelest loll." (on vaadanud Lotte multifilmi) "Inimesed vist ei oska muneda..."

Taagol on seljas T-särk kirjaga T.B.N.T. Sofia:"Ossa, siin on kaks Taagot ja Bibi täht ja "nah" ja täpid ka!" (tal on mäng, kus õpetab inglise keeles tähti ning kui eesti keeles on "enn" ja "nn", siis inglise keeles "enn" ja "nah") :DDD

Söön arbuusi, suu on täis. Sofia:"Miks sul suu väntab?" 

Sõidame külla. Mina: Siis saad natuke mängida. Sofia:"Oleme viis tundi!"

Ei taha hästi hambaid pesta. Olen rääkinud pisikutest. Ühel õhtul:"Ühel päeval emme ütles mulle, et siilid tulevad krõbistama minu hambaid." (laste fantaasia ...)

Kõne on ladus ja rikas, aga osa sõnu on jäänud toppama, nt: joonistama=noonistama, elekter=tekter, jalgpall=jalkspall, torn=tronn, elevant=velevant/velevalt...

Kõige sagedasem lause (ikka vähemalt 10 korda päevas):"Mis sa ütlesid, kullake?" (kohati kahtlen ta kuulmises)

On vaja suu ära pesta. "Tahan issit! Mine ära, kullake! Ma ajan su ära, kutt!" ja vehib käega. Kutt on nagu kõtt, nii peletab ka tuvisid ja kärbseid. 

Kingalusika kohta:"Minul pole seda vaja, aga paksudel küll on." (vist ei teagi, kes need paksud on üldse)

Tutvume Naksitrallidega, kuidas ma ka ei püüa, ikka on: Kingpool, Muffin, Sammalhabe.

Räägib Skypes vanaemaga, too utsitab õhtust tualetikülastust tegema, netiühendus pole kõige parem ja Taago hakkab ütlema, et tuulised ilmad, sellepärast. Sofia haarab sõnasabast:"Meil on tuulised ilmad, pott lendab minema."

Kui teeb midagi potentsiaalselt kahtlast, ütleb juba eos:"Ära vaata minu poole, ega?"

Pannkoogid pühapäevahommikul:"Ma olen pannkoogilaps. Tahan palju pannkooke süüa.. armastan."

Istume kahekesi basseini laskuval trepil. Hoiab mind põlvedest:"Sa ei pea muretsema, ma hoian sind kinni."

Otsib taga vildikat, mis kuulus ühe raamatu juurde ja tuli käega pühkides maha. Saab teada, et see tühi. "Siis peame patarei panema."          

Sofia 3!

Aasta tagasi kõlasid meie majas laused nagu "Emme luul tüdluk, Iia väike."või "Iiakene, mis sa teed! Iiakene, ei tohi lammutada!". Nüüd ei jõua neid elutõdesid ja tarkusi ära kuulata ja isegi "kurat" on vahel keelele lipsanud. Võib öelda, et väiksest rüblikust on Indias suur preili kasvanud.

Päev algas kingituste avamisega, neid saabus isegi Eestimaalt, ja kui põrand on suuremaid ja väiksemaid põnevusi täis, kes see siis hommikusöögist hoolib. Ülejäänud päeva käis sünnipäevalaps vastikult askeldavate - küpsetavate- laudakatvate vanemate vahel ringi ja kurtis aegajalt meelteheites, et tema lihtsalt ei jaksa ära oodata, millal külalised tulevad. Õnneks neid ikka ajapikku tuli (mõned olid kahjuks kodus tõbised) ja meie hoolega küpsetatud õuna-kaneeli, toorjuustu-mascarpone ja kaneelirullikoogid said üksmeelse tunnustuse osaliseks. Kui viimased külalised olid lahkunud, sadas kahe joogatunni vahepeal sisse Rohit, käes suur kilekott kingitustega, õitses ja säras, musitas Sofiat ja läks jälle, kaasasokutatud koogid näpus. Laud on ikka veel jooke ja suupisteid täis, põrand kinke ja kingipabereid täis, Sofia ikka imeilus oma värvilises kleidis... 

Homme varavalges lendab Taago Chennaisse, sealt ülehomme Mumbaisse ja koju alles reedel. Meie katsume tublid tüdrukud olla ja kogu selle kingikoormaga toime tulla. 

 

Suvi tuli, lämbe ja tegemisi täis

Paar nädalat tagasi otsustasin(me) end taas kokku viia hiina kulinaariaga. Üks minu lemmikuid. Seekord päris sümpaatne ja viisakas koht – nõud ja road muudkui ilmusid ja kadusid, kuni etendus läbi sai. Kui juba siis juba ja me ei hoidnud end väga tagasi – Taago vaatas menüüd nagu, jah, peaaegu nagu hiina keelt, mistõttu mina ennast valla lasin ja kiiresti igasuguseid asju tellisin. Igat rooga ühe eksemplari ja kaht neist palusime koju kaasa pakkida, nii et päris ümmarguseks me end ei söönud. Mu valikus olid selge leem juurviljade ja pardilihaga (Sofia lemmik), kanapelmeenid, taignas kuldseks praetud hiidkrevetid, nuudlid kanaga, pekingi part (esmakordne ja ehkki huvitavalt serveeritud koos köögiviljade ja magusa kastmega paberõhukese leiva vahelt, polnud päris ootustele ja telekast nähtule vastav), iirise-kreekapähklid jäätisega ning datlipannkook jäätisega (magustoidud on Hiinas väikesed :( ). Maja poolt pakuti alustuseks vürtsikaid värskekurgi – ja kapsatükke (nagu ikka) ja pärastpoole jasmiiniteed täpselt nii kaua kui tassikestes vähegi ruumi oli. Viimaks laekusid lauale traditsioonilised õnneküpsised (väga head) ja minu küpsise sees olev paberiribake teatas, et minu jaoks avanevad uksed elu erinevates valdkondades. Midagi enamat ei oskakski soovida :)

Mõned päevad hiljem juhtus see, mida nagu enam ei jaksanudki oodata ega loota – Taago sai endale selleks aastaks elamisloa (ma isegi ei tea, mitu korda ta käis seda taotlemas, enne kui kõik lõpuks sobis). Veel uhkema kui möödunud korral ja seekord saab Peeter olla Peeter Kilter. Tänu Taago uurimistööle selgus, et meil Sofiaga pole elamislubasid tegelikult kunagi vaja olnudki. Kui me ei viibi riigis korraga rohkem kui kuus kuud. Aga mitte keegi mitte kunagi seda meile ei öelnud. Niisiis jätsime me endid sellest möllust kõrvale. Jäi ära ka jant abielutunnistusega. Osa dokumente tuli vaid ringi teha, meid välja jätta.

Ühel päeval helistas naabrinaine ja pakkus, et kui on tahtmist, tulgu me vaatama väikeste laste muusikatundi, mis hakkab nüüd kolmapäeviti meie majas toimuma. Ma ei ole just niisuguste ürituste fänn (mu piinlikkuslävi on väga madal), aga seltskonna ja vahelduse mõttes otsustasin Sofia kohale vedada ja nüüd oleme me juba kaks korda käinud. Üks keskealine hollandi naine Yoos teeb seda ja kohe ametlikult. Nagu ikka – „laulvad“ loomad-klounid, muusikariistad, salmid, laulud, rütmid, ringmängud. Ise heleda häälega terve aeg lõõritab. Kõik muidugi inglise keeles. Esimesel korral oli Sofia väga umbusklik, kuid teisel korral austas üritust juba omapoolse kaasategemisega. Vaid vahel kurtis, et tema enam ei jaksa. Osalejad on kõik enamvähem ühevanused tüdrukud ja üks neist on Brasiilia päritolu 3,5 aastane Sofia (!), kes Sofiale kohe meeldima hakkas – kah heledapoolse patsiga. Viimane tund lõppes (tänu kahele emale) lausa magusa piimaga tee ja kodutehtud keeksiga. Mis meil viga seal käia. 

Keeks keeksiks, aga mina võtsin nõuks 24. veebruariks esimest korda elus kaneelirulle teha. Ega siin ei ole saada värsket pärmi, suure vaevaga leidsin kaks karbikest kohalikku kuivpärmi. Kuidagi sain taigna valmis. Olin mõelnud ta rõdule sooja päikese kätte kerkima panna, aga pärastlõunaks kadus päike ja kerkis tuul. Siiski oli rõdupõrand kõige soojem koht ja seal ta paisus. Taignarulli meil muidugi siin ei ole. Olude sunnil läks käiku pooleldi täis liitrine Bacardi pudel, Taago osavate käte all. Ja rullid valmisid. Muist sõime 23. õhtul ära, ülejäänud lahenesid meie ja mõne ligisattunud inimese kaasabil järgmisel päeval ära.

Nagu ma juba sada korda kurtnud olen, ei ole siin linnas lihtne nädalalõpuks meelelahutust leida. Kui söömine välja arvata. Siiski siiski suutsin ma möödunud laupäevaks tuvastada ühe kunstikompleksi – galerii, muuseum, poeke ja õues veel suur hulk käsitööga kaubitsejaid. Silmitsesime India moodsat kunsti, klassikalist kunsti ja ürgse väljanägemisega hõimukunsti. Täitsa tore. Lapsega muidugi mitte nii tore. Vaatamata kaasasolnud vankrile tuli teda ikka üksjagu karjatada. Kuidagi märkamatult olen ma hakanud maalikunsti huviliseks. Eriti tore on hulkuda galeriides, kus töödel ka hinnasildid küljes, ning kujutleda, kas ja millised neist piltidest tulevasse koju võiksid sobida. Mulle meeldib see tunne, et ma võiksin sealt midagi päriseks kaasa võtta. Muuseumides jääb see põnevus ju ära, väljapanek on täielikult kättesaamatu. Mis galeriidesse puutub, saab Eestis samaväärset kunsti palju odavamalt. Kui mõni pilt väga südamesse poeb, tasub muidugi kaaluda. Sel korral juhtus aga nii, et teel autosse silmasin ehte- ja kangamüüjate vahel üht maalidega meest ja vähem kui 5 minutiga olin saanud ilusa Ganesha pildi omanikuks. 6 euro eest. Täiesti ilus väike maal. Sobilik mälestus Indiast. Lähen kindlasti tagasi.   

Sofia joonistus, mis sai ka tema sünnipäevakutse pildiks:

    

Muidu on meil siin arbuusi- ja viinamarjahooaeg. Marjad on väiksed ja väga magusad, arbuusidel pole ka viga, kuid näiteks Ukraina suguvendadele jäävad nad ikka kõvasti alla. Imelikul kombel on ilmad läinud järsku väga kuivadest väga niiskeks. Juba hommikul on väljas 30 kraadi ja parema meelega liigutada ei tahaks. Kujutlege siis ette joogatundi – mu riided on niisked esimese viie minutiga. Teeme kõik, mis suudame, et tubadesse veidi jahedust ja värskemat õhku saavutada, ent jooga jaoks on ikka lämbe. Pulss läheb kergesti üles ja vahel puhin nagu kuival kala. Kes ei tea, siis enne, kui saab hakata õigel kombel joogat praktiseerima, tuleb lihased tugevaks treenida. Seda me siis praegu teeme ja mõnikord ma mõtlen, et ma suren. Olete sedagi vist juba kuulnud. Aga muidugi püüame me jõudumööda proovida igasuguseid poose – algaja lihtsalt ei suuda neid kuigi kaua säilitada. Ja eile ostsin ma ka kaks joogaraamatut – tahan rohkem teada ja üks neist oma värviliste piltidega saab olema hea abimees Indiast eemal viibides. Ning vana tõde – ikkagi tuleb päevas juua kaks kruusi rohelist teed. Soojalt või külmalt, sidruniga või ilma. Meeldigu või mitte :)

PS: Olen eelmise treeneri Rohitiga viimasel ajal mõne e-kirja vahetanud ja ühes naljaga pooleks mainisin, et kui siiakanti satub, tulgu öelgu Sofiale tere. Ei arvanud eales, et ta seda tõsiselt võtab. Eile õhtul sain kirja, kus ta küsib, et kas ta tohib laupäeval Sofiat vaatama tulla, kui siinkandis tundi annab. Millised mehed siin on!!! :D