Mul oli tänaseks selline plaan: külastame Ulsoori järve läheduses kaht huvitavat rõivapoodi, sööme lõunat samas kandis paiknevas restoranis ning pärast ehk jalutame natukene selle osaliselt prügisse mattunud tehisveekogu kaldal.
Esimese poe kohta öeldakse, et olla uksed kinni pannud (üsna sagedane vastus siin linnas juhtnööre küsides). Teise poe aadressile jõudes ei viita mitte miski otsitavale kauplusele. Barbeque ahju võiks saada küll. Põikan siis vähemalt ühte "prantsusepärasesse" pagariärisse ja ostan lohutuseks kotikesetäie head-paremat pimedatel õhtutel degusteerimiseks. Kuna Sofia on väsimusest või igavusest magama jäänud, ei oska me etemat teha, kui sõita järvele lähemale ja läbi võrkaia järvevaadet nautides oodata lõunasöögiaja saabumist ja lapse ärkamist.
Mõnda aega tänavat mööda restorani otsinud, saame teada, et seda ei ole enam. Kahju, aga olgu, võtame kohe järgmise selle piirkonna söögimaja minu hoolikalt koostatud nimekirjas. Pärast pikalt kestnud ümber kvartali tiirutamist ja enda ja GPS-i abiga orienteerumist peame nentima, et Rogue Elephant'i me ei leia. Kõht on tühi ja meeleolu väga nüri. Seda, et siin linnas võib paari tänava raames üht kohta pool tundi otsida, on imekspandav, aga harjumuspärane, kuid et ÜHTEGI otsitavat ei leiagi, teeb olemise jõuetuks küll.
Midagi on vaja kiiresti otsustada. Sõidame siis MG Road'ile, mis ei asu väga kaugel, ja üritame leida maja nr 9, kus peaks paiknema üks vanemaid ja teadatuntumaid söögikohti. MG on üks linna olulisemaid tänavaid ning alati paksult umbes. Kummas otsas on 9, võiks ju autojuht teada. Aga tuleb välja, et ei tea!!! GPS ka vaid lollitab meid. Kulutame ilmatuma aja, et siis avastada - tuleb teha U-pööre ja sõita tagasi. Teist sama palju aega. Iga paarisaja meetri järel on foor, mille tsükkel on rahulikult viis minutit. Paaril korral on mul tunne, et oma sisikonna keemaminemise vältimiseks peaksin kohe autost välja kargama ja keset tänavat valjult kisendama. POOLTEIST tundi pärast sööma sättimise algust jõuame restorani. Sellega õnneks minu agoonia lõpeb.
Caesar's asub tüüpilisele vana kooli India restoranile omaselt maapinnast allpool, väga hämara saali laes kumavad ohtrad lühtrid, kitšlike sammastega raamitud peeglites helgivad vastu kunstlillepuhmad, samme summutab vaip ja on nii jahe, et sooviksin pleedi. Peame lauda vahetama, sest lähedal istuvale seltskonnale tuuakse veel särisevad ja tossavad road ja see toss tungib kummalisel kombel ninapõhja ning ajab hirmsasti köhima. Aga toidud on ausad ja külluslikud (kastmes krevetid ja kastmes tandoori kana, võiga naanid ja parathad ning isegi kiievi kotlett, seest küll tooreks jäänud) ja eine lõpuks oleme piisavalt lõõgastunud olekus.
Veel meeldivam elamus on aga spontaanne retk tekstiilipoodi, mis on seinast seina täis toredaid Jaipuris traditsiooniliselt valmistatud puuvillaseid esemeid. Sekka põnevaid lauatarbeid, ehteid, muud nipetnäpet. Sofia sorteerib papusid, lasteriideid, tassib riiulitest välja suuri kotte, toimetab beebivoodis magavate rottidega ja kukub kusagilt kleitide vahelt välja karates sääre roosaks, kuid ei piiksu. Muidugi ei lahku me tühjade kätega.
Lõpp hea, kõik hea? Nooojahh, aga mitte päris. Algus võiks ka ikkagi hea olla. Või vähemalt mitte mängida minu taluvuse piiridega! Taagol, tundub, on need piirid pisut kaugemal ja Sofia oli täna kuidagi eriti malbe.
Kuidagi läks mul indust töökaalsasega jutuks, et meil ka sugulased Indias. Tema läks seepaeale väga põnevile, et oh kuskandis, kuidas nii jne. Tuli siis välja, et Bengaluru tema kodulinn :)
ReplyDeleteNäitasein talle sinu plogist paari maastiku- või linnapilti ka, aga ta ei tundnud ühtegi kohta ära.
:DDD Ma niimoodi itsitasin. Ju on Bengaluru palju muutunud või ei ole ta lahtiste silmadega eriti palju ringi käinud. Igatahes tervisi talle sinna! Ja teile ka.
ReplyDelete