Kuidas algas uus kümnend ja mida panin tähele enne seda

Sel kuul tabas mind ajakirjamass. Vogue oli üle 500 lk + moelisa, Marie Claire ja Traveller mõlemad üle 300 lk. Loen vist jõuludeni, ehkki pool on reklaam. Pulmahooaeg.

Olin enne sünnipäeva kingapoes. Kui kliendil oli vaja mõnd muud numbrit proovida, viskas üks poesellidest kinga läbi ripplaes oleva augu üles ja hõikas vajaliku suuruse järgi. Imeruttu visati küsitud karbid august jälle alla. Nii sain minagi omale parajad kingad. Ma ei ole varem niimoodi läbi lae tuhisevaid kingakarpe näinud, aga tundub, et toimis hästi. Ja kingapoodides on suurem osa teenindajaid meessoost, neid on palju ja nad on väga agarad.

Mantri keskuse maa-aluses parklas autoga maksmist oodates märkasin hämaras seinas kitsast ust ja selle taga hulka jalanõusid. Täpsemal piilumisel selgus, et see on moslemite palvetuba. Vaesekesed, igasugustes kohtades ja oludes peavad nad ka küürutama.

Ühel õhtul märkasime fuajee klaasseinal mesilasparve – klaasi välisküljel oli vist kokku miljon putukat sumistamas. Muist lendas ringi ka. Igaks juhuks läksime olema teisele poole maja. 

Septembris lugesin kokku 24 trennikorda. Ei saa kurta. Oktoober seevastu ei hiilga – kontides on väsimus ja tegemist-ettevalmistusi nii palju, et hädapärast saab joogatatud. Aga 16 – 17 eneseliigutamist kavatsen ikka korda saata.

Ühel hilisõhtul oli vaja Sofia püksmähku seest päts kätte saada. Ei saanud muidu, kui pidime külje katki käristama. Ei tahtnud magavat last aga mähkmevahetusega segada, mistõttu, leidlikud nagu me oleme, mätsisime katkise koha teibiga kinni.

Ühel õhtul kohtus Sofia meie maja külastava kaheaastase pool-korea-pool-šveitsi poisiga. Igati jõrm poiss – tõmmu ja pealaele keeratud krunniga pealekauba. Järgmisel õhtul oli poisil kaasas Chupa Chupsi seest saadud Hello Kitty sõrmus, mille ta Sofiale kinkis, sest et tema ema sõnul ei saanud poiss Sofiat peast ja tahtis talle selle sõrmuse kinkida.

15. oktoobril pidasin sünnipäeva nagu kord ja kohus. Tükil ajal ei viitsi enam sellist ennastsalgavat toimetamist ette võtta, mis mu kodusele peole eelnes. Valmis saime minutipealt ja kohe tulid ka esimesed külalised – ülakorruse jaapanlased/uusmeremaalased Sofia sõbra Taitoga eesotsas. Kottidega kaasas vein ja isetehtud leib ja taimeroog ja kingitus ... kuid – pereisal hakkas üsna pea väga vilets ning kõik külalised polnud veel saabunudki, kui läks lahti haiglasse sõit. Üks meespiduline rooli, lapseootel abikaasa moraalseks toeks ja kaks meespidulist füüsiliseks toeks kaasa. Ja peost see seltskond osa ei saanudki, kõik ootasid vaguralt uurimistulemusi ja naised siis sättisid neile kooki ja muud head taldrikule kaasa. Üks haiglast tulnu küll lubas endale väikese salatipausi (sai ülejäänud salati järgmisel õhtul omale koju, kuna talle kui herbivoorile maitses see märksa rohkem kui meile). Ühesõnaga – põrguvalusad neerukivid, neli meest kuuest peo ajal haiglas ja 2/3 toitu jäi järgi. Aga oli tore, et peaaegu kõik kutsutud perekonnad ilmusid kohale, kiitsid ja said meiega jälle natukene tuttavamaks. Ja sangria tuli erakordselt hea, vaatamata India veinile! 
Paaril järgmisel õhtul võtsime Taito oma hoole alla, sest tema vapper ema veetis mitu päeva haiglas mehe kõrval. Hea lihtne laps vähemalt – tuli rõõmsalt, oli rõõmsalt ja lahkus rõõmsalt, küsimata kordagi ema-isa järele. Ainuke asi, et pissis märjaks Sofia kuldsed kingad, mida ta parajasti omal algatusel kandis.

 

19. oktoobril, kui Taago oli teist päeva Chennais tööreisil, võtsime meie Sofiaga kodus vastu tema vanavanemad ja tädi. Tol kibekiirel ennelõunal oli preili teist päeva järjest naabertornis külas ja terve maja kuulis, kuidas me mööda torne ühendavat silda oma korteri poole liikusime. Teisisõnu – ulg oli taevani. Aga nüüd on küll hea vanaema mängima sikutada, on juba koos reisilgi käidud ja ... eks te peagi saate lugeda, mismoodi me seiklesime Nilgiri mägedes ning kuidas me elasime üle täna alanud Diwali pühad.  

Viimaks näpuotsaga Sofia elutarkusi: 

„Jälle hakkasin Kaisaks!“ (oli periood, kus ta kehastus mitu korda päevas mõneks vanaema lasteaiarühma tüdrukuks)

„Mis sa ütlesid?“ – on küsimus, mida ta viimasel ajal on alalõpmata küsinud ka täiesti selgesõnaliste ütlemiste peale. Nagu kuulmisvaegusega vanainimene. Kohati nii jaburatel hetkedel, et võimatu tõsiseks jääda.
Sünnipäevahommikul ütleb mulle tasandatud häälel: “Issi ütles Sofiale, et tee emmele palju õnne, aga mina ütlesin – ei tee! :D Nii jäigi.

„Ma kogemata ei tahtnudki...“

Ottupattarai külas Nilgiri mägedes: „Tädid tulevad mind kogu aeg näpistama.“ (siin on kombeks lapsi põsest katsuda ja minu õpetus, et sel puhul „löö“ ei tule õigel hetkel meelde)
Mängib vannis, vanaema valvab, astun vannituppa ja ajame mõne sõna juttu. Vaatab ühel hetkel üle pea minu poole ja ütleb: „Mine ära, Monica.“ Uskmatusest poolkeeletu, esitan retoorilise küsimuse, et mis ma nüüd siis tegema pean? Sofia vastab: „Mine lihtsalt ära.“ :D :D :D  Ma ei tea, kuidas mul on selline laps.