Reede, 21. oktoober
Istume lennukis. Mina, Sofia, Taago, Taago vanemad ja õde. Enne õhkutõusu kuuleme kõlaritest: „Ladies and gentlemen, this is your seatbelt speaking!“ (Daamid ja härrad, siin räägib teie turvavöö!). Sööme Taagoga Snickersit ja Twixi ja itsitame, sest enamasti kõnetab reisijaid ikka kapten... :D
Oleme teel Nilgiri mägedesse (Nilgiri – sinised mäed), mis laiuvad Bengalurust umbes 300 km lõuna pool, lähim lennujaam on tööstuslinn Coimbatore. Nilgiri Hills on olnud aastasadu koduks Toda hõimule, kuid 19. sajandil hakkasid britid mägede meeldivalt mahedasse kliimasse rajama linnu ja teeistandusi. Viimased rõõmustavad ohtraid külastajaid siiani. Ka todad pole päriselt kadunud.
Coimbatore lajatab näkku raske ja lämbe õhu, kuid meie kahetunnine teekond hotellist vastutulnud autos kulgeb merepinnast tasapisi aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni pärast lõputuna näivaid kitsaid mägikurve jõuame 1840 m kõrgusele Coonoori linna. Sunvalley Homestay, alles viis kuud vana pool-hotell-pool-kodumajutus Ottupattarai külas, vaatab läbi suurte akende otse üle erkroheliste teeväljade. Imeline. Tõmban sisse värsket ja puhast maaõhku ja mõtlen, et lõpuks ometi avaneb mul võimalus oma silmaga uurida, kuidas kasvab tee.
Maja on piinlikult puhas, toad avarad ja tekid soojad. Seintel on hiiglaslikud peeglid ja igast numbritoast avaneb vaade teeistandusele. Majarahvas on äärmiselt hoolitsev ja viisakas ning igal sammul on väga väga teretulnud tunne. Ainuke puudujääk, et allkorrusel asuval söögisaalil pole aknaid, sööme seal õhtuooteks krõbedaid dosasid keelt alla viivate kookose- ja tomatikastmega ning joome suurepärast rohke piima ja suhkruga keedetud musta teed. Kui avame maja taga väikese värava, et teeistandusse astuda, hakkab taevast langema jämedaid piisku. Seisame varikatuse all ja sõbrustame kahe musta kutsikaga. Pilved on madalal ja kui mõni juhtub mööduma, mattuvad vaated udusse.
Enne pimedat jõuab kohale ka meie oma autojuht ning saab omale Sunvalley poolt tasuta küljealuse. Meie aga koguneme pärast õhtusööki saarlaste tuppa üksteise seltsi nautima. Ottupattarai on mattunud pimedusse.
Laupäev, 22. oktoober
Päike paneb tugevad läikivad teelehed särama ja taamal kõrguvad künkad sinama. Astume istandusse hetkel, mil teekorjajad pausilt naasevad. Kätleme, naeratame ja teeme pilte. Kõnnime mõnuga mööda üles ja alla kulgevaid radu vööni ulatuvate teepuude vahel, kuni kingatallad punase mulla tooni värvuvad. Sofia imetleb vaateid algul isa õlgadelt, siis sibab edasi ja tagasi oma äranägemist mööda.
Sim’s Park on ilus väike botaanikaaed Coonoori linnas, mõni kilomeeter meie peatuspaigast. Värviline, lopsakas ja varjupakkuv. Üks suure võraga puu pillub meie suunas kõvasid rohelisi veidi banaanikujulisi vilju. Pääseme terve nahaga. Kõrval asetsev eksperimentaal-viljapuuaed on miskipärast suletud ja me palume end sõidutada ligidalasuvasse teeistandusse-vabrikusse. Teepiirkonnast ei saa ju lahkuda ilma teevabrikus käimata?! Kohe juhatatakse meid mööda kipakaid treppe ja radu vabriku hämarusse. Viis ruupiat inimene. Natuke juttu ja väike ringkäik. Kümnete meetrite kaupa kuivatusrestidel teelehti, ringisebivad töölised, ürgsena näivad sünged kolisevad masinad, tugev värske orase lõhn, alles poolenisti valmis kuum teepuru, palavus, lõpuks taas päevavalgus. Ostame piinlikult odava hinnaga kamba peale kaasa viis kilo kvaliteetset musta, valget, rohelist, šokolaadi – ja vürtsidega teed.
Elamustest tulvil Sofia magab, kui keerutame mööda kurvidest koosnevat maanteed 20 km kaugusel asuva Ooty linna poole. Ooty – „mägilinnade kuninganna“ – ootab meid 2240 m kõrgusel. Põhiline on teistest kuidagi mööda sõita. Bussid vabatahtlikult ei lase. Tee ääres toimetavad lehmad ja ahvid, majad on värvilised, nagu ka lopsakad õied, mis kõikjalt ripuvad, loodus on võimas ja meie kaelad õieli. Jumalale tänu, autojuht Mahantesh tunneb piirkonda hästi.
Punaseruuduliste linadega restoranis sööme küllusliku lõunasöögi – juustunaane, võiga rotisid, tandoori parathasid, kastmetes, küüslaugus ja puuliual kana, hiina nuudleid ja riisi. Teenindajad on loomulikult mehed ja neid on palju. Ühed suhtlevad ja võtavad tellimusi, teised kannavad ette. Punnis kõhtudega siseneme väiksesse šokolaadipoodi, mida kuuldavasti peab juba kolmas põlvkond šokolaadimeistreid. Ooty kant on nimelt tuntud käsitööšokolaadide poolest. Poeke näeb üsna armetu välja ja lahtiselt tükkideks murtuna müüdavad maiusedki on veidi kahvatud, aga ostame siiski mitut. Poesellid näivad natuke häiritud, sest ilmselgelt segame neid kriketimatši vaatamise juures. Šokolaad kahjuks põhjamaalase nõudlikule maitsele ei vasta.
Lõpuks kasutame ära viimase jupi ilusat päeva ja kimame Nilgiri mägede kõige kõrgema künka Doddabetta tippu. 2637 meetrit. Jälle viis ruupiat inimene. Teel vaateplatvormile saab osta kõike – koledatest kootud mütsidest pannil susisevate ubadeni. Paraku on nähtavus tipus säärane, et läbi pilvede võib vaid aimata ümberkaudsete küngaste kontuure. Päeva viimased kirkad päiksekiired trügivad visalt läbi kõikematva udu. Esimest korda on pisut jahe.
Pühapäev, 23. oktoober
Sunvalley’ni jõudmiseks tuleb sõita mööda kohati vaid autolaiuseid auklikke punasest mullast külavaheteid, mis mõnes paigas nii järsu kaldega, et kohe ime, kuidas täislastis sõidukid üles saavad. Sellesama küla vahel teeme pühapäevahommikuse tiiru meiegi. Ilm on mõnus, kitsed koperdavad ringi, lehm sööb prügihunnikus, mittemidagiütlevast majast kostub midagi katoliku jutluse sarnast. Aga erinevalt paljude teiste maade romantilisest külaelust ei maksa enamikes India külades kunagi mingisugust ilu või võlu otsida.
Saame seda küllaga edasiste tundide jooksul. Sõidame mööda mägiteid Dolphin’s Nose’i (Delfiini Nina) nimelise kalju suunas. Kitsaid teid ääristavad kadestamistväärt villad, vasakul mäekülgedel ja paremal orgudes rohetavad lõputud teepõllud, siin-seal sahiseb mööda kaljut alla veejuga. Jõuame muinasjutumetsa. Õieti on see küll sõit mööda lopsaka troopilise metsaga kaetud mäekülgi, kuid kuna sõidame läbi pilvede, loovad paks udu ja hämarus salapärase ja ebareaalse õhkkonna. Aeg-ajalt ilmuvad udust meie suunas liikuvad tuled, piibitada tuleb igas kurvis. Minu meelest on see kõik ütlemata ilus. Vahel saab pilv otsa ja möödume kaljudel pesu pesevatest naistest, päikse käes säravatest rohelistest nõlvadest ja igas värvitoonis majakestest.
Ja siis Dolphin’s Nose. Delfiini nina meenutav eenduv kalju, millelt avanevad postkaardivaated ümberkaudsetele mägedele, Catherine’i joale, valgetele pilvedele ja teeistandustele. Vastavalt pilvede liikumisele muutub vaatepilt pidevalt – kord ilmuvad kaugusest tumedad mäed või kitsas valge juga, siis kaovad nad valge suhkruvati sisse. Õhk on kiile täis. Kui saaks, ajaks ära kõik need lärmakad kohalikud turistid. Makaagid las siis olla, nad istuvad vaateplatvormi ääre peal nii uskumatult tobenaljakate nägudega, et teevad meele heaks. Enne lahkumist poseerivad saare naised keset teepuid, korvid kuklas ja hõlstid õlgadel, kohalikule piltnikule ning saavad väljaprindid kohe kätte. Rõõmu jagub isegi autojuhile.
Tagasitee läbi muinasjutumetsa möödub liigagi kiiresti. Värskendame – kosutame end Coffee Day kohvikus ja jätamegi Ooty seljataha. Ühest kurvist teise libisedes lahkume Nilgiri mägedest. Me läheme koju autoga. Pärastlõunapäike muudab järsud mäenõlvad, taamal sirutuvad tipud, trepiastmetena laskuvad põllud ja kogu ümbruse kangesti ilusaks.
Meeldiva üllatusena viib tagasitee läbi Mudumalai rahvuspargi, mida nüüd ka tiigrite kaitsealaks nimetatakse. Puud on madalad, muld punane, päike soe ja meeleolu meenutab Aafrikat. Järsku peatume ja – põõsast vaatab vastu must karu. No tema on küll viimane, keda keset Lõuna-India loodust kohata loodaks. Aga seal ta on ja kaob enne, kui keegi teda normaalselt jäädvustada jõuab. Edaspidi oleme loomadeks rohkem valmis, kuigi ei oleks osanud arvata, et neid tee ääres nõnda palju toimetab. Märkame langur-ahve, makaake, sigu, elevante, tähnilisi hirvi, pühvleid, paabulinde ... Praktiliselt safari. Džiipi me siiski ei üüri, sest kavatseme õhtusöögiks Mysore’i linna jõuda. Edasine tee loojuva päikese valguses, läbi väikeste külade ja suuremate asulate, suurte rippuvate okstega puude alt läbi, mööda kookospalmidest, selge veega järvekestest ja puuvillapõldudest on täiesti vahva.
Kui juba Mysore’is, võiks ju imetleda tuledes paleed. Kuid paduvihm peseb selle lootuse ära enne, kui need tuhanded tuled süttida jõuavad. Ja autos ootamisele eelistame õhtusöögile minna. Täis kõht on ka midagi väärt. Teekonna viimased kolm tundi mööduvad suurel maanteel pimedas autos ja on kaunikesti tüütud, aga mis sa teed. Sofia õnneks magab enamuse ajast ja kell 11 koju jõudes ei suuda ka teised eriti muust mõelda.
Eheda meeleolu tekitamiseks palun nautige siia jutu kõrvale kuumi Bollywoodi hitte youtube’is:
No comments:
Post a Comment