Kurviline nädalalõpp ehk teereis sinistesse mägedesse

Reede, 21. oktoober

Istume lennukis. Mina, Sofia, Taago, Taago vanemad ja õde. Enne õhkutõusu kuuleme kõlaritest: „Ladies and gentlemen, this is your seatbelt speaking!“ (Daamid ja härrad, siin räägib teie turvavöö!). Sööme Taagoga Snickersit ja Twixi ja itsitame, sest enamasti kõnetab reisijaid ikka kapten... :D

Oleme teel Nilgiri mägedesse (Nilgiri – sinised mäed), mis laiuvad Bengalurust umbes 300 km lõuna pool, lähim lennujaam on tööstuslinn Coimbatore. Nilgiri Hills on olnud aastasadu koduks Toda hõimule, kuid 19. sajandil hakkasid britid mägede meeldivalt mahedasse kliimasse rajama linnu ja teeistandusi. Viimased rõõmustavad ohtraid külastajaid siiani. Ka todad pole päriselt kadunud.

Coimbatore lajatab näkku raske ja lämbe õhu, kuid meie kahetunnine teekond hotellist vastutulnud autos kulgeb merepinnast tasapisi aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni pärast lõputuna näivaid kitsaid mägikurve jõuame 1840 m kõrgusele Coonoori linna. Sunvalley Homestay, alles viis kuud vana pool-hotell-pool-kodumajutus Ottupattarai külas, vaatab läbi suurte akende otse üle erkroheliste teeväljade. Imeline. Tõmban sisse värsket ja puhast maaõhku ja mõtlen, et lõpuks ometi avaneb mul võimalus oma silmaga uurida, kuidas kasvab tee. 

Maja on piinlikult puhas, toad avarad ja tekid soojad. Seintel on hiiglaslikud peeglid ja igast numbritoast avaneb vaade teeistandusele. Majarahvas on äärmiselt hoolitsev ja viisakas ning igal sammul on väga väga teretulnud tunne. Ainuke puudujääk, et allkorrusel asuval söögisaalil pole aknaid, sööme seal õhtuooteks krõbedaid dosasid keelt alla viivate kookose- ja tomatikastmega ning joome suurepärast rohke piima ja suhkruga keedetud musta teed. Kui avame maja taga väikese värava, et teeistandusse astuda, hakkab taevast langema jämedaid piisku. Seisame varikatuse all ja sõbrustame kahe musta kutsikaga. Pilved on madalal ja kui mõni juhtub mööduma, mattuvad vaated udusse.

Enne pimedat jõuab kohale ka meie oma autojuht ning saab omale Sunvalley poolt tasuta küljealuse. Meie aga koguneme pärast õhtusööki saarlaste tuppa üksteise seltsi nautima. Ottupattarai on mattunud pimedusse.

Laupäev, 22. oktoober

Päike paneb tugevad läikivad teelehed särama ja taamal kõrguvad künkad sinama. Astume istandusse hetkel, mil teekorjajad pausilt naasevad. Kätleme, naeratame ja teeme pilte. Kõnnime mõnuga mööda üles ja alla kulgevaid radu vööni ulatuvate teepuude vahel, kuni kingatallad punase mulla tooni värvuvad. Sofia imetleb vaateid algul isa õlgadelt, siis sibab edasi ja tagasi oma äranägemist mööda.

Sim’s Park on ilus väike botaanikaaed Coonoori linnas, mõni kilomeeter meie peatuspaigast. Värviline, lopsakas ja varjupakkuv. Üks suure võraga puu pillub meie suunas kõvasid rohelisi veidi banaanikujulisi vilju. Pääseme terve nahaga. Kõrval asetsev eksperimentaal-viljapuuaed on miskipärast suletud ja me palume end sõidutada ligidalasuvasse teeistandusse-vabrikusse. Teepiirkonnast ei saa ju lahkuda ilma teevabrikus käimata?! Kohe juhatatakse meid mööda kipakaid treppe ja radu vabriku hämarusse. Viis ruupiat inimene. Natuke juttu ja väike ringkäik. Kümnete meetrite kaupa kuivatusrestidel teelehti, ringisebivad töölised, ürgsena näivad sünged kolisevad masinad, tugev värske orase lõhn, alles poolenisti valmis kuum teepuru, palavus, lõpuks taas päevavalgus. Ostame piinlikult odava hinnaga kamba peale kaasa viis kilo kvaliteetset musta, valget, rohelist, šokolaadi – ja vürtsidega teed.     

Elamustest tulvil Sofia magab, kui keerutame mööda kurvidest koosnevat maanteed 20 km kaugusel asuva Ooty linna poole. Ooty – „mägilinnade kuninganna“ – ootab meid 2240 m kõrgusel. Põhiline on teistest kuidagi mööda sõita. Bussid vabatahtlikult ei lase. Tee ääres toimetavad lehmad ja ahvid, majad on värvilised, nagu ka lopsakad õied, mis kõikjalt ripuvad, loodus on võimas ja meie kaelad õieli. Jumalale tänu, autojuht Mahantesh tunneb piirkonda hästi.

Punaseruuduliste linadega restoranis sööme küllusliku lõunasöögi – juustunaane, võiga rotisid, tandoori parathasid, kastmetes, küüslaugus ja puuliual kana, hiina nuudleid ja riisi. Teenindajad on loomulikult mehed ja neid on palju. Ühed suhtlevad ja võtavad tellimusi, teised kannavad ette. Punnis kõhtudega siseneme väiksesse šokolaadipoodi, mida kuuldavasti peab juba kolmas põlvkond šokolaadimeistreid. Ooty kant on nimelt tuntud käsitööšokolaadide poolest. Poeke näeb üsna armetu välja ja lahtiselt tükkideks murtuna müüdavad maiusedki on veidi kahvatud, aga ostame siiski mitut. Poesellid näivad natuke häiritud, sest ilmselgelt segame neid kriketimatši vaatamise juures. Šokolaad kahjuks põhjamaalase nõudlikule maitsele ei vasta.

Lõpuks kasutame ära viimase jupi ilusat päeva ja kimame Nilgiri mägede kõige kõrgema künka Doddabetta tippu. 2637 meetrit. Jälle viis ruupiat inimene. Teel vaateplatvormile saab osta kõike – koledatest kootud mütsidest pannil susisevate ubadeni. Paraku on nähtavus tipus säärane, et läbi pilvede võib vaid aimata ümberkaudsete küngaste kontuure. Päeva viimased kirkad päiksekiired trügivad visalt läbi kõikematva udu. Esimest korda on pisut jahe. 

Pühapäev, 23. oktoober

Sunvalley’ni jõudmiseks tuleb sõita mööda kohati vaid autolaiuseid auklikke punasest mullast külavaheteid, mis mõnes paigas nii järsu kaldega, et kohe ime, kuidas täislastis sõidukid üles saavad. Sellesama küla vahel teeme pühapäevahommikuse tiiru meiegi. Ilm on mõnus, kitsed koperdavad ringi, lehm sööb prügihunnikus, mittemidagiütlevast majast kostub midagi katoliku jutluse sarnast. Aga erinevalt paljude teiste maade romantilisest külaelust ei maksa enamikes India külades kunagi mingisugust ilu või võlu otsida.

Saame seda küllaga edasiste tundide jooksul. Sõidame mööda mägiteid Dolphin’s Nose’i (Delfiini Nina) nimelise kalju suunas. Kitsaid teid ääristavad kadestamistväärt villad, vasakul mäekülgedel ja paremal orgudes rohetavad lõputud teepõllud, siin-seal sahiseb mööda kaljut alla veejuga. Jõuame muinasjutumetsa. Õieti on see küll sõit mööda lopsaka troopilise metsaga kaetud mäekülgi, kuid kuna sõidame läbi pilvede, loovad paks udu ja hämarus salapärase ja ebareaalse õhkkonna. Aeg-ajalt ilmuvad udust meie suunas liikuvad tuled, piibitada tuleb igas kurvis. Minu meelest on see kõik ütlemata ilus. Vahel saab pilv otsa ja möödume kaljudel pesu pesevatest naistest, päikse käes säravatest rohelistest nõlvadest ja igas värvitoonis majakestest. 

Ja siis Dolphin’s Nose. Delfiini nina meenutav eenduv kalju, millelt avanevad  postkaardivaated ümberkaudsetele mägedele, Catherine’i joale, valgetele pilvedele ja teeistandustele. Vastavalt pilvede liikumisele muutub vaatepilt pidevalt – kord ilmuvad kaugusest tumedad mäed või kitsas valge juga, siis kaovad nad valge suhkruvati sisse. Õhk on kiile täis. Kui saaks, ajaks ära kõik need lärmakad kohalikud turistid. Makaagid las siis olla, nad istuvad vaateplatvormi ääre peal nii uskumatult tobenaljakate nägudega, et teevad meele heaks. Enne lahkumist poseerivad saare naised keset teepuid, korvid kuklas ja hõlstid õlgadel, kohalikule piltnikule ning saavad väljaprindid kohe kätte. Rõõmu jagub isegi autojuhile.

Tagasitee läbi muinasjutumetsa möödub liigagi kiiresti. Värskendame – kosutame end Coffee Day kohvikus ja jätamegi Ooty seljataha. Ühest kurvist teise libisedes lahkume Nilgiri mägedest. Me läheme koju autoga. Pärastlõunapäike muudab järsud mäenõlvad, taamal sirutuvad tipud, trepiastmetena laskuvad põllud ja kogu ümbruse kangesti ilusaks.

Meeldiva üllatusena viib tagasitee läbi Mudumalai rahvuspargi, mida nüüd ka tiigrite kaitsealaks nimetatakse. Puud on madalad, muld punane, päike soe ja meeleolu meenutab Aafrikat. Järsku peatume ja – põõsast vaatab vastu must karu. No tema on küll viimane, keda keset Lõuna-India loodust kohata loodaks. Aga seal ta on ja kaob enne, kui keegi teda normaalselt jäädvustada jõuab. Edaspidi oleme loomadeks rohkem valmis, kuigi ei oleks osanud arvata, et neid tee ääres nõnda palju toimetab. Märkame langur-ahve, makaake, sigu, elevante, tähnilisi hirvi, pühvleid, paabulinde ... Praktiliselt safari. Džiipi me siiski ei üüri, sest kavatseme õhtusöögiks Mysore’i linna jõuda. Edasine tee loojuva päikese valguses, läbi väikeste külade ja suuremate asulate, suurte rippuvate okstega puude alt läbi, mööda kookospalmidest, selge veega järvekestest ja puuvillapõldudest on täiesti vahva. 

Kui juba Mysore’is, võiks ju imetleda tuledes paleed. Kuid paduvihm peseb selle lootuse ära enne, kui need tuhanded tuled süttida jõuavad. Ja autos ootamisele eelistame õhtusöögile minna. Täis kõht on ka midagi väärt. Teekonna viimased kolm tundi mööduvad suurel maanteel pimedas autos ja on kaunikesti tüütud, aga mis sa teed. Sofia õnneks magab enamuse ajast ja kell 11 koju jõudes ei suuda ka teised eriti muust mõelda.

Eheda meeleolu tekitamiseks palun nautige siia jutu kõrvale kuumi Bollywoodi hitte youtube’is:

http://www.youtube.com/watch?v=xllF3zvpOrM

http://www.youtube.com/watch?v=rbh6ntnQ1hk

http://www.youtube.com/watch?v=6FteXhp7MZY

http://www.youtube.com/watch?v=558W9IVlAdY

http://www.youtube.com/watch?v=1NH516Y2nCE&feature=fvst

Kuidas algas uus kümnend ja mida panin tähele enne seda

Sel kuul tabas mind ajakirjamass. Vogue oli üle 500 lk + moelisa, Marie Claire ja Traveller mõlemad üle 300 lk. Loen vist jõuludeni, ehkki pool on reklaam. Pulmahooaeg.

Olin enne sünnipäeva kingapoes. Kui kliendil oli vaja mõnd muud numbrit proovida, viskas üks poesellidest kinga läbi ripplaes oleva augu üles ja hõikas vajaliku suuruse järgi. Imeruttu visati küsitud karbid august jälle alla. Nii sain minagi omale parajad kingad. Ma ei ole varem niimoodi läbi lae tuhisevaid kingakarpe näinud, aga tundub, et toimis hästi. Ja kingapoodides on suurem osa teenindajaid meessoost, neid on palju ja nad on väga agarad.

Mantri keskuse maa-aluses parklas autoga maksmist oodates märkasin hämaras seinas kitsast ust ja selle taga hulka jalanõusid. Täpsemal piilumisel selgus, et see on moslemite palvetuba. Vaesekesed, igasugustes kohtades ja oludes peavad nad ka küürutama.

Ühel õhtul märkasime fuajee klaasseinal mesilasparve – klaasi välisküljel oli vist kokku miljon putukat sumistamas. Muist lendas ringi ka. Igaks juhuks läksime olema teisele poole maja. 

Septembris lugesin kokku 24 trennikorda. Ei saa kurta. Oktoober seevastu ei hiilga – kontides on väsimus ja tegemist-ettevalmistusi nii palju, et hädapärast saab joogatatud. Aga 16 – 17 eneseliigutamist kavatsen ikka korda saata.

Ühel hilisõhtul oli vaja Sofia püksmähku seest päts kätte saada. Ei saanud muidu, kui pidime külje katki käristama. Ei tahtnud magavat last aga mähkmevahetusega segada, mistõttu, leidlikud nagu me oleme, mätsisime katkise koha teibiga kinni.

Ühel õhtul kohtus Sofia meie maja külastava kaheaastase pool-korea-pool-šveitsi poisiga. Igati jõrm poiss – tõmmu ja pealaele keeratud krunniga pealekauba. Järgmisel õhtul oli poisil kaasas Chupa Chupsi seest saadud Hello Kitty sõrmus, mille ta Sofiale kinkis, sest et tema ema sõnul ei saanud poiss Sofiat peast ja tahtis talle selle sõrmuse kinkida.

15. oktoobril pidasin sünnipäeva nagu kord ja kohus. Tükil ajal ei viitsi enam sellist ennastsalgavat toimetamist ette võtta, mis mu kodusele peole eelnes. Valmis saime minutipealt ja kohe tulid ka esimesed külalised – ülakorruse jaapanlased/uusmeremaalased Sofia sõbra Taitoga eesotsas. Kottidega kaasas vein ja isetehtud leib ja taimeroog ja kingitus ... kuid – pereisal hakkas üsna pea väga vilets ning kõik külalised polnud veel saabunudki, kui läks lahti haiglasse sõit. Üks meespiduline rooli, lapseootel abikaasa moraalseks toeks ja kaks meespidulist füüsiliseks toeks kaasa. Ja peost see seltskond osa ei saanudki, kõik ootasid vaguralt uurimistulemusi ja naised siis sättisid neile kooki ja muud head taldrikule kaasa. Üks haiglast tulnu küll lubas endale väikese salatipausi (sai ülejäänud salati järgmisel õhtul omale koju, kuna talle kui herbivoorile maitses see märksa rohkem kui meile). Ühesõnaga – põrguvalusad neerukivid, neli meest kuuest peo ajal haiglas ja 2/3 toitu jäi järgi. Aga oli tore, et peaaegu kõik kutsutud perekonnad ilmusid kohale, kiitsid ja said meiega jälle natukene tuttavamaks. Ja sangria tuli erakordselt hea, vaatamata India veinile! 
Paaril järgmisel õhtul võtsime Taito oma hoole alla, sest tema vapper ema veetis mitu päeva haiglas mehe kõrval. Hea lihtne laps vähemalt – tuli rõõmsalt, oli rõõmsalt ja lahkus rõõmsalt, küsimata kordagi ema-isa järele. Ainuke asi, et pissis märjaks Sofia kuldsed kingad, mida ta parajasti omal algatusel kandis.

 

19. oktoobril, kui Taago oli teist päeva Chennais tööreisil, võtsime meie Sofiaga kodus vastu tema vanavanemad ja tädi. Tol kibekiirel ennelõunal oli preili teist päeva järjest naabertornis külas ja terve maja kuulis, kuidas me mööda torne ühendavat silda oma korteri poole liikusime. Teisisõnu – ulg oli taevani. Aga nüüd on küll hea vanaema mängima sikutada, on juba koos reisilgi käidud ja ... eks te peagi saate lugeda, mismoodi me seiklesime Nilgiri mägedes ning kuidas me elasime üle täna alanud Diwali pühad.  

Viimaks näpuotsaga Sofia elutarkusi: 

„Jälle hakkasin Kaisaks!“ (oli periood, kus ta kehastus mitu korda päevas mõneks vanaema lasteaiarühma tüdrukuks)

„Mis sa ütlesid?“ – on küsimus, mida ta viimasel ajal on alalõpmata küsinud ka täiesti selgesõnaliste ütlemiste peale. Nagu kuulmisvaegusega vanainimene. Kohati nii jaburatel hetkedel, et võimatu tõsiseks jääda.
Sünnipäevahommikul ütleb mulle tasandatud häälel: “Issi ütles Sofiale, et tee emmele palju õnne, aga mina ütlesin – ei tee! :D Nii jäigi.

„Ma kogemata ei tahtnudki...“

Ottupattarai külas Nilgiri mägedes: „Tädid tulevad mind kogu aeg näpistama.“ (siin on kombeks lapsi põsest katsuda ja minu õpetus, et sel puhul „löö“ ei tule õigel hetkel meelde)
Mängib vannis, vanaema valvab, astun vannituppa ja ajame mõne sõna juttu. Vaatab ühel hetkel üle pea minu poole ja ütleb: „Mine ära, Monica.“ Uskmatusest poolkeeletu, esitan retoorilise küsimuse, et mis ma nüüd siis tegema pean? Sofia vastab: „Mine lihtsalt ära.“ :D :D :D  Ma ei tea, kuidas mul on selline laps.

Nürisuse tipp ehk mis tegelikult juhtus

Mul oli tänaseks selline plaan: külastame Ulsoori järve läheduses kaht huvitavat rõivapoodi, sööme lõunat samas kandis paiknevas restoranis ning pärast ehk jalutame natukene selle osaliselt prügisse mattunud tehisveekogu kaldal. 

Esimese poe kohta öeldakse, et olla uksed kinni pannud (üsna sagedane vastus siin linnas juhtnööre küsides). Teise poe aadressile jõudes ei viita mitte miski otsitavale kauplusele. Barbeque ahju võiks saada küll. Põikan siis vähemalt ühte "prantsusepärasesse" pagariärisse ja ostan lohutuseks kotikesetäie head-paremat pimedatel õhtutel degusteerimiseks. Kuna Sofia on väsimusest või igavusest magama jäänud, ei oska me etemat teha, kui sõita järvele lähemale ja läbi võrkaia järvevaadet nautides oodata lõunasöögiaja saabumist ja lapse ärkamist. 

Mõnda aega tänavat mööda restorani otsinud, saame teada, et seda ei ole enam. Kahju, aga olgu, võtame kohe järgmise selle piirkonna söögimaja minu hoolikalt koostatud nimekirjas. Pärast pikalt kestnud ümber kvartali tiirutamist ja enda ja GPS-i abiga orienteerumist peame nentima, et Rogue Elephant'i me ei leia. Kõht on tühi ja meeleolu väga nüri. Seda, et siin linnas võib paari tänava raames üht kohta pool tundi otsida, on imekspandav, aga harjumuspärane, kuid et ÜHTEGI otsitavat ei leiagi, teeb olemise jõuetuks küll.

Midagi on vaja kiiresti otsustada. Sõidame siis MG Road'ile, mis ei asu väga kaugel, ja üritame leida maja nr 9, kus peaks paiknema üks vanemaid ja teadatuntumaid söögikohti. MG on üks linna olulisemaid tänavaid ning alati paksult umbes. Kummas otsas on 9, võiks ju autojuht teada. Aga tuleb välja, et ei tea!!! GPS ka vaid lollitab meid. Kulutame ilmatuma aja, et siis avastada - tuleb teha U-pööre ja sõita tagasi. Teist sama palju aega. Iga paarisaja meetri järel on foor, mille tsükkel on rahulikult viis minutit. Paaril korral on mul tunne, et oma sisikonna keemaminemise vältimiseks peaksin kohe autost välja kargama ja keset tänavat valjult kisendama. POOLTEIST tundi pärast sööma sättimise algust jõuame restorani. Sellega õnneks minu agoonia lõpeb.

Caesar's asub tüüpilisele vana kooli India restoranile omaselt maapinnast allpool, väga hämara saali laes kumavad ohtrad lühtrid, kitšlike sammastega raamitud peeglites helgivad vastu kunstlillepuhmad, samme summutab vaip ja on nii jahe, et sooviksin pleedi. Peame lauda vahetama, sest lähedal istuvale seltskonnale tuuakse veel särisevad ja tossavad road ja see toss tungib kummalisel kombel ninapõhja ning ajab hirmsasti köhima. Aga toidud on ausad ja külluslikud (kastmes krevetid ja kastmes tandoori kana, võiga naanid ja parathad ning isegi kiievi kotlett, seest küll tooreks jäänud) ja eine lõpuks oleme piisavalt lõõgastunud olekus. 

 Veel meeldivam elamus on aga spontaanne retk tekstiilipoodi, mis on seinast seina täis toredaid Jaipuris traditsiooniliselt valmistatud puuvillaseid esemeid. Sekka põnevaid lauatarbeid, ehteid, muud nipetnäpet. Sofia sorteerib papusid, lasteriideid, tassib riiulitest välja suuri kotte, toimetab beebivoodis magavate rottidega ja kukub kusagilt kleitide vahelt välja karates sääre roosaks, kuid ei piiksu. Muidugi ei lahku me tühjade kätega.

Lõpp hea, kõik hea? Nooojahh, aga mitte päris. Algus võiks ka ikkagi hea olla. Või vähemalt mitte mängida minu taluvuse piiridega! Taagol, tundub, on need piirid pisut kaugemal ja Sofia oli täna kuidagi eriti malbe.

Noppeid

Ühel õhtul liivakastis pilutas korealannast majanaaber sõbralikult silmi ja ütles naeratades, et Sofia näeb välja nagu mänguasi. Hmmm...? Hetk hiljem selgus siiski, et nagu nukk. Toy=mänguasi, doll=nukk. Aktsent ja diktsioon vedasid alt. Igatahes võtsime seda nukuasja pigem kui komplimenti, sest oleme seda varemgi kuulda saanud ja ilmselt on heledapäine ja suurte silmadega nukk siinpool maakera mingisugune iluideaal. 

*****

Leidsin postkastist ühe kliendiprogrammi saadetud reklaamkirja - adressaat Tango Kilter. Jälle. Uskuge või mitte, muude huvitavate nimevariantide hulgas on Tango üks populaarsemaid, mis Taagole omistatud. 

*****

Hea tuttav Sylvia (Singapuri abiellunud taipeilanna) ikka kurdab oma kahejapoolese tütre viletsa ja väga valiva söögiisu üle. Ja selle üle, kuidas ta ei ole hea kokk ja kuidas hiina toitude valmistamine on äärmiselt ajamahukas. Mina siis räägin talle, kuidas ja millega mina köögis toimetan. Viimane kord külla minnes võtsin väikse papptopsi sees kaasa lõunaks keedetud juurvilja-hakklihasuppi (praetud hakkliha, kartul, porgand, lillkapsas, puljong, till, sool, pipar). Et las laps proovib, ehk sünnib ime ja ta sööb. Õhtul saan emalt vaimustatud smsid - tüdruk pistis supi hea isuga keresse ja see oli esimene kord, kui ta sõi nii palju juurvilju korraga. Elagu hea ja lihtne eesti toit!!! :) Ühel päeval ma veel esitlen neile piima-klimbisuppi!

*****

Samal koosviibimisel õnnestus muuhulgas maitsta nii Singapuri moosi, Jaapani pulbrist tehtud tarretist kui ka magustoitu, mis oli põhimõtteliselt pahakarva roheline läätsesupp, kuhu oli lisatud suhkrut ja apelsinikoort. Inimfantaasial ei ole piire. Küll aga armastan ma imeõhukesi nätskeid ja kleepuvaid Singapuri stiilis sealihalõike - ühtaegu krõbedad, soolased ja magusad. Kuidagi Sylvia neid Indiasse toimetab.

*****

Imelikest magustoitudest rääkides meenub veel viimane külaskäik malai perre, kus leidsime eest kausikesed selge pruuni vedelikuga, milles hõljusid mingid tundmatud tugevalt ligunenud marjad ja terve keedumuna! Sofia, munalemb, sõi munavalge ära, ma katsusin marjadega hakkama saada, aga magusad nad küll ei olnud. Tegelikult oli malaide kuukoogifestival (Mooncake festival) ja seks puhuks kusagilt hangitud ka kaks erinevat kuukooki - pisitillukesed ja tihked, üks täidetud vist mingi tumeda oa pastaga, teine lootosemaitseline. Esimene nägi seest välja nagu rummikook, teine nagu martsipan. Täiesti kenad maiustused mõlemad. Ja välimus nagu nukutordil. 

*****

Päevad on juba mõnda aega soojad ja suvised, õhtudki enamasti. Igapäevased vihmad ja lakkamatult puhuvad tuuled on möödas ning üle mitme kuu on rõduuksed jälle avali ning toolid istumisvalmis. Pühapäeval istusin seal Thomas Manni raamatuga "Surm Veneetsias", Sofia mängis, ja oli nii mõnus ja mahe, et kolisime tuppa alles hämaruse saabudes. Võibolla lisas muhedust ka asjaolu, et üle tüki aja oli mu põlvedel eestikeelne raamat. Aga hämaraks läheb juba veidi pärast kuut ja mussoonide ajal kosunud sääsed kogunevad alla hoovi sööma. 

*****

Joogatundides toimub imelikke asju. Siis, kui meie põrandal, silmad kinni, lõdvestume, käib ümberringi tasane sahin. Midagi võib aimata, aga pärast küsin ma Sofia käest, mis nad siis Rohitiga tegid. Ja meile lõõgastumissõnade manamise kõrvalt jõuab joogatreener Sofiaga salaja padjasõda mängida, telefoniga pilte teha ja isegi tantsida! 

*****

Mõned Sofia tähelepanekud:

"Mina olen mina ja sina oled sina."

Pikutab vannis, Taago kallab vett kõhu peale: "Mmm, kui mõnus mul on vannis olla!"

Taagole:"Pane sina ka riidesse." T:"Mu riided läksid pessu." S:"Pane toariided!" T:"Toariided läksid ka pessu." S:"Sahtlis on veel natukene riideid."

Mulle: "Kas sa ei oska isahirve häält teha?" M:"Ei." S:"Kas sa homme oskad?"

Surub Taagole küünarnukki silma ja ütleb:"Naera!"

Ärkab päevaunest ja küsib DVD pealt näha "Musta ja valget koera" (kutsusaade).

Raiub tulist kurja, et peavõrul olid lilled küljes, aga nüüd on ära tulnud. Mina vastu, et sellel peavõrul neid ei ole olnud. Lõpuks lausub: "No esmaspäeval olid!"