Nädal enne Eestit

Nädal ja näpuga peale on jäänud kojulennuni. Imeline :) Taago jaoks muidugi mitte nii imeline, temale avaneb selline võimalus alles nelja kuu pärast. Aga kui me siis kõik koos tuleme, saab see loodetavasti välja nägema nagu Iti, Kusti ja Nukitsamehe metsast naasmine :D

Aga tagasi siinse elu juurde. Pärast pärdiku lahkumist ei ole me jõudnud igavust tunda - on olnud muret, on olnud rõõmu. Nädal tagasi pühapäeval kajas meie õu kilgetest ja naerust, hindud jooksid ringi, pealaest jalatallani roosa, lilla, sinise, kollase ja muude värvidega koos ning pidasid üksteisele jahti. Täiskasvanud ja lapsed läbisegi. Kivisillutis, majaseinad, muru, fuajee ja lift kõik roosasid plekke täis. Mul oli hirm, et saan oma osa minagi, aga ilmsüüta naabreid nad siiski ei rünnanud. Nõnda, visates üksteise peale kirkavärvilisi pulbreid ja värvilist vett, tähistavad nemad Holi püha, mis iidsetest aegadest peale on pühitsenud hea võitu halva üle. Algab kõik eelmisel õhtul aga lõkke süütamisega. Püüdsin kujutleda mõne Eesti korrusmaja elanikke sama tegemas, aga väga hästi ei suutnud. 

Sama päeva õhtu oli meie peres aga õnnetu ja murelik. Sofia kõõlus vaikselt kõhutades kiigel, nagu ta ikka teinud on, kui järsku kukkus näoli maha. Nina, põsk ja otsaesine marraskil, nina all jämedatest liivateradest paar sügavamat kriimu. Taago jooksis mitu ümbruskonna apteeki läbi, särk seljas märg, et haavasalvi leida. Ja ega pisike laps ei luba end ju vabatahtlikult aidata ja tohterdada. Mõned tunnid Sofia põdes, süüa ei tahtnud, istus äärmiselt apaatselt mu süles ja vaatas järjest ära mitu "Mõmmi aabitsa" osa. Kuid siis panime kõrrega pudelisse värskeltvalminud arbuusimehu ja eluvaim hakkas tagasi tulema. Kui ma õhtul hiljem jõusaalist jooksmast tagasi tulin, oli laps juba krapsakas ning kuuldavasti ära söönud ka kogu oma järelejäänud tuunikalapasta. Koorikute tähe all on see nädal möödunud, kuid eile lahkus nina alt viimane ja vihaseim ja Sofia ei saa mitte pulmadeks terveks, vaid juba Eesti reisiks :)

Paar viimase aja paremat ütlemist ka Sofia suust. Istume rõdul ja Sofia küsib lutti. Ütlen, et keset päeva pole nagu vaja, sest ta on juba suur tüdruk. Ta vaatab mind teraselt ja vastab: "Emme luul tüdluk, Iia väike!" No mis sa oskad öelda selle peale. Siis ühe hommikusöögi ajal istub oma toolis, kulm kortsus ja õhkab: "Ma taha nutta!" Nagu Väino Puura filmis "Siin me oleme". Teine päev plaanime pärast õhtusööki teha kakaod, aga piima nii palju pole, tee peale jätkuks. Sofia sõnab: "Tahad hoopis piimaga teed. Tahad piima peale soolast ka!" 

Reede õhtul sattusime aga oma esimesele selle maja peole 15. korruse "raamatukogus". Korraldas üks meile senitundmata lahke India proua, kes kutsus kokku naabreid, keda tundis. Meie saime kutse jaapanlanna Yoriko kaudu. Oli vast kümmekond peret, moodne lääne muusika ning kohapeal valmiv India toit, sekka natuke pastat ja vürtsikaid nuudleid. Hästi tore. Aga kõige õnnelikum piduline oli vist meie Sofia, kes juba mitu tundi varem kodus nõudis, et "Issi, aita Iiale piduriided selga!" Ja kui vahepeal läksime koju mugavamaid kingi panema, kinnitas ta igaks juhuks lifti ees üle, et: "Pärast lähme pittu tagasi." Ma ei oska kokku arvata neid kordi, mil ta käis mingite pruunide tšipside vaagna juures, õhtu edenedes sobisid juba ka õlis küpsetatud magusad rõngakesed. Ja oh seda jooksu ja särtsu pimedal tuulisel terrassil koos omasuguste mudilastega. Nendesamadega, keda liivakastis vaid põrnitsetakse ja heal juhul mänguasju vahetatakse. Lisaks kuulutas ühe väga armsa 3-aastase india neiu ema mitmel korral, et Sofia on hurmav ja näeb välja nagu filmistaar :D Kas peaksime ehk Mumbaisse kolima? :)

 Mina aga tõesti ootan kojusõitu, sest tunnen, et jõuvarud vajavad hädasti taastamist :) Kogu lusti, rõõmu ja õrnushetkede juures on kaheaastastel siiski imetabane võime emade-isade kannatust uskumatult tihti proovile panna. Lisame siia igapäevase rutiini, kuhu peale lapsega seotud talituste ja majapidamisrõõmude eriti palju ei mahu ning mõningane väsimus ongi kerge tulema. Eiei, elu on siiski ilus, lihtsalt vahel tahaks väga mõne naissugulase või hea haldja abikätt :) Haldjatest rääkides, võtsin kätte ja lugesin veel vanas eas läbi Tolkieni "Kääbiku" ;) 

Kaugemale tulevikule mõelda on aga naljakas. Kolime siit ära just siis, kui oleme end siin kenasti sisse seadnud, kõige ja kõigiga ära harjunud, uued tutvused loonud ja naaseme Eestisse nagu tulnukad, kes ei tea, mida nad elatise teenimiseks tegema hakkavad, kus elama hakkavad, kuhu hoidu lapse annavad. Oli meil suur elumuutus, aga ei saa mitte väiksem olema tagasi tulles :) Nullist siin, nullist seal. 

Kaks ehmatust, kaks kergendust

Reede õhtul joon Taago keedetud masala chaid (vürtside ja piimaga tee: masala - vürts, chai - tee) ning kirjutan suure mõnuga blogisse Goa mälestusi. Ühe paiku öösel vaatan telefoni järele ringi ja avastan, et olen oma ridiküli koos telefoni ja toavõtmega maja ette pingi peale unustanud. Kuus tundi tagasi. Sel ööl me kotti ei leia ja telefoni asukohta tuvastada ka ei suuda. Taago saadab maja juhtkonnale vastava kirja ning keerab ukse seest niimoodi kinni, et väljast võtmega sisse ei saa. Raske südamega jään poolest ööst kuidagimoodi magama. Enne sügavat und kuulen justkui mingeid hääli, aga kuna need ei saa midagi erilist olla, katsun mitte välja teha.

Hommikul tõuseb Taago esimesena voodist ja suundub kööki. Uksel seletamatu loik. Põrandal arbuusipudi. Kapi peal arbuusi juures samuti punane hunnik, kapiuksed lahti. Põrandal väiksed mustad jalajäljed. No mida põrgut??! Pere tuleb kokku. Kas tõesti Sofia? Ta ju ei ulata ... juhe jookseb kokku. Sofia, kas sina? "Jah!" No ei saa olla, aga kes ja kuidas ometi? Astume elutuppa ja ... seljast käib külm jutt läbi. Rõduuksed on avatud. Keegi on siin olnud, kui meie pahaaimamatult magasime. Rõdupõrandal on tühjakssöödud pisikesed banaanikoored ja toolil kaerahelbepurk, millest pool on välja kallatud. Kes pagan tuleb rõdu kaudu 11. korrusele, lagastab arbuusiga ja tassib kaerahelbed laiali??? Raha ja kõik on alles. On see unes või ilmsi? 

Järsku heliseb telefon. Kott ootab valvelauas! Taevas tänatud, palju sekeldusi jääb olemata. Siis lausub Taago, et meil on veel üks mure - keegi on öösel meie kodus käinud. Hetke pärast naeratab ta ja noogutab mõistvalt. ?? Selgub, et meil majas on väike pärdikuprobleem :D Kas te kujutate ette, et samal ajal, kui te magate, kisub mingi makaak köögis uksi lahti, paneb banaanid pihta ja jookseb, kuivainepurk kaenlas, rõdule sööma? Ilmselt ei saanud rõduuksed õhtul täiesti kinni ning osav loom kangutas need laiali. Ja mitte et sellega asi lõppenud oleks - samal hommikul märkab Taago makaaki taas meie rõdupiirdel! Õigust jääb ülegi. Jälitades teda mööda erinevaid rõdusid, saab pärdik ka pildile ja tõtt vahtida meie kõigiga. Niimoodi siis lood siinpool sood.  

 

Jimmy, limpsi varbaid!

Goa on tillukene osariik Edela-Indias, tuntud oma randade, pühapaikade ja maailmapärandisse kuuluva arhitektuuri poolest. India kõrgeima SKT ja parima elukvaliteediga osariik, mis oli 450 aastat portugaallaste kamandada. 

Meie triol oli suurepärane võimalus kogeda Põhja-Goad veidi teisel moel kui tüüpturistidel, sest et me elasime reisi kõik neli ööpäeva idüllilises Moira külas eestlanna Reena ja indialase Bharathi lahkes kodus. Reena ja Bharath - veelkord aitäh, te olete väga kihvtid! Niisiis sai meile osaks tõesti kosutav, rahustav ja tagaigatsetav pisikene puhkus. Ehk - SUURlinna rutt, tolm ja sumin ning ebainspireerivad argitoimetused asendusid korraks looduse, vaikuse ja Goa kaasakiskuvalt laisa ja laheda atmosfääriga. Boonuseks veel hea seltskond ning ... tegelikult on mõnus küll, kui ei pea neli päeva mõtlema, mida ja kuidas toidulauale panna :)

LAUPÄEV, 12. MÄRTS

Me kandume Dabolimi lennujaama terminalist oma kahe kohvri, kolme koti, käru ja autotooliga kuidagi välja Goa päikese kätte ja alustame kohe higistamist. Auto, millega armsa naeratuse ja punase nokamütsiga Arjun meile vastu on tulnud, on oodates saavutanud saunaks vajalikud tingimused. Sõites olukord siiski jaheneb märgatavalt. Terve tee (umbes 45 minutit) Moirasse vaatan vaimustusega aknast välja - kurvid, künkad, meri, jõed ja sillad. Kui me Reena ja Bharathi maja ees autost välja astume, on Sofia just ärganud ja nii märg, et Reenale tundub, nagu ta oleks tee peal supluse osaliseks saanud. Kus sa sellega.

Küll saab meile samal varaõhtul osaks väike jalutuskäik küla vahel koos jäätise- ja- Fanta- peatusega külapoe ees. Pererahva veel muruta tagaaed meeldib Sofiale ka väga: sellal, kui meie silmitseme ja nuusutame seal võrsuvat nagu kaneelipuu, mangopuu, papaiapuu, jackfruit'i puu ja samas vaimus edasi, tassib laps kausiga kive, topib neid kookoskoore sisse, viskab meid sellega, maitseb mulda ja kepsleb ringi end ilmselgelt hästi tundes. Õhtul jätame neli meest lapsehoidu ja sõidame Reenaga laupäevasele ööturule, kus meiega ühineb Goasse puhkama tulnud Liisa. Kui see ei ole tüdrukuteõhtu, siis ma ei tea, mis oleks. Tuhanded tuled, elav ja eluta muusika, toidu - ja joogibaarid ning kümnete ja kümnete "tänavate" kaupa kujuteldavaid ja kujuteldamatuid rõivaid, jalanõusid, ehteid, kotte, vaipu, tekke, keraamikat, nahkesemeid, suveniire ja muud käsitööd. Ma joon ära kaks Bacardi Breezerit ning kulutan ära kogu kaasas olnud rahanatukese (suurema osa siiski Sofia garderoobile), suuremate füüsiliste ja rahaliste ressursside juures ostleksin end ilmselt transsi. Uimastid, muuseas, on turul keelatud. 

PÜHAPÄEV, 13.MÄRTS

Goas on lämbe ja niiske. Sofia magab suure voodi vastu lükatud väiksel diivanil ja ronib öö jooksul korduvalt mulle pähe. Magan vist kokku 3 - 4 tundi. Mis oleks pärast sellist ööd parem kui päev mere ääres? Vedeleme koos Reena ja Liisaga ühe Anjuna rannasopikese vannisoojas vees ja päevinäinud rannatoolidel, joome kookospiima, ehitame liivalosse ning laseme hea maitsta küüslauguga küpsetatud kalmaaril, krevettidel ja king fish'il (keegi makrelliline?). Sofia sööb peaaegu ainult seda, mida Reena talle annab, sealhulgas toore sibula ja porgandi ribasid ning kalmaari. Ja loputab need alla kahe klaasi puuviljalassiga (jogurtijook). Päevauinak seekord autos, mistõttu ei vali me kojusõiduks kõige lühemat teed. Huvitav ongi. Lehmi on nii palju tee peal ees ...

 Õhtuks on Arjun muuhulgas valmistanud chapati'sid (üks kohalikke lameleibasid), vürtside ja spinatiga küpsetatud kartulit ning imelist õlle- ja koorekastmes kana. Majas elab peale Reena, Bharathi ja kahe abiks oleva noormehe veel kaks koera - pisike ja karvane Candy ning veidi sihvakam siledakarvaline Jimmy. Esialgu Sofia neid igaks juhuks pelgab, kuid mida päev edasi, seda enam sina peale nad saavad. Aga isegi kui väike kartus on hinges, sirutab Sofia väsimatult oma käsi ja jalgu välja, et koerad neid limpsiksid. Jimmy ju limpsis, kui Reena teda paitas, küllap see tundus lahe. Ja nüüd ei ole koertel sellest lakkumisest pääsu hommikul ega õhtul. Olgu öeldud, et mõnikord keeravad nad koonu ka kõrvale või hiilivad minema, kui kõlab järjekordne "Immi, limpsi alba (varbaid)" või "Teise ka!" 

ESMASPÄEV, 14. MÄRTS

Tuustime Calangute linnakese FabIndia poes (populaarne tekstiili, kodukaupade, ökotoodete kett), misjärel juhatab Reena minu ja Taago kohaliku ayurveda spetsialisti vastuvõtule ning massaaži. Saan teada, et minu kehatüüp on tuli ja vesi, minus on vähe kaltsiumit ning palju stressi ja happelisust. Seda tuvastatakse keele ja pulsi järgi, küüned on kahjuks lakitud. Taago on tuli ja maa, kimpus stressi ja toksiinidega. Põlvede turgutamiseks kirjutab arst talle välja igasugu ayurveda medikamente, näis, mis teevad ;) Massaaž leiab aset ülakorruse enam kui tagasihoidlikes tingimustes, kuid on iga ruupiat väärt. Sisaldab muide 15 minutit aurusauna (kapp, kust pea väljas). Ma pole kunagi olnud nii õline (pealaest jalatallani seejuures), lisaks higine, lisaks sellisena tänavale astunud. Kuid kohe märkan kohalikke mehi tavalistes trussikutes ja rahunen. Meie tütar naudib samal ajal kohvikus tuunikalavõileiba, lassit ja jäätist koos Reena ja Liisaga. Saabub sealt väga heas tujus. 

Õhtu on imeline. Avaldasin huvi internetist leitud kreeka restorani vastu Little Vagator Beach'il ja seal me endid veidi enne päikseloojangut leiamegi. Valged padjad, valged kardinad, küünlad, mahe õhtutuul ja vaade otse alla rannale ja loojuvale päikesele. Süüa poleks tingimata vajagi. Aga ei, kõik peale Bharathi (kelle jaoks pole veel õhtusöögiaeg) naudivad siiski ka kreeka toite. Pimeduse saabudes süttivad värvilised lambikesed ja muusika näib kaasakiskuvam. Sofia on kahtlaselt palju ära ja kui Reena teda lähedalasuva lauani jälitab, temaga seal hea hulga aega veedab ja nad koos tagasi tulevad, selgub, et meie tütrel oli käimas midagi romantilist neljaaastase lokkispäise hollandi poisiga. Tõestuseks sirutab ta uhkelt ette oma käed, milledel ilutsevad roosikleepekad (!). Alguses olevat kleebitud üks, aga Sofia kunagi ühega ei lepi ...

 Koju jõudes on Sofia jalatallad paljajalu olemisest süsimustad ja kui ta neid Jimmyle limpsida pakub, koer tõesti ei taha. Naerame Bharathiga pisarateni, kujutledes looma mõtlemas: Ma olen küll koer, aga ka minul on mingi väärikus.

TEISIPÄEV, 15. MÄRTS

Õhtuti jahutame toa konditsioneeriga ära, ööseks jätame ventilaatori tiirutama ja saab magatud küll :) Sofia ka rändab vähem. Igatahes oleme piisavalt reipad, et asuda väiksele autoekskursioonile, mille eesotsas on peremees isiklikult. Tee viib vanasse Goasse, kulgeb üle sildade ja piki jõekaldaid, vaatega rohelusest sirguvatele säravvalgetele kirikutele, rauamaaki vedavatele laevadele, kitsastele ja värviliste majakestega pikitud ülivõluvatele tänavatele, mangroovidele, metsikutes aedades vaikselt murenevatele villadele. Vana Goa on kahtlemata selle kandi parim osa. Kes Portugalis käinud, oskab ette kujutada :) Käime läbi ka UNESCO maailmapärandi kaitse all olevast Bom Jesus'e basiilikast, kus lebab pühak St. Francis Xavier, kelle surnukeha teatud aja tagant tähtsa püha ajal ka rahvale näha tuuakse. Reena teab kõnelda, et seks puhuks tuleb kokku miljon inimest, kellest osa juba kuu aega varem kiriku kinnistul ajalehele elama asuvad, et omale koht kindlustada. Pühak ise ilmub aga kinnises kirstus, kuna ükskord hammustas üks naine tal varba ära.

Õhtuks sõidame kolmekesi taksoga (logisev minibuss, mille armatuurlauda kaunistab kohev karvane riba) Aswemi randa, kus saame nautida sooje vahuseid laineid, päikseloojangut ja peaaegu täielikku privaatsust. Sofia mängib, mina pildistan. Taago teeb seda ja teist. 

 Enne lahkumist tellime väikse eine. Olles sellega enamvähem lõpule jõudnud, ilmub pimeduses meie juurde üks mees, kes midagi tahab. Taago hurjutab eesti keeles, et mingu ära, me ei vaja midagi ja üldse oleme lahkumas, kui lõpuks tunneb tulijas ära meie taksojuhi, kes üritab kõigest väest meelde tuletada, et me tulime ju koos. Ma ei või :D On teine tulnud pika tee ja meid pimeduses üles otsinud. Igatahes toob ta takso meie juurde ja eskordib meid sinna sisse, olgu ta tänatud. Kui oleme prügimäest mööda sõitnud, ütleb Sofia: "Hea lõhn!" Ma taas ei või :D

KOLMAPÄEV, 16. MÄRTS

Pikk ja kuum hommikupoolik Moiras. Hommikusöögiks sööme erinevate lisanditega dosa'sid (riisijahust õhukesed krõbedad soolased pannkoogid). Teeme Sofiaga vankriga väikse tiiru, aga pöördume kiiresti tagasi, et varju leida. Teel lennujaama ostame India pähkleid, mis on Goas ligi kaks korda odavamad kui Bengalurus. Reisid on alati toredad, aga alati on tore ka neilt tagasi jõuda. Naeratan, kui terminalist väljudes on meil hopsti vastas oma autojuht, kes säravil silmil mu poole kiire pilgu heidab ja rõõmsalt "Hello, mam!" lausub. 

Sofia 2

Piisake seltsielu

Bengalurus lendab aeg justkui veel kiiremini kui Tallinnas. See ju oli alles, kui neli reisist räsitud eestlast üle meie läve astusid, ja sellest on juba enam kui nädal. Reeded saabuvad peaaegu et ootamatult. Nõnda jõuab ilmselt sama kiiresti kätte ka öö vastu 5. aprilli, mil me Sofiaga, esimest korda kahekesi, Frankfurdi lennukile astume. Palun katsuge oma lumest selleks ajaks vabaneda!

Vabariigi aastapäev möödus seitsmele eestlasele seekord siis pisut teises miljöös. Kohvritest pakiti välja küll musta seemneleiba, kamapalle ja kuivikuid Sofia jaoks, tatart ja vaarikamoosi ja kõiksugu palutud kraami, olge te tänatud - ka Philipsi hakklihamasin!! :) Ta töötab! Ja last, but not least - väike sinimustvalge. India pakkus vastu kuumi maisitõlvikuid, tuntud ja tundmatuid puuvilju, rikšasõitu naabruskonna jäätisekohvikusse, turgutavat suplust jahedas basseinis ning pisut-pisut indiapärast õhtusööki kodumaa auks. Ja ega nad, öö läbi üleköetud lennukis kössitanud, enamat ei jaksanudki. Uni sai pikk.

Järgmisel hommikul kasutasin ära kaugeid külalisi ja viisin meid Bangalore Palace'isse, kus mu omagi jalg veel käinud ei olnud. Ilus oli. Väljast kui Windsori loss, seest kui Sevilla kuningapalee. Varjulistes sammaskäikudes jalutades võis seda maharadža ja tema sugukonna glamuurset elu silme ette manada küll. Abiks lugematud fotod seintel ning kõrvus audiogiid.

Olles juhtumisi Mantri keskuses, veetsime lõunapausi kohalike keskel ja kombel - ülakorruse food courtis. Ehk siis korrusel, mida raamivad mitukümmend erinevat sooja toidu kioskit. Juba tuttav Flavorsi jäätiseäri muidugi ka. Mehed sõid ja pühkisid higi ilmselgelt rahulolevate nägudega, naised oleksid vürtse veidi vähemaks võtnud. Maitsed on siiski hääd. Igatahes saime piisavalt jõudu, et paari järgneva tunni jooksul sukelduda India kirjeldamatult külluslikku kangaste, siidsallide, saride ja ehete maailma. Naised ja mehed, kes veel ei tea, see maa on kangaste, tikandite, käsitöö ja ehtekunsti meka.

Koju jõudsime paduvihmas. Kuid järgmisel korral autost välja astudes tervitas meid selge ja sume lõunamaa õhtu. Seda siis südalinna ühes nooblimas kompleksis, kus purskkaevudega katusele avanesid arvukate restoranide hämarad küünaldega valgustet terrassid. Ja muusika. Ja melu. Ja palju meiesuguseid inimesi. Teisel ehk viimasel ühisel õhtul tulime vastu naiste ja lapse tundlikumale maitsemeelele ja sõime ning jõime Itaalia restoranis. Mis üllatas mind tõesti heade roogade ja meeleoluka asukohaga. Sellest sai isegi Sofia aru, sest lahkudes andis ta häälekalt ja väga nördinult mõista, et tema tahaks veel pittu ja kindlasti mitte autosse. Njah, mõistsin teda sel korral suurepäraselt.

Ka meie kodune, alguses nõutuks teinud toidulaud võtab iga nädalaga enam ilmet, ja hakkab veelgi rohkem võtma uue hakklihamasinaga. Tean, kust saab veist, kust värsket kana, kust jogurtit ja koort, kust pehmet teraleiba, kust parimaid juurvilju, võrratut jäätist või isegi tuunikalakonservi (jah, see on pigem haruldane) - ja mu fantaasia üllatab mind ennastki. Mõtlen siin, et kindlasti on toidul oluline roll kodutunde tekkimisel. Mida rõõmustavam ja harjumuspärasem menüü, seda kodusem olemine. Ma ei saa öelda, et tunneksin end siin pärast kaht kuud koduselt, aga see on uskumatu küll, kui kiirelt inimene tegelikult mis iganes paiga, mis iganes keskkonna omaks võtab. Sa paigutad asjad oma käe järgi, tekitad linadele oma lõhna, asetad lauale lemmikajakirjad või raamatud, paned mängima vana hea plaadi, logid end skype'i sisse, keedad kodust kastet, laod vannituppa rivvi kõik oma seitseteist losjooni, võtad ülejäänud pere diivanil kaissu ja valmis. Tajud kõige selle ajutisust, ent ometi tunned end "oma kohas", kui ukse selja taga kinni lükkad. See oma pesa tunne tuleb üsna kiirelt, muidu oleks ilmselt üsna raske.

Nii või naa, Sofia pulbitseva energiaga ning kohe-kohe kaheaastase kapriiside ja kangusega toimetulek ei jätagi suurt aega eksistentsiaalseteks mõteteks. Kui jonni parajasti peal ei ole, saab palju nalja. Üle tüki aja musta leiba maitsnuna küsis ta seda juurde peaaegu nagu Kreisiraadios: "Tahad musta leiba!". NB: see laps sööb hea isuga ka idusid ja nii suuri kui pisikesi maisitõlvikuid. Üks hommik pani end riidesse sõnadega: "Oh sa pisikene kallikene...". Kui õues suur must liblikas mööda lendab, ajab ta suu torru, et: "Öökull oli!". Eile käis mööda tube ja seletas: "Iiakene, mis sa teed! Iiakene, ei tohi lammutada!". Ja viimasel ajal jääb kiiresti unne, kuulates ema või isa esituses kaunist lasteluulet, sekka ka proosat. Tal ükskõik, peaasi, et mõnus mõmin. Oh, kestaks see aeg! Mulle on luule isegi meeldima hakanud ...