Vesirattast helikopterini

Möödaläinud laupäeval lunastasime 30-ruupiased piletid ja patseerisime kodulähedase järvekese kinnisel promenaadil, mis oma karussellide ja toidukioskitega meenutas väga mingil moel ammuseid kümnendeid mõnes nõukogude vabariigis. Ainult et kõik oli palju tolmusem. Me läksime sõitma vesijalgrattaga – natuke nostalgiline seegi? Kui Sofia istus, nägi ta välja ainult vesti käeaukudest. Ja ratas kiskus ühele poole kiiva. Kui olime 20 minutist 10 vändanud, lähenes meile järve keskele teine ratas kahe mehega, kes õiendasid, et nüüd tuleb rattad ära vahetada. Minu poolel oli suur ämblik ja Taago, araknofoob, pidi veel selle ka üle parda ajama, enne kui kaldale uhama saime hakata.

Siin tegutseb mingi Oversea’s Women’s Club (sotsiaalne ja heategevuslik klubi välismaalt siia kolinud naistele), mille väljaantud  raamatu Bangalore linna kohta laenas mulle mu jaapanlannast naaber, enne kui pojaga koju käima läks. Seal antakse ülevaade kõigest - alates kultuurišokist, kodu ja koduabiliste leidmisest kuni liha (jah!) müüvate poodide ning jooga – või Bollywoodi tantsu stuudioteni. Harin end nüüd ja noogutan omaette äratundmishetkedel.

Telefon mul ikka ei tööta, Airtel lülitas mu teist korda levist välja, kuna nad ei suutnud tuvastada minu aadressi (number on avatud Chennais, aga mina, hookus-pookus, paiknen Bengalurus). Hoolitseva kaasana läks Taago mulle siis kõnekaarti ostma, aga see ettevõtmine nurjus, kuna ta polnud osanud kõike vajalikku kaasa võtta. Kõnekaardi ostmiseks on vaja: passikoopia, elamisloa koopia, täidetud taotlusankeet (sh isa-ema nimed) koos kleebitud passipildiga. Originaalidest ei piisanud, sest neil polnud võimalik Airteli Bangalore peakorteris koopiaid teha. Küll oli seal kümme erinevat teenindajat – kaardimaksed, sularahamaksed, mobiilne internet, tavainternet, lauatelefon, müük, tagasiside, kaebused, lõpuks kaks arusaamatu funktsiooniga töötajat. Esmaspäeval läheb Taago täisvarustuses taas kohale, meil on nüüd kodus printer-skänner-koopiamasin.

Kesknädalal nautis Taago aga India Raudtee teenuseid, täpsemalt Shatabdi Expressi liinil Bangalore – Chennai - Bangalore. Internetis broneeritud piletit raudteejaama välja ostma minnes oli võimalik korraga osta ainult üks suund. Varahommikul jaama saabudes avastas ta, et piletil on vale klass ning ta on üleüldse ootejärjekorras. Aga peale ta sai, omletti ta sai ja kohale ta sai. Naised seisid Chennai jaamas rentslis ja kühveldasid rongidest pudenenud väljaheiteid, kuna kanalisatsioon oli ilmselt umbes. Tagasisuunal õnnestus saada parem pilet ning ehkki vagun oli külm kui surnukuur, toideti – joodeti reisijaid lakkamatult. Kohv oli väga hea, aga see on siin tüüpiliselt piima ja ohtra suhkruga.

Maja ja hoov on meil tõeline rahvaste paabel. Ükspäev vestlesin kaheksa aastat Bangalores elanud Šveitsi naisega, kes oli oma 3-aastase pojaga tulnud külastama äsja meie majja kolinud tuttavaid. Samal päeval istume Sofiaga basseini juures päikesesoojal murul, kui mööda teed läheneb lopsakas päikseprillidega daam ja hüüatab: „What brings you here?“ (Mis teid küll siia toob). See oli Debbie Michigani osariigist. Enne, kui jõudsin silmi pilgutada, olime lobisemas ja naermas nagu ammused tuttavad. Tema odavatest ja koledatest kohalikest riietest, ilmast, basseinist, üksildusest, koduskäikudest, mida siinsed naised umbes iga kolme kuu tagant ette võtavad jms.

Aga õhtud on muhedad. Sofia tuhiseb kiigel, juuksed tuules, pea kohal kuristavad linnud, sahisevad palmioksad ja lendavad kopterid, päike loojub kusagile majade vahele ja temperatuur ümber keha on ideaalne. Hiljuti hakkas Sofia endale ka helikopterit tahtma – seda suurt me vist niipea võimaldada ei suuda, aga täna käisin linna esindusmänguasjapoes ja tõin talle kaks väikest kopterit, lennuki, rolleri ja traktori. Mudilasplastiliinid ja kriidiga tahvli ka. Rikša jätsin järgmiseks korraks. Ta on nii tubli – arvab, et kõik maiustused minu suus, mida ma veel talle ei paku, on näts, ning käib 1. veebruarist alates potil (enne seda keeldus potti vist ligi 9 kuud sihtotstarbeliselt kasutamast). Päev pärast jaapani poisi Taito ja ta ema ärasõitu pusis esikus kingi jalga ja innustas ennast: „Tita Taito juba ootab!“ Nuuks. Riidleme ka, aga iga päev mõtlen, kui võrratu olevus ta tegelikult on. Ja ta on ka. 

Tänasel poeteekonnal märkasin kolme toredat nähtust. Esmalt keset tänavat kõndivat vasikat (paar lehma pikutas veidi eemal), siis krohvitud müüri kirjadega ÄRA SIIN URINEERI, TRAHV 100 RUUPIAT (või oli 1000?) ning teeäärset madalat jändrikku puud, mille ainsal oksal seisis viis meest. Rolleritest - mootorratastest ei taha kohe rääkidagi – kiiver on peas eranditult ainult juhil (kohustuslik), kaasreisijad, sealhulgas väiksed lapsed, vuhisevad sõita, juuksed tuules. Väiksed tüdrukud seisavad veel sageli isa ja lenksu vahel püsti, nägu säramas ja ükskord nägin maksimaalselt nelja-aastast poissi isa selja taga istumas, ainsaks kaitseks isa puusade ümbert kinnihoidvad käekesed. Go, India!

Ahjaa, Taago ostis Sofia basseinile katte, milleks on mootorratta kate.