Roheline talv

Kaheteistkümnes päev Eestis. Neljas päev Saaremaal. Elu on väga teistsugune. Kuigi on plusskraadid, tundub väljas hirmus külm, eriti tuulisel päeval. Olenevalt asukohast võib ka toas üsna jahe olla. Kell neli läheb pimedaks ja hommikul ärgates on ikka pime! Oleme õppinud hiljem ärkama... Kõik on nii puhas! Tõmbame poodides sõrmega mööda kaupu ja sõrm ei saagi tolmuseks. Ma ütlen, kui liiga pikaleveniv pimedus ja rõskus välja arvata, on siin maal kõik väga veetlev.

Toitu on veidralt palju ja  head, aga eluviis piinlikult laisk ja kaloreid üldse ei kulu. Okei, Taago käib päris usinasti ujumas, aga mina ... toad on eestlastel enamasti nii pisikesed, et väga raske on sundida end võimlema, kui isegi korralikult välja sirutada ei saa :) Õues möllab tuul ja oodatud-loodetud lumiseid jalutuskäike pole ikka veel toimunud. Akna taga on kevadiselt roheline. Kohustusi on vähe ja nii möödubki pool päevast diivanil (ajalehtede ja ajakirjadega) ja söögilauas. Aga mine tea, ehk toob uus aasta mõningase virgumise? Seniseid linnaskäike, poeskäike ja külaskäike oleme küll täiel rõõmul nautinud. Nagu ka inimesi ja sügava unega öid ja eilset pikka massaaži, mis tuli koju kätte, ja muidugi jõule...Palju rõõmsaid mälestusi, armsaid kingitusi ja maitsemeenutusi :) 

Siitpoolt kõigile kvaliteetset aastalõppu ja palju seiklusi uuel aastal!

 

Bürokraadid, mädanege!

See on siis nüüd ametlik. Elamislube me enne Eesti reisi pikendatud ei saa. Sest ametnikud lihtsalt ei soovi seda. Tuleme tagasi aegunud lubadega. Viisad on meil õnneks kaheaastased. Ja läheb kõik jälle lahti jaanuaris. Nende meelest väga normaalne. Sest isegi kui kõik mitme kohtumise jooksul küsitud paberid on olemas (igal kohtumisel tuleb nõudmisi ja variatsioone juurde), võib viga olla selles, et mingi dokument oleks pidanud olema ühel ja mitte kahel lehel. Või on vormistus muul moel vale. Või on igakuise palga tõendil märgitud kuu nimetus ja vastav summa, aga peab olema ilma kuunimeta üldine tõend. Ja pabereid on PALJU. Ja kui nad tahavad, võid selle neetud FRRO hoone vahet käima jäädagi. Ja ka alati käepärast olevast kohalikust juristist pole väga palju kasu.

Indias on teretulnud ainult turistid, ehkki meie jätame firma ja enda kulul siia kordades ja kordades rohkem raha kui ükski turist eales. Madalapalgalised ja kahjuks ka madalalaubalised ametnikud peavad end ju aga kuidagi välja elama ja see on nende ainus võimalus endast „kõrgemalt sündinute“ suhtes üleolekut näidata. Selles majas on võim nende käes. Olgu teisel pool letti kui edukad ja jõukad tahes. Asi pole muidugi ainult meis, iga mõeldava ja mõeldamatu nüansi pärast noritakse enamiku taotlejatega. See on maja täis morne ja tüdinud nägusid.

Aga mida siis ametlikult vaja on juba olemasoleva elamisloa pikendamiseks, kui sul on tööviisa:

• · täidetud ankeedid
• · hiljutised dokumendifotod
• · pass ja koopiad teatud lehekülgedest
• · notariaalselt kinnitatud üürilepingu koopia
• · ettevõttepoolne saatekiri
• · töölepingu koopia
• · ettevõtte asutamispaberid
• · ettevõtte poolne ja indialasest direktori alla kirjutatud määramiskiri
• · ettevõttepoolne sertifikaat selle kohta, et antud töökohale ei leidunud ühtegi sobivat indialast ja tõendusmaterjal, näitamaks pingutusi, mis on selleks tehtud (see kõik spetsiaalsel paberil väärtusega 100 ruupiat)
• · ettevõttepoolne täieliku vastutuse  tõend
• · iga-aastase ja igakuise sissetuleku tõendid (nende enda vormile trükitud ettevõtte templi ja indialasest direktori allkirjaga paberi originaal, kus on ära märgitud ka makseviis)
• · PAN-kaardi (püsikonto number) koopia
• · ajakohane makstud maksude tõend (seaduse järgi möödunud finantsaasta kohta, reaalsuses tänase seisuga pluss makstud maksude pangatõendid pluss makstud maksude tabel ametlikul vormil)
• ·ettevõtte põhjenduskiri, miks töötaja kogumisfondi ei toimu sissemakseid
• · politseiraport
• · allkirjaga tõend minult 100-ruupiasel paberil, et ma ei kavatse siin tööle hakata
• · abielutunnistus

Mõni sõna ka sellest, mida peab taluma mobiiltelefoni omanik Indias. Näiteks mina, kes ma pole oma numbrit kuhugi kahtlastesse kohtadesse jaganud, saan iga päev mitu kõnet anonüümsetelt numbritelt, kust lastakse torusse mingit valmisloetud reklaami, ininat, krabisevat muusikat jms. Lisaks tuleb iga päev vähemalt paar reklaamsõnumit, mis enamasti on mingid mobiiliteenuste sooduspakkumised, tasuta kõneajad, loosimised jms. Kuna kustutan nad eos, ei teagi, mida kõike nautida pakutakse. Ja siis, viimastel nädalatel on mul olnud „rõõm“ igal õhtul nautida paari sõnumit, mis sisaldavad nippe vastassugupoolega lävimiseks või armastuse-teemalisi tsitaate siit-sealt. Ma ei tea, kust need tulevad, mis kasu mina neist peaksin saama ja veel enam – mis kasu saatja neist peaks saama. Lihtsalt soovitused ja tsitaadid paremaks armueluks, ei mingeid linke, numbreid, aadresse. India. 

Heh, Sofia on joogatüdruk. Enamasti piirdub tema osalus joogatundides küll mõne kaasatehtud harjutusega ja lõpusirgel maas lamades heleda häälega „Om“ hüüdmisega (koos meie kõigiga), kuid eelviimases tunnis üritas ta kaasa teha suure osa päiksekummarduse seeriast. Oli see humoorikas vaatepilt. Eriti, kuna tempo oli nii kiire, et ta vaevalt suutis oma väiksed töntsakad jalad ja käed õigel ajal õigesse poosi sättida. Hetkeks, ja juba uus poos. Mõned jäid ajapuudusel ka vahele. Aga ise oli tõsine :) „Vabal ajal“ tuleb tal samuti aeg-ajalt joogatuhin peale, siis demonstreerib ja õpetab meidki. Siinkohal sõbrapilt Sofiast ja meie joogaõpetajast. Vaadake ja kadestage :D

Mis ta siis veel müttab siin see tüdruk?

• ·Iga päev küsib, mis päev täna on. Pakub ka omapoolseid variante ja üldse tahab palju arutleda nädalapäevade üle.
• ·Tunneb ringi, ruutu, ristkülikut ja kolmnurka
• ·Täna joogatunnis küsis lõdvestuva Taago käest:“Issi, mis kujuga su lõug on?“
• ·Ühel õhtul olid Sofia taldrikul naljakad toidud: odrahelbepuder, praetud kanatükikesed ja praetud kartulimassi - naerunäod. Sofia sõi pudru ära, teisi vaid maitses. Naljakas laps. Samal kombel sööb ta supi seest kõigepealt ära lillkapsa ja brokoli, siis porgandi ja viimaks kartuli. Ma teeks vastupidises järjekorras.
• ·Ühel õhtul avastas oma väikesest odavast hiina videopleierist Super Mario mängu ja kukkus seda mängima! Minu arvutist käib nuiamas teletupsude pilte ja videosid... ka enda pilte võib tund aega järjest vaadata...
• ·Taago on habeme ära ajanud. Sofia paitab: „Issi, sul on täna lühikesed põsed! Sul polegi karvi.“
• ·Mürame kolmekesi mängumatil. Sofia armsalt ja viisakalt: „Kas ma tohin teid peksta?“
• ·Hullab suures voodis ja taguots ei pea. Pärast mitmendat korda ütleb lohutava häälega:“Aga sellest pole jälle hullu. Pole hullu! Tegin sulle ninaga otsaesisele pai, et sa ei oleks kurb.“

Niimoodi on lood ja kolme päeva pärast olemegi juba sealpool sood. Taago – ei ole temal ka kerge - pigistab järelejäänud kahe päeva sisse veel ühe idaranniku lennu ja siis lendame kõik koos. Mõnus. Eesti inimesed. Toidud. Linnad. Kino. Kohvikud. Koosviibimised. Jõulud. Jõululõhnad. Kingid. Praamisõit. Puhkus. Ajalehed. Saun. Värske õhk.

Rõõmsat jõuluootust! 

·       

Being Peeter on ja jääb

Indias elades lihtsalt ei saa Bollywood'ist üle ega ümber, see on suurem kui elu, suurem kui Hollywood. Niisiis, glamuursete ajakirjade, telereklaamide ja tuulega kõrvu kandunud juttude põhjal olen ma end kui möödaminnes kurssi viinud kohaliku filmimaailma kuumimate staaridega. Hiljuti läksin poodi ja ostsin nelja plaadi jagu Bollywood'i hitte. Ma arvan, et on hea veidi kohalikku popkultuuri sisse elada. Ja ma arvan, et ma olen küllaltki vastuvõtlik ja empaatiline neis asjus. Vahel me siis Sofiaga tantsime Chammak Challo järgi (esitajaks muide Akon). Ning perekondlikult kaubanduskeskuses liikudes panime kotti ka ühe tuntud Bollywood'i filmi. Kodus selgus, et ilma subtiitriteta, aga näitlejad olid ilusad ja veel ilusam oli tegevuspaik Hispaania. Ei mäletagi, millal viimati võõras keeles tõlketa filmi vaatasin, aga ega lugu seepärast kaduma läinud. Oli kauneid vaateid ja kauneid (klišeelikke) tegevusi täis road movie, mõningate mööndustega peaaegu nagu Hollywood'i toode. Ja ka va Hollywood'i sigitisi oleme viimasel ajal üsna tihti nägema juhtunud, mõnikord isegi teadlikult. Aga mu nälg on suurem sellest. Eelmisel nädalal kostitasin end selliste raamatutega nagu "Kellavärgiga apelsin" ja "Mäeküla piimamees", praegu jalutan laisalt J.P. Sartre'i "Iivelduse" juurest detsembri Vogue'i juurde ja vastupidi :D 

Seal Garuda Mall'is (Kaariku Keskus?), kust ostsime eelkõneldud Zindagi Na Milegi Dobara filmi, on vahva tualettruum. Peegli allääres kraanikausside kohal jookseb jäme kleepriba rasvase sinise tekstiga: ONLY HAND WASH-NO HAIR WASH (ainult kätepesu, juukseid mitte pesta). Taago aga nägi ühel päeval kodu poole sõites tee ääres prügikonteineri juures isa, kes hoidis süles uhke puhvis kleidiga tütrekest ja ise samal ajal urineeris (tegevuspaik fotol).

No kui juba imelikest asjadest rääkida, siis olime laupäeval söömas ühel kesklinna katuseterrassil, kui Sofia äkki ütleb: oi, ahvikene! Makaak hüppas sisse, vaatas baaris ringi, leidis ühe suure klaasi, kus põhjas mingi jook ning kummutas selle suule. Restoranitöötajate lähenedes lasi klaasi lahti ja tegi minekut, jättes põrandale sajad killud. Mina muudkui muigasin...

Majaelanike meililistis käis meil hiljuti aga pikk ja tuline arutelu teemal "kes tohivad sõita üldliftidega ja kes peaksid kasutama teenindava personali lifti". Assaraks, kus hindud lasid sõnadel tulla, kohati läks asi koguni isiklikuks ja sarkastiliseks, ehkki põhjust tegelikult polnud. Probleem oli selles, et üldkoosolekul, kus osales kolm residenti, võeti taas üles vana hea liftiteema. Ja keegi mitteosalenu siis luges memo ja kukkus oigama, et kas tõesti 21. sajandi Indias arvavad mõned ikka veel, et paremasse peresse sündinud inimesed ei peaks hingama sama õhku vähem õnnistatutega. Seletati kenasti ära, et tegelikult mõeldakse pigem mitte-oma-maja-töötajaid, kes majas mingit asja ajamas käivad ja kelle puhul ei ole usaldusväärsuse garantiid ja liftides sõidavad üksi ka lapsed jne. Et lapsehoidjad ja koduabilised on nagu okei. Ei sest piisanud, kirjavahetus siis alles hoo üles võttis. Samas on tegelikult maja juhatuse poolt määratud, et teenindav personal kasutab eraldi lifti ja näiteks aiatöölistel pole lubatud üldlifti minna. Aga see pole majaelanike otsus. Segased lood ja küllap need jätkuvad. 

Segased lood on viimastel nädalatel ka meie isiklikus asjaajamises. Enne äralendu peame saama aastaks pikendatud oma elamisloa. Vahest mäletate, et selle saamine võttis ilmatu aja. Võiks ju eeldada, et seekord läheb libedamalt. Kõigest pikendamine, pattu pole me teinud. Oh ei. Minu meelest nõutakse seekord veel rohkem dokumente kui algselt ja üks jaburam kui teine, lihtsalt maiguta suud. Ja nõudmisi tuleb vaikselt aina juurde, ka siis, kui näib, et kõik vajalik on lõpuks koos. Üks paljudest paberitest on tõend politseilt. Sõitsime üks hommik juristi juhatuse peale kohalikku politseijaoskonda, Taago uuris asja ja ütles, et peame tulema õhtul pool 6 tagasi - üks paber puudu ja õiget inspektorit ka kohal pole. Läksime tagasi, kõik koos, kuna pidin ka oma näo ette näitama. Virelesime seal mõnda aega, kuni selgus, et inspektorit ikkagi pole ja ühel paberil on Taago nimi puudu. Uus kohtumine järgmine päev kell 10. Taago läks üksi, kaasas isetehtud dokument, et enam norimist ei oleks, ja lubas helistada, kui meil on aeg tulla. Ei tahtnud enam asjata minna. Aga tuli siis koju, vajalikud tõendid kaasas, ja ei tahtnud mind enam keegi näha. 

Asutusse, kus elamislubadega tegeldakse (ja kus Taago juba korra juristiga käis, et asi käima lükata), peame siiski kõik minema ja kuuldub, et mitte ainult hommikul, vaid pärast lõunat uuesti. Ilmselt tehakse jälle veebikaameraga pilti ja muud toredat, aga et kaks korda... Mõnikord mul on tunne, et meid mõnitatakse, aga siis tuletan endale meelde, et see on India ja asjad käivadki siin niimoodi. 

Aga midagi lõbusat ka lõpetuseks. Kui aasta alguses elamislube taotlesime, kirjutas Taago avalduse ankeeti, et tema on Taago ja ta isa on Peeter. Inglise keeles oli see koht midagi sellist, et ... father being Peeter (isa on Peeter), ja kuna sulgu rohkem nagu ei mahtunud, jättis Taago perekonnanime kirjutamata, arvates ka, et on ilmne, et isagi samanimeline on. Aga India inimeste jaoks ei ole midagi ilmset. Nad ju võtsid, kui mäletate ehk, selle being'u ja tegid sellest Peetrile perekonnanime. Nii seisabki Taago elamisloal isa nimena Peeter Being (Peeter-olend). Ja ilmselt sealt sattus see tore nimi ka Taago uuele maksuametiga seotud isikukaardile, mille ta hiljuti mu nina ette pistis. Being Peeter tegutseb jälle! Mõistsin, et nii see olema jääbki ja annaks jumal, et see ei saaks takistuseks meie elamislubade pikendamise teel. Taago ütleb küll, et ta on valmis kinnitama, et isa ongi Peeter Being Kilter, kui vaja. No mina ei tea...

 

Oh my god, she looks like a doll!*

Bengaluru naudib päikselisi päevi ja lähenevat "talve". Vihmad on selleks korraks enamvähem lõppenud, päike on uuesti kõrvetama hakanud ja õhtud mässivad linna jahedusse (20-23 kraadi). 16. detsembril algab paljudes koolides talvevaheaeg ja just selleks päevaks on lennupiletid Tallinnasse ka meil. Eestimaa jõulud tunduvad siit kaugelt veelgi armsamad ja oma mõtetes käime Eestis juba küllaltki sageli.

Talvel jääb siin vaikseks. Kolm päeva tagasi jätsime hüvasti heade majanaabrite ja sõpradega, kelle India-aastad otsa said. Sylvia ei jõudnud oma kolimist ära kahetseda - tema jaoks oli elu Bengalurus oluliselt õnnelikum ja stressivabam kui Singapuris, kuhu ta Taiwanist viis aastat tagasi abiellus. Nimelt tuleb temal, ta abikaasal ja tütrel ülikallite kinnisvarahindade tõttu eluaset jagada mehe vanaldaste vanematega, kellega on raskevõitu ühist keelt leida. Samuti oli ta väga kiindunud siinsetesse sõpradesse, kelle hulka ka meie Sofiaga kuulusime. Poleks kunagi arvanud, aga lõpuks oli ka minul kahju tema ärasõidu üle. Äralennuõhtule eelnes kohe mitu üritust erinevates kodudes ning rahvarohke piknik kaksiktornide aias - meie seltskond sel kujul ei saa kokku enam kunagi. Jõululaupäeval pühivad jalad India tolmust puhtaks ka jaapanlanna Miyuki abikaasa ja kaksikute tütardega. Detsembri alguses lendavad viieks kuuks Jaapanisse meie lähimad sõbrad Yoriko ja Taito, kellele sünnib seal veebruari lõpus õde või vend. Hea, et vahetult enne Sylvia lahkumist tekitasime sõbraliku kontakti naabertornis elava jaapanlanna Katsumiga, kel 5-aastane tütar ja 13-aastane poeg. Jaanuari lõpus, kui siia tagasi jõuame, kulub meeldiv seltskond kindlasti ära. 

Reedel alustasime mitte-nii-hästi-õnnestunud koogiga Taago sünnipäeva tähistamist ning jätkasime õhtul luksuslikus ITC Royal Gardenia hotellis linna parimas jaapani restoranis Edo. Et kui juba väike ekskurss jaapani kööki, siis olgu parim saadaolev. Ja Taago armastab väga makisid. Pärast ligi tunniajast sõitu (kohutavalt umbes tänavad) hotelli jõudes andis kaunis saris neiu meile kahetsevalt teada, et lapsi Edo'sse kahjuks ei oodata. Ilmselt rippus mu suu üllatusest piisavalt kaua lahti, igatahes suundus ta uurima, kas see reegel ikka kivist on. Uksel selgus, et Sofia võib sööma tulla küll :) 

Ruumile andsid ilme hele puit, hall kivi ning jaapanlik lihtsus. Õhk oli taas vaevutalutavalt jahe, kuid muidu kõik meeldiv. Alates kuumadest niisketest käterätikutest. Menüü koos ilusate piltidega toodi lauale iPad'ides - kulus hulk aega, enne kui kõik toidud olime läbi sõrmitsenud, aga ilma fotodeta poleks osanud midagi tellida. Kuuldavasti tuuakse suurem osa Edo toorainest kohale Jaapanist ning toitude kvaliteet on laitmatu. Meie lauale saabusid spargli - ja juustumakid (vetikas riisirullikesed), kreveti  tempura (krõbedas taignas frititud kooritud hiidkrevetid spetsiaalse kastmega), lintnuudlid köögiviljade, seente ja kanaga omapärases kastmes, kana teriyaki marinaadis ning veisefilee lõigud ja juurviljad magusas sojakastmes. Kui magus veiseliha välja arvata, oli kõik väga meeldiv. Taago nautis oma makisid ja mina oma krevette. Sofia leidis uue lemmiku kana teriyaki näol. Ja noh, Taago on kindlasti rahul, kui märgin ära, et tema sõi pulkadega :) Taaskord veendusin, et Jaapanis on võimatu paksuks minna - toit on ülimalt värske ja tervislik, kastmed ilma jahu ja rasvata, ning kõht saab just nii täis, et kannatab edasi elada. 

Pärast sööki läbi hotelli jalutades/joostes püüdis Sofia palju pilke ning parajasti, kui ta põgenes ühe taaskord ilusas saris hotellitöötaja eest, karjatas too: "Oh my god, she looks like a doll!" (Jumal küll, ta näeb välja nagu nukk). See siis juba mitmes kord, kui Sofia nukk on. 

Laupäeval, võiks öelda, et Taago sünnipäev isegi jätkus. Kuigi alguses küll nii ei tundunud. Me kolasime ühes käsitööpoes ja ostsime nipet-näpet ning Sofia tõmbas kogemata põrandale pooleks savist maski, mille kinni maksime (ja mistõttu väikse kingi kauba peale saime). Siis kolasime ühes mitmel korrusel laiuvas kaupluses, mis oli tihkelt täis traditsioonilist India mööblit ja kõikvõimalikke jumalakujusid. Kuid mille parim osa minu jaoks oli üllatusega avastatud eraldi ruumike täis põnevaid ehteid väikeselt kaubamärgilt. Palju hõbedat ja looduslikke kive ja ma lähen kindlasti tagasi. 

Nii. Ja siis meie lõunaeine, mis pidi olema lihtsalt väike amps näljapeletuseks, kuid millest kujunes äärmiselt meeleolukas istumine. Koha nimeks 100 ft Boutique Restaurant (100 jala butiik-restoran), kauplusi ja restorane täis 100 ft Road'i ääres. Põnev hoone kõrgete puude vahel, mis peidab endas hoovis ja üleval varikatuse all asuvaid söögialasid ning nende vahele pikitud disaini - ja kingitustepoode. Pakutakse euroopa ja põhja-aafrika toite ning rikkalikku kokteilivalikut. Kerge tuuleõhk, sahisevate ja päikest varjavate puulehtede tagant kostuv tänavamüra, lõunastajate sumin, lihtne interjöör ja mõnus muusika tegid olemise kohemaid kergeks. Võiks isegi öelda, et tekkis natukene puhkuse tunne. Unelesime suurepärase tapasetaldriku taga, lõime kokku kokteile ning kinnitasime keha kanaroogade ja väga heade kookidega. Sofia istus viisakalt kui viieline, sõi kõhu spaghetti carbonarat täis ning premeeris end kodukootud maasikajäätisega. Taago imehea kokteili kerge kookosemaitse viis mõtted rändama kuskile Kariibide ja Miami kanti ... kogu selle ilu lõpuks kinkis Taago allkorrusel paiknevas poekeses endale väikese pikksilma ja mulle üleni kuldsed paeltega kingad (!!! jaa, ma tean). Sofia sõitis ratta alt ära täpselt samasugusel puust nukuvankril, nagu vanaisa talle tegi ja missuguse eeskujuks oli Lõuna-Saksamaal vaateaknal nähtud vanker. Igatahes oli meil lõbus. Koduteel luges Sofia järsku inglise keeles ühest kümneni. No selle oskuse on ta küll omal käel omandanud!

Lisan mõned ütlemised veel:

• Topib suurt mandlipakki vanaema kilekotti: "Suur pähklipurakas küll ei mahu!"
• "Vürtsikas!" Mina:"Mis on vürtsikas?" Sofia:"No see issi mahl, see kibe!" (mõtleb Coca Colat)
• Söögilauas: "Täna ei hakka kakama ega?" Pingutatult peenikese häälega: "Aga eile kuidas punnitasin!" Itsitab ja näitab sõrmedega pisikest tükki: "Pisikese junnikese!"
• "Mitte midagi ei taha juua, ainult mahla, mitte vett."
• Istub potil: "Ükskord Mummi tegi mulle klimbisuppi ka."
• "Vesi on mürgine. No lihtsalt on mürgine!"
• Räägime Skypes Saaremaaga ja meenutame orav Raki raamatut. Sofia vastab küsimustele, milline tuba Raki kodus millisel korrusel on. Lõpuks on küsimus, et milline tuba on kõige mõnusam - (vastus: Raki oma pesa), kuid Sofia vastab sel korral: hotellituba!
• Kui Taago midagi segi ei aja, siis oli 6. novembril esimene ja ainus miks-küsimus. "Miks lehmal käsi ei ole?"
• Laulab õhtul voodis omaette lastesaate tunnuslaulu: "Five minutes more, five minutes more..."
• Hüüab seejärel valju häälega:"Monica, puuks tuli!"
• Mulle: "Oi, ma pissisin ka vist siia mähkusse. Ole pai, võta mähku ära."
• "Emmel ei ole noksi, emmel on vist karvad."
• Pärast potil käimist:"Kui sa tupsutad mind ära, siis anna mulle palju datleid."
• Tõstab hommikul natuke rulood üles:" Emme! Päike tuli juba loojast ära!"
• Kussutab nukku süles:"No miiiis juhtus..."
• On Taago sünnipäeval Taago süles. Taago:"Ma sain isegi palju õnne!" Mina:"On see alles hea päev!" Sofia:"Ma isegi ei nuta täna!" (kusjuures ei nutnudki)
• Seletan midagi Taagole autos. Sofia:"Emme, ole tasa!"
• Teel restorani autos:"Ma tunnen auto lõhna!"
• Püüan uurida, miks ta rõdulauakese tuppa tassis. Vestlus lõpeb Sofia poolse paikapanekuga: "Kullake, ära vaidle enam!"
• Vaatab mingit võõrast BBC lastesaadet ja küsib, mis saade see on. Vastan, et mina küll seda saadet ei tea. Sofia: "See on vist Hiiumaa saade."   

Kirgast isadepäeva!

Sügises on asju ... ja tuld

25. oktoobri õhtu raketid juhatasid sisse järgneval päeval alanud viiepäevase Diwali (Deepavali) festivali. Lühidalt öeldes oli meil mitu päeva nagu uusaastaöö. Huvitav kogemus meile ja Saaremaa külalistele. Põhipauk jagunes õnneks esimestele õhtutele, mil lasti taevasse küll väga palju miljoneid ruupiaid. Pisikestest vastikutest kärakatest uhkete kuldsete vihmadeni – ja ikka kuus, seitse, kaheksa tundi jutti.

Oli vist Diwali teine päev, kui ärkasin VARAVALGES raketipaukude peale. Nii et neid jagus tervesse ööpäeva. Ja kärgatas neid igast hoovist ja tänavast  - täpselt nii palju ja nii suuri, kui keegi suutis endale võimaldada. Meid on siin üle 8 miljoni inimese. Esimest korda meie maja ajaloos paukus ka siinne õu – ega me seda kõrvaga eristanudki, järgmisel päeval oli kivisillutis musti kõrbenud plekke täis. Nädalavahetus oli peaaegu vaikne, taevas tänatud.

Diwali  - tulede festival - on India lõputus tähtpäevadekalendris üks tähtsamaid pidustusi. Ametlik püha ka mitmes teises riigis. Süüdatakse õlilambikesed, tähistamaks hea võitu kurja üle ning koristatakse toad – nii tunneb jumalanna Lakshmi end oodatuna. Ilutuleraketid peletavad eemale aga kurjad vaimud. Pannakse selga uued rõivad ning jagatakse snäkke ja maiustusi pere ja sõpradega. Iga Diwali päeva kohta käivad ka legendid jumalatest ja nende tegemistest.

*****

Armsatest külalistest jäi maha hulk eestimaiseid hõrgutisi, millega siiani ja edaspidigi härdalt maiustame. Aga kujutlege oktoobrikuu viimast laupäevaõhtut, kui olime taas jäänud kolmekesi ja ma avasin kergelt suitsutatud heeringafilee karbi ning asetasin mahlased tükid suurepärasele mustale saaremaisele leivale. Siin Indias. Ei, te vist ei suuda seda tunnet ette kujutada. Aga oli ilus päev, sest laual oli ka omatehtud õunakook ja tee.

Me oleme seda kooki Taagoga nüüd juba kolm korda teinud – igal korral tuleb aina toredam  ja möödunud reedel kellaviieteel viibinud sõbrad arvasid, et võiksin seda tellimuste peale tegema hakata :) Siinkandis ei ole mitte lihtne leida eheda ja õige maitsega pagaritooteid. Igatahes oli meil kellaviietee ja teesorte kapis nii palju, et koostasin lausa menüü. Jäime sellegipoolest pidama tugevalt karamellivärvi, kuid maitselt sugugi mitte kange masala chai ja peaaegu ilma maitseta valge tee juurde. Oli tore. 

*****

Järgmisel päeval ehk siis eile valisime ühes väikses kaubakeskuses mulle täiesti spontaanselt ametüstiga sõrmuse, Taagole sabata hiire ja tulevasse koju imearmsa vaasi :)) Seejärel sõime lõunat lopsaka aiaga Oberoi hotelli restoranis, kus oli õhk nii külmaks konditsioneeritud, et mul isegi õlgadele toodud salli all kananahk turritas. Teenindus oli aga laitmatu ning kokk käis isiklikult küsimas, mida ta Sofiale võiks valmistada. Palutud pasta ja naerusuise naisteenindaja toodud koogikesed arvel ei kajastunudki. Aga nii on, et nad kipuvad restorane ja muid peenemaid kohti alajahutama. Kõigil on külm, aga soojemaks ka keerata ei saa, sest siis ei ole vist enam peen.

*****

Õhtuks olid naabrid veennud meid osalema suurel pühadehooaja peol, mida punt entusiaste meie klubihoones korraldas. Tähistamaks möödunud Jumal Ganesha festivali, Ramadani, Dasarat ja Diwalit ning eesootavaid jõule ja uut aastat. DJ, joogid ja söögid. 1500 ruupiat täiskasvanu, vähem, kui rahvast tuleb rohkem. Saab olema väga lõbus! Imeline, et saate tulla!  

Eks me siis läksime. Kohalikku elu tuleb endasse ju ammutada. Ehkki kerge see ei olnud, sest hindude nägemus ühest priimast peost erineb küllaltki palju meiesuguste kahvanägude ettekujutustest. Vaeva oli nähtud: õhupallid ja tuhanded sinised tulukesed, renditud ja kaunistatud lauad-toolid, diskoripult ja diskotuled, fotograaf, baar ja catering, roosiõielehed, küünlad ja rõdudele sätitud valged diivanid. Algus oli paljulubav, sest ehkki valjusti, mängiti ette muhedat 80ndate-90ndate lääne muusikat ning suupisteliuad muudkui ringlesid. Kuid kella 9-ks planeeritud õhtusöök algas alles kell 10 ning DJ hakkas keskenduma India tabletimuusikale ehk üsna raskesti talutavale vähese meloodiaga metalsele tümakale. Aeg-ajalt tundsin ära mõne Bollywoodi hiti töötluse (vt eelmist postitust), kuid suures osas oli tegemist lihtsalt valju lärmi ja pimestavate tuledega, milles oli väga raske kaaspidulistega vestlusi pidada ning mis tekitas meeleheitliku tahtmise kasvõi korraks kusagile vaikusesse pääseda. 

Nii. Aga kõige selle keskel nautis Sofia Isadora Kilter pidu täiel rinnal. Põhimõtteliselt oli ta tantsupõrandal kella kaheksast kümneni, vahele vaid mõned suupisted ja joogipausid. Ta tantsis ja kepsutas oma väikeste sõpradega, tantsis minuga, tantsis Taagoga, tantsis üksinda. Lõpuks, kui jalg enam ei kandnud, pidi Taago teda lihtsalt lohistama. Õnneks oli ta maganud pika ja hilise päevaune, kuid niisugune metsik disko väsitab ära ka puhanud inimese. Eriti veel nii väikese. Ometi ei veennud miski teda koju puhkama minema. Ja kui ma ta siis vastu tahtmist süles koju viisin, röökis ta täiest kõrist senikaua, kui olime hambapesuga poole peale jõudnud. Just siis keerati muusika vaikseks ja hakati sööma. Sest ega hindud ei suuda millegagi õigeks ajaks valmis saada. Jätnud Taago valvesse, läksin ise tund aega hiljem vaid magustoidule. Ning leidmata eest kaasakiskuvat peomeeleolu, hiilisin vaikselt koju tagasi.

Ühesõnaga – taheti parimat ja eks mitmes mõttes oli tore ka, kuid kurb, kui kogupereürituselt peavad mõned pered väikese lapse väsimuse/uneaja tõttu lahkuma enne, kui üldse õhtusööki pakkuma hakatakse, samuti ei ole kõrvulukustav klubimuusika minu meelest kõige adekvaatsem valik üritusele, kus enamik pidulisi on ületanud 30 eluaasta künnise ja paljud pole saanud viiesekski. Aga niipalju, kui meil kogemust, tundub just seesugune pidu olema kohalike meelest õige ja hää.

*****

Lõpetuseks väike näide sellest, kuivõrd palavalt armastavad indialased oma filmistaare. Ühe Bollywoodi muusikavideo kommentaaride hulgas Youtube’is kirjutab keegi kodanik seal üles astuva Shah Rukh Khani (SRK) kohta:

„SRK on maagiline. Oma rabava kohalolekuga paneb ta särama iga kinolina või lava. Mida rohkem sa teda näed, seda rohkem sa teda näha soovid. SRK on absoluutselt kütkestav, haarav ja lummav. SRK näitlemisvõime, tema hea välimus, tema sarm, tema karisma, tema hääl, tema unikaalne kehakeel, tema tants ja ta põselohukestega naeratus kokku on lihtsalt võitmatud. Jumal õnnistagu SRK’d selle rõõmu ja naudingu eest, mida ta meieni oma raske töö ja kire läbi toob.“

*****

Kurviline nädalalõpp ehk teereis sinistesse mägedesse

Reede, 21. oktoober

Istume lennukis. Mina, Sofia, Taago, Taago vanemad ja õde. Enne õhkutõusu kuuleme kõlaritest: „Ladies and gentlemen, this is your seatbelt speaking!“ (Daamid ja härrad, siin räägib teie turvavöö!). Sööme Taagoga Snickersit ja Twixi ja itsitame, sest enamasti kõnetab reisijaid ikka kapten... :D

Oleme teel Nilgiri mägedesse (Nilgiri – sinised mäed), mis laiuvad Bengalurust umbes 300 km lõuna pool, lähim lennujaam on tööstuslinn Coimbatore. Nilgiri Hills on olnud aastasadu koduks Toda hõimule, kuid 19. sajandil hakkasid britid mägede meeldivalt mahedasse kliimasse rajama linnu ja teeistandusi. Viimased rõõmustavad ohtraid külastajaid siiani. Ka todad pole päriselt kadunud.

Coimbatore lajatab näkku raske ja lämbe õhu, kuid meie kahetunnine teekond hotellist vastutulnud autos kulgeb merepinnast tasapisi aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni pärast lõputuna näivaid kitsaid mägikurve jõuame 1840 m kõrgusele Coonoori linna. Sunvalley Homestay, alles viis kuud vana pool-hotell-pool-kodumajutus Ottupattarai külas, vaatab läbi suurte akende otse üle erkroheliste teeväljade. Imeline. Tõmban sisse värsket ja puhast maaõhku ja mõtlen, et lõpuks ometi avaneb mul võimalus oma silmaga uurida, kuidas kasvab tee. 

Maja on piinlikult puhas, toad avarad ja tekid soojad. Seintel on hiiglaslikud peeglid ja igast numbritoast avaneb vaade teeistandusele. Majarahvas on äärmiselt hoolitsev ja viisakas ning igal sammul on väga väga teretulnud tunne. Ainuke puudujääk, et allkorrusel asuval söögisaalil pole aknaid, sööme seal õhtuooteks krõbedaid dosasid keelt alla viivate kookose- ja tomatikastmega ning joome suurepärast rohke piima ja suhkruga keedetud musta teed. Kui avame maja taga väikese värava, et teeistandusse astuda, hakkab taevast langema jämedaid piisku. Seisame varikatuse all ja sõbrustame kahe musta kutsikaga. Pilved on madalal ja kui mõni juhtub mööduma, mattuvad vaated udusse.

Enne pimedat jõuab kohale ka meie oma autojuht ning saab omale Sunvalley poolt tasuta küljealuse. Meie aga koguneme pärast õhtusööki saarlaste tuppa üksteise seltsi nautima. Ottupattarai on mattunud pimedusse.

Laupäev, 22. oktoober

Päike paneb tugevad läikivad teelehed särama ja taamal kõrguvad künkad sinama. Astume istandusse hetkel, mil teekorjajad pausilt naasevad. Kätleme, naeratame ja teeme pilte. Kõnnime mõnuga mööda üles ja alla kulgevaid radu vööni ulatuvate teepuude vahel, kuni kingatallad punase mulla tooni värvuvad. Sofia imetleb vaateid algul isa õlgadelt, siis sibab edasi ja tagasi oma äranägemist mööda.

Sim’s Park on ilus väike botaanikaaed Coonoori linnas, mõni kilomeeter meie peatuspaigast. Värviline, lopsakas ja varjupakkuv. Üks suure võraga puu pillub meie suunas kõvasid rohelisi veidi banaanikujulisi vilju. Pääseme terve nahaga. Kõrval asetsev eksperimentaal-viljapuuaed on miskipärast suletud ja me palume end sõidutada ligidalasuvasse teeistandusse-vabrikusse. Teepiirkonnast ei saa ju lahkuda ilma teevabrikus käimata?! Kohe juhatatakse meid mööda kipakaid treppe ja radu vabriku hämarusse. Viis ruupiat inimene. Natuke juttu ja väike ringkäik. Kümnete meetrite kaupa kuivatusrestidel teelehti, ringisebivad töölised, ürgsena näivad sünged kolisevad masinad, tugev värske orase lõhn, alles poolenisti valmis kuum teepuru, palavus, lõpuks taas päevavalgus. Ostame piinlikult odava hinnaga kamba peale kaasa viis kilo kvaliteetset musta, valget, rohelist, šokolaadi – ja vürtsidega teed.     

Elamustest tulvil Sofia magab, kui keerutame mööda kurvidest koosnevat maanteed 20 km kaugusel asuva Ooty linna poole. Ooty – „mägilinnade kuninganna“ – ootab meid 2240 m kõrgusel. Põhiline on teistest kuidagi mööda sõita. Bussid vabatahtlikult ei lase. Tee ääres toimetavad lehmad ja ahvid, majad on värvilised, nagu ka lopsakad õied, mis kõikjalt ripuvad, loodus on võimas ja meie kaelad õieli. Jumalale tänu, autojuht Mahantesh tunneb piirkonda hästi.

Punaseruuduliste linadega restoranis sööme küllusliku lõunasöögi – juustunaane, võiga rotisid, tandoori parathasid, kastmetes, küüslaugus ja puuliual kana, hiina nuudleid ja riisi. Teenindajad on loomulikult mehed ja neid on palju. Ühed suhtlevad ja võtavad tellimusi, teised kannavad ette. Punnis kõhtudega siseneme väiksesse šokolaadipoodi, mida kuuldavasti peab juba kolmas põlvkond šokolaadimeistreid. Ooty kant on nimelt tuntud käsitööšokolaadide poolest. Poeke näeb üsna armetu välja ja lahtiselt tükkideks murtuna müüdavad maiusedki on veidi kahvatud, aga ostame siiski mitut. Poesellid näivad natuke häiritud, sest ilmselgelt segame neid kriketimatši vaatamise juures. Šokolaad kahjuks põhjamaalase nõudlikule maitsele ei vasta.

Lõpuks kasutame ära viimase jupi ilusat päeva ja kimame Nilgiri mägede kõige kõrgema künka Doddabetta tippu. 2637 meetrit. Jälle viis ruupiat inimene. Teel vaateplatvormile saab osta kõike – koledatest kootud mütsidest pannil susisevate ubadeni. Paraku on nähtavus tipus säärane, et läbi pilvede võib vaid aimata ümberkaudsete küngaste kontuure. Päeva viimased kirkad päiksekiired trügivad visalt läbi kõikematva udu. Esimest korda on pisut jahe. 

Pühapäev, 23. oktoober

Sunvalley’ni jõudmiseks tuleb sõita mööda kohati vaid autolaiuseid auklikke punasest mullast külavaheteid, mis mõnes paigas nii järsu kaldega, et kohe ime, kuidas täislastis sõidukid üles saavad. Sellesama küla vahel teeme pühapäevahommikuse tiiru meiegi. Ilm on mõnus, kitsed koperdavad ringi, lehm sööb prügihunnikus, mittemidagiütlevast majast kostub midagi katoliku jutluse sarnast. Aga erinevalt paljude teiste maade romantilisest külaelust ei maksa enamikes India külades kunagi mingisugust ilu või võlu otsida.

Saame seda küllaga edasiste tundide jooksul. Sõidame mööda mägiteid Dolphin’s Nose’i (Delfiini Nina) nimelise kalju suunas. Kitsaid teid ääristavad kadestamistväärt villad, vasakul mäekülgedel ja paremal orgudes rohetavad lõputud teepõllud, siin-seal sahiseb mööda kaljut alla veejuga. Jõuame muinasjutumetsa. Õieti on see küll sõit mööda lopsaka troopilise metsaga kaetud mäekülgi, kuid kuna sõidame läbi pilvede, loovad paks udu ja hämarus salapärase ja ebareaalse õhkkonna. Aeg-ajalt ilmuvad udust meie suunas liikuvad tuled, piibitada tuleb igas kurvis. Minu meelest on see kõik ütlemata ilus. Vahel saab pilv otsa ja möödume kaljudel pesu pesevatest naistest, päikse käes säravatest rohelistest nõlvadest ja igas värvitoonis majakestest. 

Ja siis Dolphin’s Nose. Delfiini nina meenutav eenduv kalju, millelt avanevad  postkaardivaated ümberkaudsetele mägedele, Catherine’i joale, valgetele pilvedele ja teeistandustele. Vastavalt pilvede liikumisele muutub vaatepilt pidevalt – kord ilmuvad kaugusest tumedad mäed või kitsas valge juga, siis kaovad nad valge suhkruvati sisse. Õhk on kiile täis. Kui saaks, ajaks ära kõik need lärmakad kohalikud turistid. Makaagid las siis olla, nad istuvad vaateplatvormi ääre peal nii uskumatult tobenaljakate nägudega, et teevad meele heaks. Enne lahkumist poseerivad saare naised keset teepuid, korvid kuklas ja hõlstid õlgadel, kohalikule piltnikule ning saavad väljaprindid kohe kätte. Rõõmu jagub isegi autojuhile.

Tagasitee läbi muinasjutumetsa möödub liigagi kiiresti. Värskendame – kosutame end Coffee Day kohvikus ja jätamegi Ooty seljataha. Ühest kurvist teise libisedes lahkume Nilgiri mägedest. Me läheme koju autoga. Pärastlõunapäike muudab järsud mäenõlvad, taamal sirutuvad tipud, trepiastmetena laskuvad põllud ja kogu ümbruse kangesti ilusaks.

Meeldiva üllatusena viib tagasitee läbi Mudumalai rahvuspargi, mida nüüd ka tiigrite kaitsealaks nimetatakse. Puud on madalad, muld punane, päike soe ja meeleolu meenutab Aafrikat. Järsku peatume ja – põõsast vaatab vastu must karu. No tema on küll viimane, keda keset Lõuna-India loodust kohata loodaks. Aga seal ta on ja kaob enne, kui keegi teda normaalselt jäädvustada jõuab. Edaspidi oleme loomadeks rohkem valmis, kuigi ei oleks osanud arvata, et neid tee ääres nõnda palju toimetab. Märkame langur-ahve, makaake, sigu, elevante, tähnilisi hirvi, pühvleid, paabulinde ... Praktiliselt safari. Džiipi me siiski ei üüri, sest kavatseme õhtusöögiks Mysore’i linna jõuda. Edasine tee loojuva päikese valguses, läbi väikeste külade ja suuremate asulate, suurte rippuvate okstega puude alt läbi, mööda kookospalmidest, selge veega järvekestest ja puuvillapõldudest on täiesti vahva. 

Kui juba Mysore’is, võiks ju imetleda tuledes paleed. Kuid paduvihm peseb selle lootuse ära enne, kui need tuhanded tuled süttida jõuavad. Ja autos ootamisele eelistame õhtusöögile minna. Täis kõht on ka midagi väärt. Teekonna viimased kolm tundi mööduvad suurel maanteel pimedas autos ja on kaunikesti tüütud, aga mis sa teed. Sofia õnneks magab enamuse ajast ja kell 11 koju jõudes ei suuda ka teised eriti muust mõelda.

Eheda meeleolu tekitamiseks palun nautige siia jutu kõrvale kuumi Bollywoodi hitte youtube’is:

http://www.youtube.com/watch?v=xllF3zvpOrM

http://www.youtube.com/watch?v=rbh6ntnQ1hk

http://www.youtube.com/watch?v=6FteXhp7MZY

http://www.youtube.com/watch?v=558W9IVlAdY

http://www.youtube.com/watch?v=1NH516Y2nCE&feature=fvst

Kuidas algas uus kümnend ja mida panin tähele enne seda

Sel kuul tabas mind ajakirjamass. Vogue oli üle 500 lk + moelisa, Marie Claire ja Traveller mõlemad üle 300 lk. Loen vist jõuludeni, ehkki pool on reklaam. Pulmahooaeg.

Olin enne sünnipäeva kingapoes. Kui kliendil oli vaja mõnd muud numbrit proovida, viskas üks poesellidest kinga läbi ripplaes oleva augu üles ja hõikas vajaliku suuruse järgi. Imeruttu visati küsitud karbid august jälle alla. Nii sain minagi omale parajad kingad. Ma ei ole varem niimoodi läbi lae tuhisevaid kingakarpe näinud, aga tundub, et toimis hästi. Ja kingapoodides on suurem osa teenindajaid meessoost, neid on palju ja nad on väga agarad.

Mantri keskuse maa-aluses parklas autoga maksmist oodates märkasin hämaras seinas kitsast ust ja selle taga hulka jalanõusid. Täpsemal piilumisel selgus, et see on moslemite palvetuba. Vaesekesed, igasugustes kohtades ja oludes peavad nad ka küürutama.

Ühel õhtul märkasime fuajee klaasseinal mesilasparve – klaasi välisküljel oli vist kokku miljon putukat sumistamas. Muist lendas ringi ka. Igaks juhuks läksime olema teisele poole maja. 

Septembris lugesin kokku 24 trennikorda. Ei saa kurta. Oktoober seevastu ei hiilga – kontides on väsimus ja tegemist-ettevalmistusi nii palju, et hädapärast saab joogatatud. Aga 16 – 17 eneseliigutamist kavatsen ikka korda saata.

Ühel hilisõhtul oli vaja Sofia püksmähku seest päts kätte saada. Ei saanud muidu, kui pidime külje katki käristama. Ei tahtnud magavat last aga mähkmevahetusega segada, mistõttu, leidlikud nagu me oleme, mätsisime katkise koha teibiga kinni.

Ühel õhtul kohtus Sofia meie maja külastava kaheaastase pool-korea-pool-šveitsi poisiga. Igati jõrm poiss – tõmmu ja pealaele keeratud krunniga pealekauba. Järgmisel õhtul oli poisil kaasas Chupa Chupsi seest saadud Hello Kitty sõrmus, mille ta Sofiale kinkis, sest et tema ema sõnul ei saanud poiss Sofiat peast ja tahtis talle selle sõrmuse kinkida.

15. oktoobril pidasin sünnipäeva nagu kord ja kohus. Tükil ajal ei viitsi enam sellist ennastsalgavat toimetamist ette võtta, mis mu kodusele peole eelnes. Valmis saime minutipealt ja kohe tulid ka esimesed külalised – ülakorruse jaapanlased/uusmeremaalased Sofia sõbra Taitoga eesotsas. Kottidega kaasas vein ja isetehtud leib ja taimeroog ja kingitus ... kuid – pereisal hakkas üsna pea väga vilets ning kõik külalised polnud veel saabunudki, kui läks lahti haiglasse sõit. Üks meespiduline rooli, lapseootel abikaasa moraalseks toeks ja kaks meespidulist füüsiliseks toeks kaasa. Ja peost see seltskond osa ei saanudki, kõik ootasid vaguralt uurimistulemusi ja naised siis sättisid neile kooki ja muud head taldrikule kaasa. Üks haiglast tulnu küll lubas endale väikese salatipausi (sai ülejäänud salati järgmisel õhtul omale koju, kuna talle kui herbivoorile maitses see märksa rohkem kui meile). Ühesõnaga – põrguvalusad neerukivid, neli meest kuuest peo ajal haiglas ja 2/3 toitu jäi järgi. Aga oli tore, et peaaegu kõik kutsutud perekonnad ilmusid kohale, kiitsid ja said meiega jälle natukene tuttavamaks. Ja sangria tuli erakordselt hea, vaatamata India veinile! 
Paaril järgmisel õhtul võtsime Taito oma hoole alla, sest tema vapper ema veetis mitu päeva haiglas mehe kõrval. Hea lihtne laps vähemalt – tuli rõõmsalt, oli rõõmsalt ja lahkus rõõmsalt, küsimata kordagi ema-isa järele. Ainuke asi, et pissis märjaks Sofia kuldsed kingad, mida ta parajasti omal algatusel kandis.

 

19. oktoobril, kui Taago oli teist päeva Chennais tööreisil, võtsime meie Sofiaga kodus vastu tema vanavanemad ja tädi. Tol kibekiirel ennelõunal oli preili teist päeva järjest naabertornis külas ja terve maja kuulis, kuidas me mööda torne ühendavat silda oma korteri poole liikusime. Teisisõnu – ulg oli taevani. Aga nüüd on küll hea vanaema mängima sikutada, on juba koos reisilgi käidud ja ... eks te peagi saate lugeda, mismoodi me seiklesime Nilgiri mägedes ning kuidas me elasime üle täna alanud Diwali pühad.  

Viimaks näpuotsaga Sofia elutarkusi: 

„Jälle hakkasin Kaisaks!“ (oli periood, kus ta kehastus mitu korda päevas mõneks vanaema lasteaiarühma tüdrukuks)

„Mis sa ütlesid?“ – on küsimus, mida ta viimasel ajal on alalõpmata küsinud ka täiesti selgesõnaliste ütlemiste peale. Nagu kuulmisvaegusega vanainimene. Kohati nii jaburatel hetkedel, et võimatu tõsiseks jääda.
Sünnipäevahommikul ütleb mulle tasandatud häälel: “Issi ütles Sofiale, et tee emmele palju õnne, aga mina ütlesin – ei tee! :D Nii jäigi.

„Ma kogemata ei tahtnudki...“

Ottupattarai külas Nilgiri mägedes: „Tädid tulevad mind kogu aeg näpistama.“ (siin on kombeks lapsi põsest katsuda ja minu õpetus, et sel puhul „löö“ ei tule õigel hetkel meelde)
Mängib vannis, vanaema valvab, astun vannituppa ja ajame mõne sõna juttu. Vaatab ühel hetkel üle pea minu poole ja ütleb: „Mine ära, Monica.“ Uskmatusest poolkeeletu, esitan retoorilise küsimuse, et mis ma nüüd siis tegema pean? Sofia vastab: „Mine lihtsalt ära.“ :D :D :D  Ma ei tea, kuidas mul on selline laps.

Nürisuse tipp ehk mis tegelikult juhtus

Mul oli tänaseks selline plaan: külastame Ulsoori järve läheduses kaht huvitavat rõivapoodi, sööme lõunat samas kandis paiknevas restoranis ning pärast ehk jalutame natukene selle osaliselt prügisse mattunud tehisveekogu kaldal. 

Esimese poe kohta öeldakse, et olla uksed kinni pannud (üsna sagedane vastus siin linnas juhtnööre küsides). Teise poe aadressile jõudes ei viita mitte miski otsitavale kauplusele. Barbeque ahju võiks saada küll. Põikan siis vähemalt ühte "prantsusepärasesse" pagariärisse ja ostan lohutuseks kotikesetäie head-paremat pimedatel õhtutel degusteerimiseks. Kuna Sofia on väsimusest või igavusest magama jäänud, ei oska me etemat teha, kui sõita järvele lähemale ja läbi võrkaia järvevaadet nautides oodata lõunasöögiaja saabumist ja lapse ärkamist. 

Mõnda aega tänavat mööda restorani otsinud, saame teada, et seda ei ole enam. Kahju, aga olgu, võtame kohe järgmise selle piirkonna söögimaja minu hoolikalt koostatud nimekirjas. Pärast pikalt kestnud ümber kvartali tiirutamist ja enda ja GPS-i abiga orienteerumist peame nentima, et Rogue Elephant'i me ei leia. Kõht on tühi ja meeleolu väga nüri. Seda, et siin linnas võib paari tänava raames üht kohta pool tundi otsida, on imekspandav, aga harjumuspärane, kuid et ÜHTEGI otsitavat ei leiagi, teeb olemise jõuetuks küll.

Midagi on vaja kiiresti otsustada. Sõidame siis MG Road'ile, mis ei asu väga kaugel, ja üritame leida maja nr 9, kus peaks paiknema üks vanemaid ja teadatuntumaid söögikohti. MG on üks linna olulisemaid tänavaid ning alati paksult umbes. Kummas otsas on 9, võiks ju autojuht teada. Aga tuleb välja, et ei tea!!! GPS ka vaid lollitab meid. Kulutame ilmatuma aja, et siis avastada - tuleb teha U-pööre ja sõita tagasi. Teist sama palju aega. Iga paarisaja meetri järel on foor, mille tsükkel on rahulikult viis minutit. Paaril korral on mul tunne, et oma sisikonna keemaminemise vältimiseks peaksin kohe autost välja kargama ja keset tänavat valjult kisendama. POOLTEIST tundi pärast sööma sättimise algust jõuame restorani. Sellega õnneks minu agoonia lõpeb.

Caesar's asub tüüpilisele vana kooli India restoranile omaselt maapinnast allpool, väga hämara saali laes kumavad ohtrad lühtrid, kitšlike sammastega raamitud peeglites helgivad vastu kunstlillepuhmad, samme summutab vaip ja on nii jahe, et sooviksin pleedi. Peame lauda vahetama, sest lähedal istuvale seltskonnale tuuakse veel särisevad ja tossavad road ja see toss tungib kummalisel kombel ninapõhja ning ajab hirmsasti köhima. Aga toidud on ausad ja külluslikud (kastmes krevetid ja kastmes tandoori kana, võiga naanid ja parathad ning isegi kiievi kotlett, seest küll tooreks jäänud) ja eine lõpuks oleme piisavalt lõõgastunud olekus. 

 Veel meeldivam elamus on aga spontaanne retk tekstiilipoodi, mis on seinast seina täis toredaid Jaipuris traditsiooniliselt valmistatud puuvillaseid esemeid. Sekka põnevaid lauatarbeid, ehteid, muud nipetnäpet. Sofia sorteerib papusid, lasteriideid, tassib riiulitest välja suuri kotte, toimetab beebivoodis magavate rottidega ja kukub kusagilt kleitide vahelt välja karates sääre roosaks, kuid ei piiksu. Muidugi ei lahku me tühjade kätega.

Lõpp hea, kõik hea? Nooojahh, aga mitte päris. Algus võiks ka ikkagi hea olla. Või vähemalt mitte mängida minu taluvuse piiridega! Taagol, tundub, on need piirid pisut kaugemal ja Sofia oli täna kuidagi eriti malbe.

Noppeid

Ühel õhtul liivakastis pilutas korealannast majanaaber sõbralikult silmi ja ütles naeratades, et Sofia näeb välja nagu mänguasi. Hmmm...? Hetk hiljem selgus siiski, et nagu nukk. Toy=mänguasi, doll=nukk. Aktsent ja diktsioon vedasid alt. Igatahes võtsime seda nukuasja pigem kui komplimenti, sest oleme seda varemgi kuulda saanud ja ilmselt on heledapäine ja suurte silmadega nukk siinpool maakera mingisugune iluideaal. 

*****

Leidsin postkastist ühe kliendiprogrammi saadetud reklaamkirja - adressaat Tango Kilter. Jälle. Uskuge või mitte, muude huvitavate nimevariantide hulgas on Tango üks populaarsemaid, mis Taagole omistatud. 

*****

Hea tuttav Sylvia (Singapuri abiellunud taipeilanna) ikka kurdab oma kahejapoolese tütre viletsa ja väga valiva söögiisu üle. Ja selle üle, kuidas ta ei ole hea kokk ja kuidas hiina toitude valmistamine on äärmiselt ajamahukas. Mina siis räägin talle, kuidas ja millega mina köögis toimetan. Viimane kord külla minnes võtsin väikse papptopsi sees kaasa lõunaks keedetud juurvilja-hakklihasuppi (praetud hakkliha, kartul, porgand, lillkapsas, puljong, till, sool, pipar). Et las laps proovib, ehk sünnib ime ja ta sööb. Õhtul saan emalt vaimustatud smsid - tüdruk pistis supi hea isuga keresse ja see oli esimene kord, kui ta sõi nii palju juurvilju korraga. Elagu hea ja lihtne eesti toit!!! :) Ühel päeval ma veel esitlen neile piima-klimbisuppi!

*****

Samal koosviibimisel õnnestus muuhulgas maitsta nii Singapuri moosi, Jaapani pulbrist tehtud tarretist kui ka magustoitu, mis oli põhimõtteliselt pahakarva roheline läätsesupp, kuhu oli lisatud suhkrut ja apelsinikoort. Inimfantaasial ei ole piire. Küll aga armastan ma imeõhukesi nätskeid ja kleepuvaid Singapuri stiilis sealihalõike - ühtaegu krõbedad, soolased ja magusad. Kuidagi Sylvia neid Indiasse toimetab.

*****

Imelikest magustoitudest rääkides meenub veel viimane külaskäik malai perre, kus leidsime eest kausikesed selge pruuni vedelikuga, milles hõljusid mingid tundmatud tugevalt ligunenud marjad ja terve keedumuna! Sofia, munalemb, sõi munavalge ära, ma katsusin marjadega hakkama saada, aga magusad nad küll ei olnud. Tegelikult oli malaide kuukoogifestival (Mooncake festival) ja seks puhuks kusagilt hangitud ka kaks erinevat kuukooki - pisitillukesed ja tihked, üks täidetud vist mingi tumeda oa pastaga, teine lootosemaitseline. Esimene nägi seest välja nagu rummikook, teine nagu martsipan. Täiesti kenad maiustused mõlemad. Ja välimus nagu nukutordil. 

*****

Päevad on juba mõnda aega soojad ja suvised, õhtudki enamasti. Igapäevased vihmad ja lakkamatult puhuvad tuuled on möödas ning üle mitme kuu on rõduuksed jälle avali ning toolid istumisvalmis. Pühapäeval istusin seal Thomas Manni raamatuga "Surm Veneetsias", Sofia mängis, ja oli nii mõnus ja mahe, et kolisime tuppa alles hämaruse saabudes. Võibolla lisas muhedust ka asjaolu, et üle tüki aja oli mu põlvedel eestikeelne raamat. Aga hämaraks läheb juba veidi pärast kuut ja mussoonide ajal kosunud sääsed kogunevad alla hoovi sööma. 

*****

Joogatundides toimub imelikke asju. Siis, kui meie põrandal, silmad kinni, lõdvestume, käib ümberringi tasane sahin. Midagi võib aimata, aga pärast küsin ma Sofia käest, mis nad siis Rohitiga tegid. Ja meile lõõgastumissõnade manamise kõrvalt jõuab joogatreener Sofiaga salaja padjasõda mängida, telefoniga pilte teha ja isegi tantsida! 

*****

Mõned Sofia tähelepanekud:

"Mina olen mina ja sina oled sina."

Pikutab vannis, Taago kallab vett kõhu peale: "Mmm, kui mõnus mul on vannis olla!"

Taagole:"Pane sina ka riidesse." T:"Mu riided läksid pessu." S:"Pane toariided!" T:"Toariided läksid ka pessu." S:"Sahtlis on veel natukene riideid."

Mulle: "Kas sa ei oska isahirve häält teha?" M:"Ei." S:"Kas sa homme oskad?"

Surub Taagole küünarnukki silma ja ütleb:"Naera!"

Ärkab päevaunest ja küsib DVD pealt näha "Musta ja valget koera" (kutsusaade).

Raiub tulist kurja, et peavõrul olid lilled küljes, aga nüüd on ära tulnud. Mina vastu, et sellel peavõrul neid ei ole olnud. Lõpuks lausub: "No esmaspäeval olid!"