Singapuri-Kuala Lumpuri pildid!

http://www.flickr.com/photos/iluotsija/

Ratastoolis Indiast minema

Esmaspäev, 6. august oli meie viimane päev Indias. Hommikul tuli Astha viimast korda meiega joogatama, aga mina ei saanud joogatada, sest jalad olid paistes ja muhkus. Niimoodi ma küll oma viimast päeva ette ei kujutanud, aga paremat võtta polnud kuskilt. Läksin oma tuttava dermatoloogi visiidile, sest pidasin ärritatud sääri tema kompetentsi kuuluvaks. Saabusin koju antibiootikumide ja kurguloputustinktuuriga, valuvaigistavaid tablette polnud kuues lähikonna apteegis, lõpuks sai autojuht need kesklinnast ja ka teise nime alt. Kuna mul muid kaebusi ega põetud haigusi polnud, kahtlustas arst ilmselt siis mingit bakterit või pisikut, kes võis näiteks suu kaudu sisse põigata. Mina põikasin korterisse tagasi jõudes kohe diivanile nagu kästud ja asusin tegema soolakompressi. Varaseks õhtupoolikuks korraldas Bremah naabertornist kena teejoomise koos suupistetega ja seal diivanil lesides oli mul hea meel, et olime vaid meie, tema ja Susan - vahetult enne 20tunnist reisi niisuguseid jalgu omada tekitab paraja stressi ja viib peomeeleolu. Igatahes oli see oleng päeva parim osa ja vähemasti on Bremah meiega ühel meelel, et India ei ole elamisväärne riik :) Ka nemad peavad kolimise plaane, aga kui meie tulime lihtsalt ja loomulikult tagasi koju, siis nemad otsivad uut elukohta gloobust keerutades. Äkki Tai? Äkki Austraalia, kus nad enne Indiat elasid? Küllap me sidet peame ja asjast kuuleme. Susan jääb vist veel kaheks aastaks ja tema ei ole kunagi eriti nurisenud. 

Ülejäänud õhtu kulges mul diivanilt Taagole juhiseid jagades, aga pakitud meie neli kohvrit said. Korterit sündsalt üle anda me aga ei saanudki, sest omanikul polnud ikkagi võimalik läbi tulla. Siiani ei ole ta teinud ka ettepanekuid puruksistutud tooli ja rikutud lauaplaadi suhtes :) Deposiit, mis tal tagasi maksta tuleb, on iseenesest vägev, umbes miljon ruupiat. See ei lähe muidugi meie isiklikule arvele. Paraku.

Öine lennujaam. Kuna mul ei olnud soovitatav oma jalgu koormata, istusin pots maha ja jäin ootama, et mulle ratastool toodaks. Jah, päriselt. Väga VIP oli saada sõidutatud esimese klassi check in'i (seda küll mitte ratastooli tõttu) ning hiljem läbi kogu lennujaama. Passikontrollis saime veel viimast korda kogeda kohalike mitte nii teravat mõtlemisvõimet, kui vähemalt viis meest kogunesid, et vaielda ja väidelda selle üle, kas minul oleks ka sel aastal pidanud olema elamisluba nagu mullu. Sest riigist lahkudes tuleb elamisload lennujaamas ära anda. Tegelikkuses pole mul seda luba kunagi vaja olnudki, aga kõik seda ei teadnud ning nüüd, kui me juba lahkumas, oli neil vaja selle üle kaubelda. Kohe pikalt. Karjusin ratastoolist eesti keeles, et nad ahvid on ja vigast inimest koju ei lase. 

Ratastoolimees ootas, kuni me lounge's aega parajaks tegime ning kärutas mind siis lennukile. Taago pakutud 30 ruupia peale vedas aga suu krimpsu - 30 rupees, what happened, sir? Et mis siis nüüd juhtus. Jultunud näss :D Aga miskit ta juurde sai, sest miskit veel taskus oli. 

Saabusime äriklassis, lahkusime äriklassis. Selline kena korrapära. Ja hea, et nii oli, sest ma ei tea, kuidas ma muidu selle lennu üle oleksin elanud. Nüüd sain end vähemasti pikakssirutatud istmel kerra tõmmata ja mitut moodi jalgu sirutada. Taago pärast ütles, et ta ikka mõne korra piilus teki alla, ega mu jalad mustaks ole tõmbunud :D Frankfurdis olin ma enda teadmata broneeritud elektriautole, mida koos mõne India vanainimese ja karkudega tütarlapsega ootama asusime. Nõndaks siis, sain ka selle asja ära proovida. Taago muidugi ka tänu minule :) Spetsiaalbuss viis meid ühest terminalist teise ja üleüldse seiklesime lennujaama telgitagustes, isegi eraldi turvakontroll oli. Järgmine elektriauto sõidutas meid värava juurde, kust me juba omal jalal lounge'i tuterdasime. Taago lükkas mulle kaks tugitooli kokku ja ma magasin poolteist tundi nagu laps. Siis nõudsin viinerit, puuviljasalatit ja pajarooga. Mõnus. Jupp aega enne kokkulepitud kellaaega kõlas üle ruumi: reisija preili Monica Raud tulgu nüüd vastuvõttu. Selge, auto ootab :))

Viimane pingutus enne Eestimaa pinnale jõudmist. Viimane lend. Stjuuardess oli väga osavõtlik ja tühja rea puudumisel turistiklassis pani mind istuma üle kolme äriklassi tooli, nõnda et ma sain jalad kenasti välja sirutada, tõi mulle vett ja jääkompresse. Kiitsin teda väljudes. Kus ootas juba noormees ratastooliga :D Would you like to ... alustas ta lauset, ma ütlesin, et jah, eks ma siis istun. Jalad olid nagu pakud, pingul ja läikisid roosakalt. Kole ebamugav oli ja hirmsasti tahtsin juba abi saada. Perearsti nõuandeliinilt soovitati mul Eestisse jõudes kohe Merimetsasse infektsionisti vastuvõtule minna (tädile teispool toru tundus see bakteriaalne/reaktiivne artriit) ja nii me tegime. Uuriti ja juureldi ja põhimõtteliselt oleks ka antibiootikumidega koju lastud, aga pidasin siiski targemaks haiglasse jääda, et nad saaks analüüse võtta ja minuga tegelda. Väga lahkelt võeti mind vastu. Ainult et kuna neil "puhvetit ei ole", pidi Taago Selverisse jooksma. 

Muidugi ma tahtsin pärast pikka reisi koju, aga antud olukorras ei oleks miski ega keegi mulle saanud suuremat kergendust pakkuda kui see mõnusalt jahe ja vaikne palat, füs. lahuse mähised, ning jah, isegi vereanalüüs ja tilguti. Ma olin vähemalt hoole all. Ja magasin kaheksa ja pool tundi nagu karumõmm. 

Hommikuks olid muhud säärtel tagasi tõmmanud ja paistes pahkluud ei tekitanud samuti ebameeldivaid aistinguid. Hurraa. Tilgad mõjusid hästi. Kohtusin uue arstiga ja tegime plaani, et jään veel päevaks ja ööks, et ta saaks mu järgmisel hommikul üle vaadata. Ma ei mäleta, millal ma viimati ühe päeva niivõrd tegevusetult veetsin. Kõik, mis ma tegin, oli ajakirjade lugemine, muusika kuulamine, kolm korda päevas söömine ning ravimite manustamine. Ahjaa, jalamähistele pigistasin ka pudelist soolalahust juurde. Üldiselt peab ütlema, et see päev mõjus mulle väga lõõgastavalt, ehkki hinge hakkas pugema kerge rahutus mitte midagi tegemise pärast. 

9. augusti hommikul sõitis kohale Taago, tasus mu eest 144 eurot (haiglas on isegi mõistlikum ööbida kui hotellis, sest süüa saab tihemini ja lisaks tohterdatakse võimalikke hädasid) ning viis mu koju. Koos koti ravimitega. Ja lubadusega arstile, et tulen nädala pärast ennast näitama. Sofia sõna otseses mõttes kiljus minut aega, kui ma uksest sisse sain. Krõõt tuli koju! (aeg-ajalt ma olen miskipärast Krõõt). Me polnud 19 päeva teineteist näinud. 

Diivanirežiim aktiivse elu asemel ei ole muidugi mingi unistus, aga vähemalt olin ma Eestis tagasi. Ja paranesin iga päevaga, kuni tekkis seisak ja ühel kenal päeval läksid muhukesed säärtel jälle kõrgemaks ning pahkluud ümaramaks. Arst ütles, et oligi kaks varianti - kas paraneb ruttu või läheb pikalt. Minul läheb siis pikalt. Diagnoos nodoosne erüteem. Tekitajat peaaegu võimatu välja selgitada. Uued analüüsid, kopsuröntgen, second opinion ja saatekiri reumatoloogile. Hüvasti Merimetsa, tere ITK. Õnneks on vastuvõtt juba 22. augustil. 

Pikutan praegugi diivanil, meresoolavees leotatud rätik ümber jalgade. Ja ütlen kõikidele laiskadele, et vahel on tore pikutada küll, aga enamik teisi tegevusi on ikkagi toredamad, eriti kui käes on suve viimased nädalad.     Haletseda pole muidugi otseselt vaja, sest suurepärast seltskonda on mulle jätkunud koguaeg ja mõnikord lausa suurtes kogustes ning toredaid sündmusi samuti. 

Näiteks täna käisid meil Saaremaal külas Taago ja Sofia Austraalia sugulased (tüdrukud olid õhtu lõpuks pea lahutamatud, neljakuused kaksikud kahjuks veel mängudest osa ei saanud), eile käisime siinsamas kiriklikul laulatusel ja õhtul pulmapeol (ma jätsin lihtsalt tantsud ja seltskondlikud mängud vahele :), neljapäeval Tallinnas pärast arstilkäiku ostsin omale kaks maani kleiti (põhjusega) ja elevant-jalgadele sobilikud Ecco rihmikud, esmaspäeval-teisipäeval oli meid siin majas kokku 12 (lisaks oma laiendatud perele Tallinnast küllasõitnud isa kahe väikese pojaga, kellega Sofial oli koos palju lusti ja tore hommikusöögilauas flirtida) ... möödunud nädalavahetusel pidasime sushist lookas ja malaisia delikatessidega pikitud laua ääres Mamma 82. sünnipäeva, teisipäeval vedelesime Kuressaare kohvikutes (parimad diivanid ja kõige soojem ilm on Kuursaali terrassil), tegime kodus India sööke jne ... ühesõnaga, ka magavale kassile tuleb teinekord hiir suhu. Aga väga pikalt küll enam magada ei tahaks, sest kes siis meile uue kodu sisse seab (kui selle peaksime leidma, pole veel leidnud), lapsega lasteaias käima hakkab (kui sellise asja leiame), mööda linna tööd otsima hakkab? Ja ega mu viis suvega tekkinud lisakilo ka ilmselt pikutades ära ei lähe ... 

Nagu aru saada, on juhtunud nii, et kõige toimekamal ajal pean mina olema võimalikult vähetoimekas. Hea, et on vähemalt sülearvutid ja wifi. Soovin siitpoolt kõigile head õunasaaki ja kauneid augustiõhtuid ning ärge unustage aeg-ajalt pea kuklasse ajada ja tähti vaadata. Ja muidugi pidulikku 20. augustit ka! 

Kahtlaste jalgadega läbi Singapuri ja Kuala Lumpuri

Singapuris on juba varahommikul väga soe. Kihutame lennujaamast kesklinna metrooga, kus ei tohi süüa ega juua ja kus iga teine reisija näpib ajaviiteks oma nutitelefoni. Ometi kohtab ühistranspordis harva kedagi, kes teiste kuuldes telefoniga lobiseks või mistahes muul moel teisi häiriks. Bugis'e peatusest tõttame jalgsi oma väikese Little India linnajaos tukkuva hotelli suunas. No sattus niimoodi, et jälle India. Seekord ainult ööbimiseks. Maja ja pererahvas on armas, tuba ootamatult pisike, kuid vähemalt puhas ja jahe ning nende kolme ööga harjub sellega väga hästi ära. Ikkagi oma koht selles kirjumirjus metropolis. Koht, kuhu on õhtul niii hea tulla. 

Poole kaheksaks õhtul oleme kutsutud õhtusöögile ühte mereäärsesse mereandide restorani. Võõrustajateks Indias meie naabriteks olnud Sylvia ja Tjun, seltsiks veel nõbud Taiwanist :) Päeva otsustame veeta paljukiidetud Singapuri loomaaias, kuhu peaks meie naabrusest viima ka spetsiaalbuss, aga seda lihtsalt ei tule. Krõbistame puuvarda otsa lükatud taignas krevetikesi, kalapallikesi ja kanapalakesi, joome veidi ebameeldivalt magusat jasmiiniga jääteed ning ootame. Iga mõnekümne sekundi tagant peatub nina ees mõni linnaliinibuss, sageli veel kahekordne, kuid ei ühtegi loomapiltidega sõidukit. Keerame näod mere suunas ja hakkame jalutama Marina Bay kanti, kus kõrguvad teada-tuntud Marina Bay Sands (laevakujulise katuseterrassiga ühendatud kolm kõrget torni, kus on hotell ja kasiino ja restoranid ja poed jne) ning Singapore Flyer'i nimeline maailma suurim vaateratas. Higipiisad jooksevad mööda selga alla. Minul vähemalt. 

Singapur on nagu Singapur olema peab - natuke nagu Euroopa, natuke nagu Aasia, õieti ei meenuta kumbagi ja on sel omapärasel moel väga tore. On palju kõrghooneid, kuid samas ka õhku, avarust ja vaateid. Pisut niiske ja udune, samas palav ja päikseline, meeleolult sõbralik ja helge, olemiselt jõukas ja moekas. Londonis jäi London Eye'ga sõitmata, otsustame nüüd kasutada juhust ja minna maailma suurima (165 m) ilmaratta pardale. Vaevumärgatava kiirusega teeb see üüratu ratas oma ringi ära ja näitab uudishimulikele linna, merel passivaid laevu, uut ja moodsat botaanikaaeda, idee poolest ka naaberriike, kuid kahtlen, kas ilmastikuolud kunagi selliseid vaateid võimaldavad. 

Pärastlõunases leitsakus jalutame üle Helix Bridge'i, mis viib vaateratta juurest Marina Bay Sands'i juurde ja on üks isevärki metallnikerdis. Päeval kiiskab päikese käes, õhtul sädeleb tuledes. Teispool lahesoppi sinetavad südalinna pilvelõhkujad, kui möödume lootoseõiekujulisest kunsti- ja teaduse muuseumist, tikksirgetest palmidest, Louis Vuittoni veest kerkivast esindushoonest, veeäärsetest kohvikutest ja ... peab ütlema, et Singapur on tšill. 

Ka tagasi hotelli läheme jalgsi, niivõrd atleetlikud oleme. Aga siis küll kähku duši alla ja taksosse. Jõuame rannarestorani minutipealt. Hoopis võõrustajaid tuleb veerand tundi oodata :) Aga nad on ootamist väärt, sest õhtusöögist kujuneb tõeline söömapidu. Saame osa erineval moel valmistatud vähemalt kuut liiki mereelukatest alates beebikalmaaridest (küpsetatud krõmpsuks ja krõbedaks nagu seakamar, maitse ka sarnane) kuni tšilli - ja piprakastmes suurte krabideni. Muidugi on seal hiidkrevetid, kalad ja muud toredat. Taago klaas täitub alalõpmata kohaliku õllega (sarnaneb alecoq premiumiga) ja kõhud üha paisuvad. Ainus must plekk meie reisil on mu säärtele tekkinud veider lööve. 

Teise päeva hommikul liikleme linnriigi põhjaossa, et osta välja oma Kuala Lumpuri rongile broneeritud piletid, mis mingil idiootsel põhjusel tuleb jaamast välja osta hiljemalt reisile eelneval õhtul (interneti teel seda teha ei õnnestunudki). Meiega viimaks tegelema kutsutud vähe kõrgem rongifirma töötaja on libeda jutuga ning teab Eesti kohta, et on külm ja naised on ilusad. Näed siis. Raudteejaam jääb õnneks vaid lühikese taksosõidu kaugusele loomaaiast ja seal me peagi oleme. Loomad on toredad ja aed ise väga kaunis ja lopsakas, ei mingeid puure, aeg-ajalt vaid klaasseinad. Kosutame end mahlajäätisega ning mitmetunnise jalutuskäigu lõpetuseks päris jäätisega (olete te saanud jäätist, kuhu on sisse segatud küpsisetainast?:) ja laseme end bussil ja metrool mereäärsete kõrghoonete juurde sõidutada. 

Istume varaõhtuses hämarikus Marina Bay kaldal, otse peakohal kõrguvate läikivate tornide all, näksime kaasaostetud hiina toitu ja imestame, kuidas meist möödub kümneid ja kümneid sörkjooksjaid. Kui muidu on linnapilt pigem asiaatlik, siis jooksjate seas on pooled valged. Ümberringi hakkavad süttima õhtused tuled, kui kõnnime ümber lahesopi Marina Bay Sands'i suunas, juba tuttavate palmide alt läbi, jooksjatest mööda, õhtustest nautlejatest mööda, piki meeleolukat promenaadi kuni ühe restoranini, mille punutud diivanil istet võtame ning Colat ja Singapore Slingi (kuulus kohalik kokteil) tellime. Istume ja vaatame tuledes torne teispool vett. Ilus on olla. 

Tornide teist külge saab imetleda veidi eemal, kus nad otse jõe kaldalt üles kerkivad. Mööda pimedat vett kruiisivad turiste täis jõelaevukesed. Väliterrassidelt kostub rahulolevat suminat ja kõlinat ning ümber nurga kostub veeäärselt lavalt pidulikku muusikat - lapsed astuvad seal Singapuri sünnipäeva puhul mingi kavaga üles. Minu lööve läheb hullemaks. Ei sügele, aga näeb välja nagu sadakond paistes sääsehammustust. 

Singapuri lõunaosas on saar nimega Sentosa Island, mida ühendab maismaaga nii autotee, jalakäijate promenaad, magnetpadjal rong kui ka köisraudtee. Sinna minnakse meelt lahutama. Universal Studios pakub oma filmidest inspireeritud teemaparki, lisaks on üles seatud rohkelt muid atraktsioone, restorane, hotelle, poode jne. Meie aga, väsinud kahepäevasest linnamaratonist, suundume joonelt mere äärde, randu on seal kaks. Kõhutame pisikesele saarekesele ehitatud vaatetornide äärtel kosutavas-lõõgastavas tuules ja vaatame, kuidas lähenevad tumedad vihmapilved. Tunne nagu oleks puhkusel. Sahmakas paduvihma tabab meid hetkel, kui oleme katuse all valimas, millisest viljast pressiitud mahla sooviksime. Indias proovimata jäänud suhkruroomahl jääga valmistab väga meeldiva üllatuse. Väikse vihmasabina saatel sööme ka leemes hautatud searaguud ning malaisiapärast nuudlirooga, et siis vihma lõppedes patseerida järgmisse randa, kus otsustame ette võtta ka supluse, olgu siis vesi naftane või mitte. Terve selle aja jooksevad saarel ringi aga kohalikud noored, kes tunduvad olema laagris, vähemalt on eri gruppidel eri värvi särgid seljas ja aktsioon käib lakkamatult. Sealhulgas veidrad võistlusmängud (ka suuga merevee toomine). Magnetrongike viib saarelt otse teispool veeriba asuvasse ostukeskusesse ja sealt varume pikaks rongisõiduks kaasa veidi reisimoona, sh toredaid kohalikke munakooke (egg tart). 

Tuttav metrooliin viib meid risti läbi varahommikuse Singapuri Woodlands'i, kust väljuvad rongid Malaisiasse ja Taisse. Rong sellepärast, et nii näeb ka tükikest Malaisiat ja me mõlemad oleme lennanud juba tülpimuseni. Vagun on jahe ja veidi päevinäinud, kuid kuuetunnine reis läbi palmiistanduste ja kaootiliste külakeste möödub täiesti talutavalt. Tore on tukkumise vahepeal silmad avada ning jälgida seda võõrapärast väga vähe tsiviliseeritud ümbrust, kuhu ma poleks arvanud, et niipea üldse satun. 

Sentral Kuala Lumpur. Suur ja sagimist täis rongide, metroorongide ja jumal teab veel mille kohtumispaik. Kuala Lumpur on endale ehitanud nii metroo kui magnetpadjal rongi, lisaks muidugi bussid ja kindlasti veel midagi, mis praegu ei meenu. Paraku ei toimi need transpordivõimalused üksteisega just liiga suures kooskõlas. Igal juhul sokutame end metroorongile (mis on vähemalt kaks korda odavam kui Singapuris) ja tuleme välja mõned peatused hiljem KLCC jaamas, kaksiktornidest otse üle tee. Seekord on läbi lämbe pärastlõuna meil hotelli jalutada vaid umbes viis minutit. Peame vaid tornidest kuidagi mööda saama. Hiljem selgub, et sama teekonna saab suures osas läbida ka maa all. Sealjuures väga viisakalt ja meeldivalt. Samad sõnad võib öelda ka hotelli kohta, mis pakub igakülgset kosutust ja kõiki mugavusi kahele väsinud reisisellile nagu me oleme. Kogu oma luksuses on ta siiski odavam kui oli see lihtne ja pisike hotellikene Singapuris. Enne kui tuppa jõuavad minu tellitud kaunid ja suured nuudliroog ja karri, jõuavad toapoisid tuua veel puuviljataldriku. 

Pildistame õhtutuledes Petronase torne, hõljume läbi tornide all asuvast kõiki peeneid moebrände sisaldavast ostukeskusest Suria KLCC ning patseerime samas asuvas südalinnapargis, kus värviliste purskkaevude show'd saadab Titanicu oh kui dramaatiline tunnusviis. Kusjuures pargis on spetsiaalse kattega rada jooksulembestele! Nii nad seal pimedas ja palavas lõunamaa õhtus lippavad, romantiliste laternate valgel. 

Uus hommik leiab meid aga maa alt, näpus Starbucksi latte ja kakao, suundumas Hiinalinna viivale rongile. Nimelt viib kõige eluks vajalikuga varustatud avar tunnel meie hotellist üle tee paiknevast hoonest otse kaksiktornide ostukeskusse ja sealt metroojaama. Hiinalinn on vaid mõned peatused eemal, kuid moodsa ja laitmatu südalinnaga, kus torn tornis kinni, seda kanti enam kõrvutada ei saa. See on juba midagi hoopis kaootilisemat, lohakamat, rahvarohkemat ja aasiapärasemat. Ilmselt ei lahku keegi Kuala Lumpurist Petalingi tänaval käimata, nii trügime ka meie end läbi selle hiina kaupa ja toitu müütava tänava. Oodatud eksootika ja põnevate suveniiride asemel leiame eest aga lõputud read "Gucci, Fendi, Burberry" jne kotte, ridiküle, püksirihmu, rahakotte ja teisi aksessuaare. Odavaid T-särke, läikivaid hommikumantleid ja natuke muud kila-kola muidugi ka. Oeh. Nojah. Siiski rõõmustame võimaluse üle osta kaasa kohalikus stiilis kuivatatud ja meega magustatud sealiha (õhukesed ja meie meelest ülimalt maitsvad õhukesed lõigud), mida nüüd Singapuris elav naabrinaine meile ikka Indias pakkus. Samuti on tore puutiku otsast süüa melonit ja kärtsroosat draakonivilja. Nõnda jaksame teha paar tiiru ka sealsamas asuvas Central Marketis (keskturg), kuhu on vist küll koondunud tuhandeid suveniiri- ja käsitöömüüjaid. Midagi malaisiapärast on üsna raske leida, sest nende ahtakesse kultuuri on ennast seganud ka hindud ja hiinlased ja kõik see siis on üks kompott.  Ahhaa, poleks oodanud, et nii palju on moslemeid, kuid rätiga naisi liigub ringi ohtralt. 

Mu kannad ja pahkluud annavad küll juba tunda (nagu hiljem selgub, mitte viimaste päevade ohtrast kõndimisest), kuid mahutame päevakavva ka Bukit Bintang'i - šoppajate paradiisi ehk ostukeskustest pungil piirkonna. Aina mugavamaks läheb - sinna viib meie hotellist 10-minutiline otsetee tänavate kohal kõrguva koridori näol. Ühel vanemat ja soliidsemat sorti kaubakeskusel on vist 14 korrust ja 900 poodi (enamus mõttetu kaubaga), see ajab isegi minu üsna kiirelt sõgedaks ja lahkume ummisjalu. Üldiselt ei pane ma tähele, et Kuala Lumpuris hirmus soodne osta oleks nagu ma kuulnud olen. 

Viimane päev. Sööme pargipingil krõbedaid wontoneid ja kaya'ga (kookosmoos) täidetud pannkooke ning ma märkan, et pahkluud on veidi paistes. Lisaks mu lööbele. Selge, et pean jalgadele rohkem puhkust pakkuma. Arsti ei taha siiski otsima hakata, kuna Indiasse jõudmiseni ei ole enam palju aega jäänud. Seal nagu tuttavam ja mugavam. Teeme väikse visiidi lähedalasuvasse kohaliku käsitöö keskusesse, mis on väga kena ja viisakas paik, ning ostame koju kaasa veidi kingitusi ja maja eest puuviljapoisilt kohalikke puuvilju. Ta on väga hakkamist täis vaatamata puuduvatele esihammastele. Värskeltpressitud õunamahl, eine hiina restoranis ja üks poekülastus hiljem oleme tagasi hotellitoa kosutavas rüpes. Ärkan öösel kangete ja pakitsevate jalgade peale, kuid jään uuesti magama. 

Pühapäeva lõunal viib kiire ja mugav rong meid Sentral Kuala Lumpuri jaamast lennujaama, kuid kuna tegemist on Air Asia ehk odavlennuga, tuleb meil leppida eraldi terminaliga, kuhu sõidame rongipeatuses juba ootava mugava bussiga. Eluolu ja protseduurid selles terminalis ei ole just kõige sujuvamalt korraldatud, aga viimaks jõuame siiski veidi enne lendu kohvikusse maha istuda. Saame veel 15% hinnaalandustki, kuna viimasest allesjäetud sularahast jääb veidi puudu :) Kunagi varem pole me ka pidanud pika tee jalgsi lennukini minema ega loomakarjana lennukisse sissepääsu ootama, aga ellu satub igasuguseid kogemusi. Las nad siis olla. Vähemalt jõuame viperusteta tagasi Indiasse. 

Mis sai mu jalgadest, kuidas me Indiast lõplikult lahkusime ja Eestisse naasesime - sellest peagi järgmises postituses.