Päev täis pappkaste ja segaseid tundeid

Täna sai teoks nädala suursündmus - meie maine vara pakiti kastidesse ja viidi minema. 38 kasti ja erikujulist moodustist jäävad ootama meie riigist lahkumist, sest enne meie äralendu ei või ka nemad teele asuda. Vist esimest korda Indias oldud aja jooksul nägin, et inimesed teevad midagi efektiivselt, suhteliselt kiirelt ja vilunult. Tervitused Raffles Movers'itele! Esmalt saabusid kolm pakkijat ja ülemus, päeva jooksul hõljus uksest sisse veel kaks tüüpi (olime eelmisel õhtul teinud panused - Taago pakkus 12 pakkijat, mina 7). Tegelikult ei läinud kuigi palju üle viie tunni ja seal sees oli ka lõunapaus. Ilmselt oli asi ka meiepoolses heas ettevalmistuses, kuid mulle meeldis väikeste tumedate meeste töö isegi rohkem kui nende eestimaiste kolleegide panus meie Eestist väljasaatmisse. Ja pakkimisteipi ei lõigatud mitte noaga, vaid küünega :)

Pärast kolijate lahkumist ei osanudki muud teha kui teleka ette maha sadada ja autojuhi toodud hakka nuudleid sisse ajada. Nüüd läheneb kellaseier kiiruga südaööle ja mul on järgmise nädala reisiplaanid alles pooleli. Rääkimata küünte lakkimisest. Ühesõnaga sõidame me ju ööl vastu esmaspäeva Singapuri ning sealt neljapäeval Kuala Lumpurisse. Ja kui Singapur on enamvähem paigas, siis Kuala Lumpurist ei tea ma just palju. Õnneks on meil alles üks läpakas ja internet, vahel mõtlen, et kuidas inimesed enne neid elatud ja toimetatud said. Tõepoolest. Absoluutselt kogu eluks vajalik info tuleb sealt. Isegi hästi, et reisil hakkab meid vist saatma vaid üks nutitelefon. 

Tunne on veider, sest veel paar aastat tagasi, isegi aasta tagasi oleksin ma päev enne säärast reisi olnud varbaotsteni põnevil. Jaa, ma väga tahan neid kohti näha, kuid ilmselt eriliste asjaolude tõttu pole mu hing saanud veel vaimustuda. Me oleme nüüd ju nädala kahekesi ära olnud, missioon siin on peaaegu täidetud ja südames tahaks tagasi koju. Tagasi Sofia juurde. See oleks loogiline jätk, aga meid ootab ees üks nädal seiklusi - seepärast ongi tunded sees segamini ja üks pool tõmbab lääne, teine ida suunas. Loodan, et Euraasia maismaaosa lõunapoolseim tipp ja tema märksa odavam põhjanaaber pettumust ei valmista ning pakuvad piisavalt elevust, et koduigatsus liialt hõlma alla ei poeks. Nii ehk naa on see üks väga omapärane aeg meie jaoks. 

PS: Panin Sofiast üle jäänud kolmeka, mähkmed, pissipotid, kott-tooli ja plastikust jalapingid autojuhi jaoks valmis, et ta saaks soovi korral midagi endaga kaasa viia. Miskit kribu-krabu ka näpuotsaga. Ta laps sai just aastaseks (sel puhul tõi ta meile plekk-topsis kodutehtud maiust gulab jamuni, mis maitses hirmus hästi, palju paremini kui poekaup). Arvasin, et ta vaatleb asju ja otsustab siis, mida kaasa võtta. Aga kuna tegemist on siiski India inimesega, siis tassis ta kõik asjad kärmesti ja neile pikemat pilku heitmata tänulikult lifti. Eriliselt läks silm sätendama muidugi jalgratta peale. Nagu Taago pärast ütles - hindu ei jäta iial kasutamata võimalust midagi tasuta saada, kusagil, kuidagi, kellelgi ikka vaja läheb :)) Veidi sain rõõmustada ka naabri koduabilist, kelle lapsele läks kotitäis Sofia argirõivaid. Väga väga tore on anda, kui saaja nii siiralt rõõmustab. 

Nõnda siis. Kirjutan jälle, kui Aasiast tagasi oleme.