12.1.12

Kodanikuvaenulik Eesti ja teisi mõtteid

Taago Tallinn-Frankfurt lend oli esmaspäeva õhtul. Vahetult enne tema teeleasumist kelgutasime kolmekesi lasteaia mäel, kui lapsed olid juba tuppa sööma ja magama läinud. Mis võiks veel olla sobilikum tegevus enne troopikasse naasmist, ma mõtlesin. 
Meil tuiskas täna peaaegu terve päeva. Kui Taago ööl vastu tänast Bengaluru lennujaama jõudis, oli ka talvine öö, 18 kraadi. Autojuht Mahantesh ootas teda viis numbrit suuremas sulejopes ja mütsilötakas, nii et esiti ei tundnud teda äragi. Aga silm säras endiselt. Tema oli oma perega saanud veeta siiski vaid kümme päeva. Ilmselt oli mõni tööots ikkagi tähtsam. 
Põrandad meie korteris olid selle kolme nädalaga niimoodi mustunud, et piisas mõned korrad edasi-tagasi käia, saamaks endale süsimustad jalatallad. Kas kujutate ette. Viimasel ajal olen ma oma mõtetes seal korteris päris mitmel korral käinud ja tunded on mitmesugused. Osake minust tunneb justkui kerget koduigatsust, nii kummaline kui see ka pole. Ent pole ju mina süüdi, et meie kodu praegu just Bengalurus on. Ma ei salli seda linna, kuid üks suur ja askeetlik korter seal on momendil minu kõige isiklikum ruum. Koht, kus asjad, tegevused ja päevade rütm on sätitud oma parima äranägemise järgi. Ma olen ka praegu kodus, aga erinevalt väikesest lapsest, kes vajab vaid lähedaste seltsi, toitu ja mängu, ei saa minuvanune inimene liiga kaua ilma oma argise rutiinita. Naljakas - Bengalurus olles tundsin ma mõnel päeval, et seesama rutiin on talumatu. Nüüd ma korraga tunnen sellest puudust ja samas pelgan. Pelgan, sest tean, et ees on mitu kuud, mil mul ei ole valikuid. Mil valdav osa ajast läheb mööda koduseinte vahel, sest linn ümberringi ei ole mõeldud kõndimiseks, avastamiseks, nautimiseks. Mil ma pean seitse päeva nädalas hommikust õhtuni püüdma olla vääriline ema ääretult säravale, arukale ja aktiivsele tüdrukule, kelle jaoks mul aeg-ajalt kipub nappima nii energiat kui ideid. Mil ma ei või mõelda, kas teha õhtuks kohupiimakooki või heeringat hapukoorega, sest pole ei kohupiima, heeringat ega hapukoort!
Aga mis mulle mu India päevades meeldib, peale mu kaaslaste siis - mulle meeldib soojus ja päike, minu treeningud, igaõhtune tee, Fox'i reisi- ja toidusaated, uksele kätte saabuvad ajakirjad, võimalus vältida kudumeid ja sukkpükse, võimalus valida kolme wc vahel, võimalus koos olla ja samas eralduda ... asju on. Ja eks ma püüangi hoida end tasakaalus meeldiva ja mitte nii meeldiva vahel. Lõppude lõpuks on tegemist tõenäoliselt elu suurima seiklusega. Või siis vähemasti ühe eksootilisema seiklusega. 
Ja nüüd jõuan ma postituse pealkirjani, sest Eesti riik üritab meid siit ja sealt selle toreda seikluse eest "karistada". Või mis karistada, aga igal moel meie ja riigi vahelisi sidemeid purustada. Kohati mõistetav, kohati väga ärritav. Ma ei ärritunud, kui leidsin meie India postkastist Haigekassa kirja, et Sofia Isadoral lõppes Eestis tervisekindlustus, kuna tema elupaigaks on rahvastikuregistris märgitud India. Mõistetav. Liiati on meil kõikehõlmav tervisekindlustus tööandja poolt. Imestasin vaid, et minul, kui tema emal, see siiski säilis. Do the math, if you can. Täna lõin huvi pärast lahti oma konto väljavõtte, et näha, millal siis katkesid minu ja riigi vahelised rahalised suhted ehk lapsetoetuse maksmine. See juhtus aprillis. Jällegi arusaadav. Ehhki ma julgen oletada, et nii mõnigi poleks selle enam kui 1000 € kaotuse hirmus oma elukohamuutusest teada andnud. 
Aga nüüd tuleb see osa, kus ma pettunud olen. Tundes end igatepidi eestimaalasena ning kavatsedes aasta lõpuks siia tagasi kolida, asusime särasilmil osalema interneti-rahvaloendusel. Kuid aktsioon seiskus, sest ausalt vastates ei jõudnud me ankeedis kuigi kaugele. Eesti elanikuna lähevad kirja inimesed, kes veedavad siin aastas vähemalt kolm kuud - ükski firma ei anna välismaal töötajaile nii palju puhkust ehk siis kõik ajutiselt võõrsil töötajad, kes just nädalavahetuseti kodus ei käi - lugegu ennast omaette kui tahavad. Meil Sofiaga tuleb sel aastal kolm kuud täis ja kolm nädalat pealekauba, kuid ootan veel selgitust, kas see on okei või peab see kolm kuud olema korraga. Taagol tuleb kokku kaks kuud ja ca 10 päeva ... Olukorras, mil kardetakse loenduse masendavaid tulemusi, on sellised piirangud (saan aru, et mingi süsteem peab olema) ajuvabad!
Lõpuks asi, mis mind täna hetkeks või paariks juhmiks lõi. Hakates täpsustama Sofia sügisest lasteaia järjekorra teemat, selgus, et kahes lasteaias kolmest võimalikust oli tema nimi süsteemi poolt automaatselt kõrvale tõstetud, kuna elukoht väljaspool Tallinnat. Selle olid nad avastanud siis alles novembris. Mis sest, et oleme endiselt oma Tallinna korterisse sisse kirjutatud ja ootame võimalikku kohta pikisilmi, nagu kõik teisedki. Kes Tallinna järjekordi teab, saab aru olukorra erakordselt tülikast iseloomust. Selle asemel, et inimeste selja taga automaatseid kustutusi/muudatusi teha, võiks enne ikkagi üle täpsustada. Kolmandast aiast öeldi, et lootus on peaaegu olematu, sest vastu võtta saab antud rühma vaid 1 - 2 uut tulijat. Optimismist ma ei pakata, aga sedamoodi me seda asja ei jäta. Tõepoolest oleks mõnikord targem seadust mitte järgida ehk antud juhul oma elukoha ajutisest muutusest mitte teada anda.
Aga et mitte lõpetada tusasel noodil, lisan siia Sofia kõnekilde (ausalt öeldes on kogu tema lakkamatu kõne juba äärmiselt lõbususttekitav):
Vanaisale:"Sul on ilusad silmad."
Saaremaal, kui pere suurt kasvu saksalambakoer vähe kiirema pööruga läheneb:"Pelgan, pelgan, pelgan!"
Lemmikvastus palvetele:"Varsti.", miks-küsimustele:"No lihtsalt."
Vanavanaema ilmub üsna suvaliselt valitud õueriietes uksele, Sofia:"Püha taevas!"
Sofia teeb piparkooke, vanaema sihib kaameraga, hirmus tüütu. Lõpuks saab üks pilt tehtud ja Sofia võtab asjalood kokku:"Nonii!" ja toimetab edasi. 
Pühade paiku laulab:"Tiliseb tiliseb kaisakell..."
Olles hommikul meie vahel maganud, tõuseb istukile:"Ma hakkan nüüd ära minema. Aga keegi peaks ikka tulema pepuasja appi mulle."
"Soh õnnetus, Mummil on pea katki, soh õnnetus, Mummil on juuksed katki..."
Ei soostu kuidagi ööriideid ära võtma, vanaema annab alla, et läheb siis hoopis putru keetma. Sofia:"Me saame tegelikult nanaga hakkama."
"Mängime palli üksteisehaaval!"
Vanavanaemale söögilauas:"Mamma, kas sa oled poiss või tüdruk?"
6. jaanuar enne külaliste tulekut:"Kui Tiina ja Vants tulevad, kas siis ei ole sihuke jõulupäev?" (viimati kohtuti jõululaupäeval)
Pomiseb nina alla:"Ära toimeta minuga ... sa oled ju vanaisa....poisid on rumalad..."
Võõraste tädide nimepärimise peale vastab:"Upsy Daisy!" (tegelane BBC lastesaates; teine variant on Tjorven, või siis mõlemad korraga)
Märkab Ekspressis Ernitsa karikatuuri, pildil mees kikilipsudega. "See on ju Lotte isa!" (kes ei tea, siis kunstnik on sama)

No comments:

Post a Comment