Puhtalt kadeduseks

Kuuldavasti on kallil Eestimaal praegu nii külm, et küpsisetükk jäätub suus ära? Novot, see on hind, mida tuleb maksta selle eest, et näha kevadel sambla sees tillukesi sinililli ja jaanipäeval lõkke peal vorsti säristada :) Aga meil siin Indias... näitab akna taga varjus 25 kraadi. Talv hakkab vist mööda saama. Istusin mõni tund tagasi soojal murul, lugesin ajakirja ja pidin end nihutama palmiokste pakutud varju, sest päike tegi pea uimaseks. Mäletate seda tunnet? :))) Basseinivesi on praegu 23 kraadi, kui soojeneb 24-ni, luban lapse ujuma. Seni mängigu kaldal. Tagatipuks kuulub meie päevadesse nüüd noorte kookospähklite vesi. Onu raiub tänaval pähklitel tipud maha ning enne kõrre sissesuskamist teeme kodus noaga väikse augu läbi viljaliha. Olevat väga kasulik ja soodustavat isegi seedimist. Sellekohaseid muljeid siis edaspidi.  

India jäised ööd

Milline suurepärane ajastus: jõudsime enne lennuki peale, kui Eestimaal miinuskraadid tuurid üles võtsid. Noh, talv on siingi, aga see tähendab päeval siiski 22 - 25 soojakraadi. Öösel võib temperatuur kukkuda koguni 15 kraadi peale ja pole siis imestada, et me autojuht sel puhul end jope ja villase tuukrimütsiga varustab. Lennujaama parkimiskassa meesteenindaja oli mütsi puudumisel omale lihtsalt kootud salli ümber näo ja pea mässinud, ühel noormehel kaitses pead külma eest mingi sideme moodi asi. Mis sa hädaga teed.

Aga reis läks meil üle igasuguste lootuste hästi. Tallinn - Frankfurt lend ja öö hotellis on minu- ja Sofia-sugustele reisisellidele tühiasi, pikale lennule sammusin küll teatava ebamugavustundega. Võiks isegi öelda, et asjata. Rahvarohkest turvakontrollist libisesime läbi ilma igasuguse järjekorrata (tittede ja invaliidide värk), pardale võis kaasa haarata inglisekeelseid India ajakirju-ajalehti, lend väljus täpselt õigel ajal, lendas graafikujärgsest kiiremini, Sofia kõrval juhtus olema vaba koht (ja ta magas üle kahe istme peaaegu 2,5 tundi), ning meie lend oli esimene Frankfurt - Bengaluru lend, kus igal reisijal oli oma ekraan ja meelelahutusprogramm. Nii et tagatipuks vaatasime filme ka. Hindud aga magavad igal võimalusel ja paljud neist panevad seks puhuks teki pähe. Lennukitekid on mu meelest iseäranis vastikust materjalist ja mina neid oma näkku küll ei tahaks. Aga igaühele oma. 

Kui kahe paiku öösel koju jõudsime, oleks äärepealt väike skandaal arenenud - Sofia soovis minna oma tuppa mängima, mitte voodisse. Hommikul oli ta enne üheksat üleval kui vedru ja sestpeale rõõmus ja energiline. Ma ei kujuta ette kuidas, mina tundsin ennast kui vana ja väsinud nõudepesulapp. Möödunud ööl uinutasin end kuidagi kella kolmeks magama (Eestis 23:30), et hommikul pärast kaheksat ärgata - seekord iseseisvuspäeva pidustuste peale, mis kulgesid valju muusika, laulu ja kõnede saatel. Selleks ajaks, kui me kolmekesi end sirgu ajasime, jäi õues muidugi vaikseks. 

PS: Leidsin kapi pealt 15. detsembri pitsatšeki (meie lahkumissöök) - sellel seisab saajana MR GAAGO :DDD

Üldiselt on tore tagasi olla. Vähemalt esialgu :) Nimekiri eesootavatest toimetustest ja plaanidest tundub piisavalt pikk, et mitte minutikski igavust tunda. Ma ütlen, mul võib siin veel kiireks minna, tagasikolimine juba sel aastal :D

Natuke Sofiat ka:

"Iminesed ei tohi nii palju süüa, aga nad ikka söövad." (2 a 10 k!)

Õhtul voodis, vanaema uinutab. Märkab, et tema lastelaulud enam ei kõla. Vanaema rehmab käega, et mis neist enam, katsuks nüüd ikka uinuda. Sofia: "Ma küsin - kes pani raadio kinni?" :DDD

Saaremaal võrevoodis. Vanaema arvab, et igaks juhuks ei maksaks voodis hüpata, äkki põhi ei pea vastu. Veidi aja pärast, kui olime hetkeks seljad keeranud:" Ma hüppasin kiiresti ära, et sa midagi ei ütleks!"

Enne vanni:"Iminesed ei pea üldse lapsi pesema." (ei salli peapesu)

Mulle enne hambapesu: "Ma askeldan ise, ära sina aita."

Saaremaal:"Oleks hea, kui Mummi (vanaema) oleks kodus. Mitte tööl."

Järgmisel päeval:"Miks Mummi on palju korda tööl?"

Võtab õues mul jala ümbert kinni:"Kallis emme Monica!"

Suurekasvuline Freddi kalpsab tuppa, Sofia mõni hetk hiljem:"Ma pelgasin korraks. Nii sügavasti pelgasin."

Tädimehele pärast seda, kui too oli üritanud selgeks teha, et mandariini seeme tuleks ära viskamise asemel mulda pista ja oma isiklik puu kasvatada:"Kullake seemned ei käi mulla sees vaid prügikastis!"

Enne äralendu võtab Sofia Saaremaal pähe, et vanaema tuleks tingimata kaasa võtta. "Siis saaks koos pidulauda istuda. Või söögilauda." Lihtsalt üks tool tuleks lisaks panna. Mitmel korral üritab selgeks teha, et kolmekesi me Indias hakkama ei saa ja Mummi tuleks ikkagi kohale korraldada. 

Hommikul enne ärasõitu:"Küll mul on hea Saaremaal olla."  

Kodanikuvaenulik Eesti ja teisi mõtteid

Taago Tallinn-Frankfurt lend oli esmaspäeva õhtul. Vahetult enne tema teeleasumist kelgutasime kolmekesi lasteaia mäel, kui lapsed olid juba tuppa sööma ja magama läinud. Mis võiks veel olla sobilikum tegevus enne troopikasse naasmist, ma mõtlesin. 

Meil tuiskas täna peaaegu terve päeva. Kui Taago ööl vastu tänast Bengaluru lennujaama jõudis, oli ka talvine öö, 18 kraadi. Autojuht Mahantesh ootas teda viis numbrit suuremas sulejopes ja mütsilötakas, nii et esiti ei tundnud teda äragi. Aga silm säras endiselt. Tema oli oma perega saanud veeta siiski vaid kümme päeva. Ilmselt oli mõni tööots ikkagi tähtsam. 

Põrandad meie korteris olid selle kolme nädalaga niimoodi mustunud, et piisas mõned korrad edasi-tagasi käia, saamaks endale süsimustad jalatallad. Kas kujutate ette. Viimasel ajal olen ma oma mõtetes seal korteris päris mitmel korral käinud ja tunded on mitmesugused. Osake minust tunneb justkui kerget koduigatsust, nii kummaline kui see ka pole. Ent pole ju mina süüdi, et meie kodu praegu just Bengalurus on. Ma ei salli seda linna, kuid üks suur ja askeetlik korter seal on momendil minu kõige isiklikum ruum. Koht, kus asjad, tegevused ja päevade rütm on sätitud oma parima äranägemise järgi. Ma olen ka praegu kodus, aga erinevalt väikesest lapsest, kes vajab vaid lähedaste seltsi, toitu ja mängu, ei saa minuvanune inimene liiga kaua ilma oma argise rutiinita. Naljakas - Bengalurus olles tundsin ma mõnel päeval, et seesama rutiin on talumatu. Nüüd ma korraga tunnen sellest puudust ja samas pelgan. Pelgan, sest tean, et ees on mitu kuud, mil mul ei ole valikuid. Mil valdav osa ajast läheb mööda koduseinte vahel, sest linn ümberringi ei ole mõeldud kõndimiseks, avastamiseks, nautimiseks. Mil ma pean seitse päeva nädalas hommikust õhtuni püüdma olla vääriline ema ääretult säravale, arukale ja aktiivsele tüdrukule, kelle jaoks mul aeg-ajalt kipub nappima nii energiat kui ideid. Mil ma ei või mõelda, kas teha õhtuks kohupiimakooki või heeringat hapukoorega, sest pole ei kohupiima, heeringat ega hapukoort!

Aga mis mulle mu India päevades meeldib, peale mu kaaslaste siis - mulle meeldib soojus ja päike, minu treeningud, igaõhtune tee, Fox'i reisi- ja toidusaated, uksele kätte saabuvad ajakirjad, võimalus vältida kudumeid ja sukkpükse, võimalus valida kolme wc vahel, võimalus koos olla ja samas eralduda ... asju on. Ja eks ma püüangi hoida end tasakaalus meeldiva ja mitte nii meeldiva vahel. Lõppude lõpuks on tegemist tõenäoliselt elu suurima seiklusega. Või siis vähemasti ühe eksootilisema seiklusega. 

Ja nüüd jõuan ma postituse pealkirjani, sest Eesti riik üritab meid siit ja sealt selle toreda seikluse eest "karistada". Või mis karistada, aga igal moel meie ja riigi vahelisi sidemeid purustada. Kohati mõistetav, kohati väga ärritav. Ma ei ärritunud, kui leidsin meie India postkastist Haigekassa kirja, et Sofia Isadoral lõppes Eestis tervisekindlustus, kuna tema elupaigaks on rahvastikuregistris märgitud India. Mõistetav. Liiati on meil kõikehõlmav tervisekindlustus tööandja poolt. Imestasin vaid, et minul, kui tema emal, see siiski säilis. Do the math, if you can. Täna lõin huvi pärast lahti oma konto väljavõtte, et näha, millal siis katkesid minu ja riigi vahelised rahalised suhted ehk lapsetoetuse maksmine. See juhtus aprillis. Jällegi arusaadav. Ehhki ma julgen oletada, et nii mõnigi poleks selle enam kui 1000 € kaotuse hirmus oma elukohamuutusest teada andnud. 

Aga nüüd tuleb see osa, kus ma pettunud olen. Tundes end igatepidi eestimaalasena ning kavatsedes aasta lõpuks siia tagasi kolida, asusime särasilmil osalema interneti-rahvaloendusel. Kuid aktsioon seiskus, sest ausalt vastates ei jõudnud me ankeedis kuigi kaugele. Eesti elanikuna lähevad kirja inimesed, kes veedavad siin aastas vähemalt kolm kuud - ükski firma ei anna välismaal töötajaile nii palju puhkust ehk siis kõik ajutiselt võõrsil töötajad, kes just nädalavahetuseti kodus ei käi - lugegu ennast omaette kui tahavad. Meil Sofiaga tuleb sel aastal kolm kuud täis ja kolm nädalat pealekauba, kuid ootan veel selgitust, kas see on okei või peab see kolm kuud olema korraga. Taagol tuleb kokku kaks kuud ja ca 10 päeva ... Olukorras, mil kardetakse loenduse masendavaid tulemusi, on sellised piirangud (saan aru, et mingi süsteem peab olema) ajuvabad!

Lõpuks asi, mis mind täna hetkeks või paariks juhmiks lõi. Hakates täpsustama Sofia sügisest lasteaia järjekorra teemat, selgus, et kahes lasteaias kolmest võimalikust oli tema nimi süsteemi poolt automaatselt kõrvale tõstetud, kuna elukoht väljaspool Tallinnat. Selle olid nad avastanud siis alles novembris. Mis sest, et oleme endiselt oma Tallinna korterisse sisse kirjutatud ja ootame võimalikku kohta pikisilmi, nagu kõik teisedki. Kes Tallinna järjekordi teab, saab aru olukorra erakordselt tülikast iseloomust. Selle asemel, et inimeste selja taga automaatseid kustutusi/muudatusi teha, võiks enne ikkagi üle täpsustada. Kolmandast aiast öeldi, et lootus on peaaegu olematu, sest vastu võtta saab antud rühma vaid 1 - 2 uut tulijat. Optimismist ma ei pakata, aga sedamoodi me seda asja ei jäta. Tõepoolest oleks mõnikord targem seadust mitte järgida ehk antud juhul oma elukoha ajutisest muutusest mitte teada anda.

Aga et mitte lõpetada tusasel noodil, lisan siia Sofia kõnekilde (ausalt öeldes on kogu tema lakkamatu kõne juba äärmiselt lõbususttekitav):

Vanaisale:"Sul on ilusad silmad."

Saaremaal, kui pere suurt kasvu saksalambakoer vähe kiirema pööruga läheneb:"Pelgan, pelgan, pelgan!"

Lemmikvastus palvetele:"Varsti.", miks-küsimustele:"No lihtsalt."

Vanavanaema ilmub üsna suvaliselt valitud õueriietes uksele, Sofia:"Püha taevas!"

Sofia teeb piparkooke, vanaema sihib kaameraga, hirmus tüütu. Lõpuks saab üks pilt tehtud ja Sofia võtab asjalood kokku:"Nonii!" ja toimetab edasi. 

Pühade paiku laulab:"Tiliseb tiliseb kaisakell..."

Olles hommikul meie vahel maganud, tõuseb istukile:"Ma hakkan nüüd ära minema. Aga keegi peaks ikka tulema pepuasja appi mulle."

"Soh õnnetus, Mummil on pea katki, soh õnnetus, Mummil on juuksed katki..."

Ei soostu kuidagi ööriideid ära võtma, vanaema annab alla, et läheb siis hoopis putru keetma. Sofia:"Me saame tegelikult nanaga hakkama."

"Mängime palli üksteisehaaval!"

Vanavanaemale söögilauas:"Mamma, kas sa oled poiss või tüdruk?"

6. jaanuar enne külaliste tulekut:"Kui Tiina ja Vants tulevad, kas siis ei ole sihuke jõulupäev?" (viimati kohtuti jõululaupäeval)

Pomiseb nina alla:"Ära toimeta minuga ... sa oled ju vanaisa....poisid on rumalad..."

Võõraste tädide nimepärimise peale vastab:"Upsy Daisy!" (tegelane BBC lastesaates; teine variant on Tjorven, või siis mõlemad korraga)

Märkab Ekspressis Ernitsa karikatuuri, pildil mees kikilipsudega. "See on ju Lotte isa!" (kes ei tea, siis kunstnik on sama)