Puhanud nägudega (ja kosunud vöökohaga?) tagasi argipäevas

Saime vist õigel ajal tulema? :) Olla teil vilu ja vihmane. Aga mis ma praalin - pole siingi päikest, see-eest jagub tuuli ja piisku ja termomeeter tiksub vahemikus 22-27 kraadi. Pesin täna vastikus tuules meie esindusrõdu ja udune vihm peksis vastu põske. Ah et juba nii tubli? Teile teadmiseks, ma kukkusin koristama kohe (ja sundisin ka Taagot), kui olin reisiväsimuse välja maganud ja neli kohvrit tühjaks pakkinud. Ei võinud kannatada musta värvi jalataldu ja kõik. Aga teised pidutsevad. Suure laulu ja mürtsuga peetakse jumal Ganeshi (Ganesha) sünnipäeva. 

Peab täheldama, et seekord kohanesin ma väga kiiresti. Ei vajanud aega niisama tuiutamiseks, jätkasin päevagi raiskamata sealt, kus pooleli jäi. Ja märkmiku vahel on juba kollane post-it edasiste plaanidega!

Teised on sama tublid, isegi Sofia oma väikese kurgumandlipõletikuga. Ei, see pole tal kohalik, Taago esines enne äralendu samade sümptomitega. Õnneks pole erilisi vaevusi ja arsti arvates läheb nädala jooksul ise üle.

Aga augustikuine Eestimaa - oli kaunis, küps ja lõhnav nagu ikka. Võttis meid vastu õunte, tomatite, tikrite, sõstarde, ploomide, mustikate ja priskete lestadega (khm, kogu menüü ei olnud muidugi nii tervislik). Lisaks sellele - august on ju kanarbiku- ja seenelõhn, tihedad udud, tuline päike ja piitsutav vihm, värskelt hapendatud kurgid, Ukraina arbuusid ja pimedad ööd. Aitäh kõigile, kes selle kuu jooksul end meie teele sättisid ja olemise mõnusaks tegid, meil oli äärmiselt meeldiv ja meeldejääv puhkus!

Sofia võtab ka lõpetuseks veidi sõna:

Vanaisale: "Saad sa aru, Raimo, tädi nimi oli Viivi!"

Vanaemale: "Mummi on ilus paks tüdruk!"

Vanavanaemale: "Saad sa aru, Freddil (koer) on ka noks!"

Vanaemale hommikul esimese asjana: "Ära tule siia, mine putru keetma!"

Pärast poti tühjendamist: "Ma olen ilus pissisell."

"Freddi ära laku ... oma roosa keelega."

Kohvikus ettekandjale: "Onu, vii minu taldrik ka ära!"

Sofia: "Kus lutt on?" Vanaema: "Lutt läks jalutama vist." Sofia:" Lutt ei läinud jalutama, lutil pole jalgu."

"Kiki kaki, kommi kommi, päts päts, ah ära hakka jälle!" (sama luuletus ka originaalis, tegelaseks vanaema; teine luuletus Sofia repertuaaris on tammikust sooja sepiku toomisest)

Peamine vastus, kui keegi on Sofiat kuidagi kiitnud või kellekski nimetanud: "Ma ei ole ..., ma olen titabeebi ja tita!" Näiteks, Mummi: "Ole kallis tüdruk, ära kõiki neid liiste välja tiri." Sofia: "Ma ei ole kallis tüdruk, ma olen titabeebi ja tita!" jne

Monica: "Oi, sul on päts! Seda ma tunnen, et pätsi lõhn on." Sofia: "Ma kohe võtan ära mähku, siis enam ei tunne ninaga lõhna."

Üldiselt on meeletu küsimuste periood ja lihtsalt ei jaksa enam vastata. Mis see on, kes see on, kus see on, kas see on jne, kümneid ja kümneid kordi päevas, ehkki vastus istub sageli ta enese silme ees. Ehk möödub? Miks- periood oleks vähemalt huvitavam.