On see juhuste kokkulangemine või tüüpiline september, aga naljalt vaikset päeva meil olnud ei ole. Lisaks sellele, et indialased on püromaanid (armastavad kangesti rakette lasta ja igal muul moel ja põhjusel paugutada), on nad ka müramaanid. Ja hakkab vaikselt närvidele käima. Kuu algas Ganesha pidustustega, mis tähendas nädal aega muusikat, juubeldamist ja pauke ja mis peaks nüüdseks lõppenud olema, aga ei. Veel eile õhtul kajas mõnisada meetrit meie majast selline kontsert, et iga silp ja noot oli tuppa selgesti kuulda. Süüalune "peotänav" suundub otse meie tornide poole ja toimib nagu kõlakoda. Sedamööda võib õhtuti marssimas näha ka seltskonda tuledes särava kaariku ja trummidega. Lärm on selline, et pole väga mõtet plaadimängijat või televiisorit sisse lülitada. Primitiivne ja ekstaatiline trummipõrin nagu Aafrika hõimu lõkkeplatsil, aga seda siis tsiviliseeritud suurlinnas ja kordades valjemalt. Olgu, kuidas on, aga kui selle lustipeo taustal peab last magama uinutama (on ette tulnud), tahaks küll käsigranaadi järele haarata. Kallid kaaslinlased, kaua veel?
Oeh... kas midagi head ka? Vist siis ainult see, et hakkab kiskuma suviseks. Hommikul läbi korteri paterdades helendab akende taga juba soe päike ja päevad on päris meeldivad. Kahjuks jääbki see mõnus soojus enamasti akna taha, sest eriti kusagile ennast ja ilma nautima minna pole. On võimalik istuda koos tillukeste vilgaste sipelgatega betoonist liivakastiääre peal või siis puu all maailma konkurentsitult kõige ebamugavama pingi peal, niikaua, kuni tekib vajadus Sofiale järele joosta. Aed on meil ikkagi olemuselt iluaed ja mõeldud silmade, mitte ihu jaoks. Nüüd tuleb küll ette ka ümber maja kõndimist, sest Sofia õppis ära oma imeliku kolmeka pedaalimise ja armastab sellega sõitmas käia. Mõnikord teeme tiiru ka vaiksel väiksel naabertänaval, aga sellega kogu jalgsiliikumise rõõm lõpebki. Kõik ülejäänu on autoga ja see on muidugi kurb. Ega autostki palju abi pole - India linnad on vist kõige inimvaenulikumad üldse (no kindlasti ka Pakistan, Kambodža jms) - seal lihtsalt pole kusagil olla. Pargipingid ja pargimuru ei kannata istumist, kitsukesed kõnniteed on lagunenud ja prahti, sõidukeid või sügavaid auke täis, kõikjal kihab tihe liiklus, ehitustegevus, lärm, tolm ja kaubitsemine.
Ma võiksin jätkata, aga sai juba piisavalt. Ühesõnaga, laupäeval viisin oma perenatukese esimest korda muuseumisse. Et midagigi hingele. Ega siin neid eriti valida ei ole, aga valisin kõige paljutõotavama - India moodsa kunsti muuseumi Bangalore'i filiaali. Paikneb 90 aastat vanas kuninglikus häärberis ja mahutab tagasihoidliku hulga mõne viimase sajandi teoseid.
Oli huvitav. Lapsega koos muidugi üleliia süveneda ei saa, kuid mingi ettekujutuse endile tekitasime. Ostsime veel kaasa tuntud maalidega kruusid ja külmkapimagneti. Mida ma küll järgmiseks laupäevaks-pühapäevaks välja mõtlen?
No comments:
Post a Comment