Vaikusest ja muffinitest ja püstijalapiknikust

Ganesha pidustused meie naabruskonnas lõpesid 12. päeva õhtul kell 23:30. Kulminatsioon oli vali ja pikaldane ja ajas meid hulluks, sest olime neid trumme juba kella kuuest saati vapralt talunud ega teadnud, kas võib lõppu oodata. Sestpeale on õhtud olnud vaiksed ja mõnusad. Aeg-ajalt ulguvad koerad on juba nii tavaline.

Järgmisel päeval läksime Sofiaga naabertorni teed jooma ja sattusime ootamatult ka sünnipäevatorti sööma. See juhtus nii, et meie võõrustaja naabri tütrel oli sel päeval 13. sünnipäev ja me läksime kogu kambaga spontaanselt  „happy birthday’d“ laulma. Niisugused asjad Eestis vist väga tihti ei juhtu :) Perenaisega (keda põgusalt tunnen) vestlema jäädes selgus muu jutu hulgas, et ka teistel majaelanikel on olnud huvitavaid kokkupuuteid ahviga. Kord oli kõnealune daam üksi kodus ja tegi tööd, kui makaak sisse kargas, köögis Pringles’i pakki lammutas ning lõpuks õuna haaras ja seda rõduukse ette ülbe näoga sööma jäi. Suur, kiire, pikkade kihvadega loom. Teistel naabritel oli koduabiline üksi korteris, kui ahv sisse pääses, välja miskipärast enam mitte, ning paanikas lammutama ja märatsema kukkus. Kindlasti on neid lugusid veel. Aga kevadest saati pole meie õnneks oma valdustes näinud kedagi peale lindude. Seda siis rõdudel.

Vaatan praegu oma kalendermärkmikku ja näen, et 18. septembril on olnud nimepäevalised Tiit, Tiidu ja Toots. Toots??? Kas keegi tunneb sellenimelist?

Igatahes, nädalad mööduvad hoogsas tempos. Kui esmaspäev veidi venibki, siis neljapäev jõuab kätte juba kiirelt ja järsku ongi laupäev, meie traditsiooniline perepäev. Tekib kahtlus, et keegi on kellad kiiremini käima keeranud. Või on traditsioonid need, mis nädalale kiire rütmi annavad? Kolmel päeval jooga, neljapäeval koristamine, laupäeval kuskile välja, igal kolmandal õhtul Sofia vann, õhtusöök kell seitse... Kõik need asjad jõuavad kuidagi kärmelt kätte. Ja samas tempos me ju ka vananeme! Ma hakkasin nüüd silmaümbruseid geelitama kaks korda päevas ning lisasin õhtusele näopuhastusele niisutav-turgutava kreemi. Paha mõelda, aga ikkagi 30-le lähenev naisterahvas. Ilmselt peitub vanuses ka seletus tõsiasjale, et olen septembrikuus juba kolm korda muffineid küpsetanud.

Küll enamasti õilsatel eesmärkidel – näiteks eelviimati külalistele ja viimati tänase pikniku jaoks. Kui nii saab nimetada kivi ääres seismist ja söömist. Aga me olime väljasõidul Nandi mägede ümbruses ega leidnud lõunaeineks õieti ühtegi kohta, kuhu maha oleks saanud istuda. Niisiis vinnasime lapse kivi otsa, laotasime samasse ka toidumoona ning nautisime lähemal ja kaugemal kõrguvaid künkaid. Kuivanud, hõredate rohutuustidega maapind sel ilusate vaadetega platsikesel oli kaetud klaasikildude, toidupakendite ja muu prahiga. Nii India. 

Aga ikkagi oli tore korraks linnast ära saada, maaõhku ja keskpäevast leitsakut nautida ning kohaliku külaeluga tutvust teha. Viinamarjapõllud, lehmad-pühvlid-kitsed, suvaliselt tõmmatud nööridel kuivav pesu, mööda sõites tuututavad ja lehvitavad seltskonnad, kuivanud palmiokstest hütid, laialisõidetud väljaheited, traktorid, punane maa ja sinine taevas. Ühtemoodi suvaline, hoolitsemata ja kasimata on elukeskkond nii linnas kui maal :) Vaata, kuhu astud ja veel hoolsamini vaata, kuhu istud. Kui istud.

Tagasiteel ostsime tee äärest kolm kilo sealsamas sirgunud heledaid viinamarju, 60 ruupiat kilo. Sofia muudkui sööb ja paugutab. Täna kippus veel luuleliseks ka. Piknikupaika otsides hakkas korrutama: kui leiame, siis leiame, kui ei leia, siis ei leia, kui ei leia, siis head und. Ühekordset taldrikut õhku tõusmas nähes hüüdis aga: lendab taevasse linnude juurde, mägede juurde, kivide juurde!  Sedamoodi siis seekord. 

PS: Teil võib ju kohupiima ja heeringat olla, aga meil on südaööl 24 kraadi sooja.

Müramaania

On see juhuste kokkulangemine või tüüpiline september, aga naljalt vaikset päeva meil olnud ei ole. Lisaks sellele, et indialased on püromaanid (armastavad kangesti rakette lasta ja igal muul moel ja põhjusel paugutada), on nad ka müramaanid. Ja hakkab vaikselt närvidele käima. Kuu algas Ganesha pidustustega, mis tähendas nädal aega muusikat, juubeldamist ja pauke ja mis peaks nüüdseks lõppenud olema, aga ei. Veel eile õhtul kajas mõnisada meetrit meie majast selline kontsert, et iga silp ja noot oli tuppa selgesti kuulda. Süüalune "peotänav" suundub otse meie tornide poole ja toimib nagu kõlakoda. Sedamööda võib õhtuti marssimas näha ka seltskonda tuledes särava kaariku ja trummidega. Lärm on selline, et pole väga mõtet plaadimängijat või televiisorit sisse lülitada. Primitiivne ja ekstaatiline trummipõrin nagu Aafrika hõimu lõkkeplatsil, aga seda siis tsiviliseeritud suurlinnas ja kordades valjemalt. Olgu, kuidas on, aga kui selle lustipeo taustal peab last magama uinutama (on ette tulnud), tahaks küll käsigranaadi järele haarata. Kallid kaaslinlased, kaua veel? 

Oeh... kas midagi head ka? Vist siis ainult see, et hakkab kiskuma suviseks. Hommikul läbi korteri paterdades helendab akende taga juba soe päike ja päevad on päris meeldivad. Kahjuks jääbki see mõnus soojus enamasti akna taha, sest eriti kusagile ennast ja ilma nautima minna pole. On võimalik istuda koos tillukeste vilgaste sipelgatega betoonist liivakastiääre peal või siis puu all maailma konkurentsitult kõige ebamugavama pingi peal, niikaua, kuni tekib vajadus Sofiale järele joosta. Aed on meil ikkagi olemuselt iluaed ja mõeldud silmade, mitte ihu jaoks. Nüüd tuleb küll ette ka ümber maja kõndimist, sest Sofia õppis ära oma imeliku kolmeka pedaalimise ja armastab sellega sõitmas käia. Mõnikord teeme tiiru ka vaiksel väiksel naabertänaval, aga sellega kogu jalgsiliikumise rõõm lõpebki. Kõik ülejäänu on autoga ja see on muidugi kurb. Ega autostki palju abi pole - India linnad on vist kõige inimvaenulikumad üldse (no kindlasti ka Pakistan, Kambodža jms) - seal lihtsalt pole kusagil olla. Pargipingid ja pargimuru ei kannata istumist, kitsukesed kõnniteed on lagunenud ja prahti, sõidukeid või sügavaid auke täis, kõikjal kihab tihe liiklus, ehitustegevus, lärm, tolm ja kaubitsemine.

Ma võiksin jätkata, aga sai juba piisavalt. Ühesõnaga, laupäeval viisin oma perenatukese esimest korda muuseumisse. Et midagigi hingele. Ega siin neid eriti valida ei ole, aga valisin kõige paljutõotavama -  India moodsa kunsti muuseumi Bangalore'i filiaali. Paikneb 90 aastat vanas kuninglikus häärberis ja mahutab tagasihoidliku hulga mõne viimase sajandi teoseid. 

Oli huvitav. Lapsega koos muidugi üleliia süveneda ei saa, kuid mingi ettekujutuse endile tekitasime. Ostsime veel kaasa tuntud maalidega kruusid ja külmkapimagneti. Mida ma küll järgmiseks laupäevaks-pühapäevaks välja mõtlen?

Puhanud nägudega (ja kosunud vöökohaga?) tagasi argipäevas

Saime vist õigel ajal tulema? :) Olla teil vilu ja vihmane. Aga mis ma praalin - pole siingi päikest, see-eest jagub tuuli ja piisku ja termomeeter tiksub vahemikus 22-27 kraadi. Pesin täna vastikus tuules meie esindusrõdu ja udune vihm peksis vastu põske. Ah et juba nii tubli? Teile teadmiseks, ma kukkusin koristama kohe (ja sundisin ka Taagot), kui olin reisiväsimuse välja maganud ja neli kohvrit tühjaks pakkinud. Ei võinud kannatada musta värvi jalataldu ja kõik. Aga teised pidutsevad. Suure laulu ja mürtsuga peetakse jumal Ganeshi (Ganesha) sünnipäeva. 

Peab täheldama, et seekord kohanesin ma väga kiiresti. Ei vajanud aega niisama tuiutamiseks, jätkasin päevagi raiskamata sealt, kus pooleli jäi. Ja märkmiku vahel on juba kollane post-it edasiste plaanidega!

Teised on sama tublid, isegi Sofia oma väikese kurgumandlipõletikuga. Ei, see pole tal kohalik, Taago esines enne äralendu samade sümptomitega. Õnneks pole erilisi vaevusi ja arsti arvates läheb nädala jooksul ise üle.

Aga augustikuine Eestimaa - oli kaunis, küps ja lõhnav nagu ikka. Võttis meid vastu õunte, tomatite, tikrite, sõstarde, ploomide, mustikate ja priskete lestadega (khm, kogu menüü ei olnud muidugi nii tervislik). Lisaks sellele - august on ju kanarbiku- ja seenelõhn, tihedad udud, tuline päike ja piitsutav vihm, värskelt hapendatud kurgid, Ukraina arbuusid ja pimedad ööd. Aitäh kõigile, kes selle kuu jooksul end meie teele sättisid ja olemise mõnusaks tegid, meil oli äärmiselt meeldiv ja meeldejääv puhkus!

Sofia võtab ka lõpetuseks veidi sõna:

Vanaisale: "Saad sa aru, Raimo, tädi nimi oli Viivi!"

Vanaemale: "Mummi on ilus paks tüdruk!"

Vanavanaemale: "Saad sa aru, Freddil (koer) on ka noks!"

Vanaemale hommikul esimese asjana: "Ära tule siia, mine putru keetma!"

Pärast poti tühjendamist: "Ma olen ilus pissisell."

"Freddi ära laku ... oma roosa keelega."

Kohvikus ettekandjale: "Onu, vii minu taldrik ka ära!"

Sofia: "Kus lutt on?" Vanaema: "Lutt läks jalutama vist." Sofia:" Lutt ei läinud jalutama, lutil pole jalgu."

"Kiki kaki, kommi kommi, päts päts, ah ära hakka jälle!" (sama luuletus ka originaalis, tegelaseks vanaema; teine luuletus Sofia repertuaaris on tammikust sooja sepiku toomisest)

Peamine vastus, kui keegi on Sofiat kuidagi kiitnud või kellekski nimetanud: "Ma ei ole ..., ma olen titabeebi ja tita!" Näiteks, Mummi: "Ole kallis tüdruk, ära kõiki neid liiste välja tiri." Sofia: "Ma ei ole kallis tüdruk, ma olen titabeebi ja tita!" jne

Monica: "Oi, sul on päts! Seda ma tunnen, et pätsi lõhn on." Sofia: "Ma kohe võtan ära mähku, siis enam ei tunne ninaga lõhna."

Üldiselt on meeletu küsimuste periood ja lihtsalt ei jaksa enam vastata. Mis see on, kes see on, kus see on, kas see on jne, kümneid ja kümneid kordi päevas, ehkki vastus istub sageli ta enese silme ees. Ehk möödub? Miks- periood oleks vähemalt huvitavam.